Depressioon on haiguskoormuse ja töövõimetuse üks peamisi põhjuseid tööealise elanikkonna hulgas. Viimaste aastakümnete jooksul on depressioon muutunud kogu maailmas sagedaseks psüühikahäireks, mis on eriti levinud arenenud riikides. Töökeskkonna psühhosotsiaalsete tegurite põhjustatud tööstress võib aidata kaasa depressiooni tekkele töötajate seas. Hetkel jätkuvalt kestev COVID-19 pandeemiast tingitud kriis on veelgi võimendanud depressiooni avaldumist.
Täna põhineb psüühikahäirete diagnoosimine perearsti, töötervishoiu arsti või psühhiaatri poolt subjektiivsete sümptomite hindamisel küsimustike ja intervjuude abil. Muid objektiivseid indikaatoreid kliinilises praktikas täna ei kasutata, mistõttu võib väliste tundemärkideta kulgev depressioon jääda mõnikord märkamata. 
Aju neuronite bioelektriliste võnkumiste sagedus muutub vaimse koormuse ja pingega. Sellepärast on peanahalt salvestatav aju neuronite bioelektrilisi võnkumisi kirjeldav elektroentsefalograafiline (EEG) signaal sobiv meetod aju seisundi ja vaimsete häirete avastamiseks ja kirjeldamiseks. 
Doktoritöö tõstatab esmakordselt probleemi EEG kasutamisest töötervishoius töötajate vaimse pinge ja depressiooni varaseks avastamiseks. Doktoritöö peamine eesmärk on demonstreerida EEG-põhiste mõõdikute potentsiaali tuvastada depressioonile viitavaid tunnuseid usaldusväärselt ja varem, kui seni kasutatud meetodite puhul.
Väitekirja tulemused osutavad võimalusele kasutada EEG-põhiseid mõõdikuid kliinilises praktikas. EEG-põhiste mõõtmiste rakendamine depressiooni sümptomite varajaseks avastamiseks töötervishoius eeldab täiendavaid ulatuslikke uuringuid.

Juhendajad: abiprofessor tenuuris Maie Bachmann ja vanemteadur Jaanus Lass (Tallinna Tehikaülikool)

Oponendid:

• Dr. Anastassia Rodina-Theocharaki (Thessaloniki Aristotelese Ülikool, Kreeka)
• teadur Carolina Murd (Tervise Arengu Instituut, Eesti)