Loe intervjuud siit - Tiit Land: Soovin edasi viia seda, mida oleme koos alustanud

Rektor Tiit Land kandideerib rektori teiseks ametiajaks. “Kaks ametiaega rektorile on mõistlik. Esimene ametiaeg läheb oma kava ja vajadusel muudatuste alustamiseks. Teine ametiaeg on see, mis annaks võimaluse hoo mõnusasti ära kasutada ja ma tunnen, et olen selles olukorras,” põhjendab Land oma kandideerimist.

Tema nägemus ideaalsest ülikoolist on see, et siin hoitakse ja väärtustatakse kõiki inimesi: et neid isiksusi, kellelt oodatakse kõige suuremat tulemust, toetatakse piisavalt, ning need, kes toetavad, tunnevad omakorda, et nad on organisatsioonis tunnustatud. Tänase Eesti jaoks näeb ta Tehnikaülikooli rolli ennekõike majanduse kasvatajana. “See aeg on nüüd otsa saanud, kus eksport tugines mitte tootmisel ega innovatsioonil, vaid toormel, ja meie majanduskasv ei saa enam tulla samast mudelist, kust seni,” ütleb ta intervjuus. “Eesti vajab, et oleme kõrgetasemelisel teadusel põhinev ettevõtlik ja innovaatiline ülikool nr 1, mitte vaid alusuuringuid tegev teadusülikool nr 2.”

Ülikoolis suurimaks nõrkuseks peab ta nappi tehnosiiret. Suurim tugevus aga on tema hinnangul kompetentsed inimesed ja ideaalne keskkond erinevate distsipliinide koostööks.

Oma ametiajal soovib Land, et Tehnikaülikool panustab Eesti kõrgtehnoloogilise tööstuse kasvatamisse ning kaitsetööstusse ja tehisaru arendamisse. “Kõigi kolmega haakub interdistsiplinaarsete keskuste arendamine ülikoolis,” toob ta välja ühe olulise väärtuse.

Loe intervjuud siit - Tarmo Soomere: Ühiskond on tänulik, kui arutelu veavad targad inimesed

Akadeemik Tarmo Soomere selgitab, miks ta rektoriks kandideerib: “Tundub, et ülikool ei ole oma potentsiaali päris tervikuna rakendanud. Need argumendid, mis mulle lauale pandi, olid nii tugevad, et vastuvaidlemine olnuks isekas ja mitteriigimehelik.”

Soomere kirjeldab ideaalset ülikooli kui meie maailma poliitiliste, majanduslike, psühholoogiliste ja muude mõjude väljas olevat institutsiooni, mis peab samal ajal pakkuma piisavat kaitset akadeemilisele maailmale, üliõpilastele ja õppejõududele, et need saaksid kasvada ja areneda natuke nagu kookonis, varjatuna selle eest, mida ühiskond, poliitika ja kõik muud ülikoolilt tahavad.

Tänasele Eestile on tema hinnangul vaja Tehnikaülikooli kui teejuhti riigi arengus. “30–35 aastat tagasi oli mitte ainult NATO, eurotsoon ja Euroopa Liit, vaid ka teaduse ja tehnoloogia eesliin kaugelt vaadates selgelt näha. Nüüd oleme oma ühiskonna arenguga üsna eesliini lähedal, aga me ei tea, kuhu joosta, et oma positsiooni säilitada.” Ta märgib, et ülikoolidena peame olema palju paremini teadlikud sellest, kus on maailma absoluutne tipp.

Samal ajal kui ta peab ülikooli suurimaks tugevuseks meie kompetenseid inimesi ja tipptasemel õppe- ja teadustaristut, näeb ta inimeste hulgas ka TalTechi suurimat nõrkust. “Meil on liiga vähe inimesi, kes julgeks võtta vastu mastaapseid väljakutseid,” ütleb Soomere, tuues näiteks nii rektorikandidaatide nappuse kui teadlaskonna vähese kaasarääkimise ühiskonnas olulistel teemadel.

Oma ametiajal soovib ta lahendada kaks struktuurset probleemi: tuua TalTechi maailma absoluutse tipptaseme hõngu ja sisustada ühiskonna teenimise roll ülikooli tegevuses.