Artikkel ilmus ajakirja Meremees suvenumbris 2024 (324)

Tagasivaade

Milline on esimene emotsioon neile kümnele aastale tagasi vaadates?

Ulmeline dekaad. Kes oleks osanud arvata rohepööret, sellises ulatuses digiteerimist, tehnoloogilist võimekust, mida merendussektoris juba kasutatakse? Ja järgmised 10 aastat on ilmselt sama tormilised.

Kui ülikooliga liitusime, olid õppekavad ajast ja arust. Läbisime koos ülikooliga 2017. a esimese konsolideerimise, milles kõigisse õppekavadesse tehti suuri muudatusi. Need muutusid nüüdisaegsemateks ja sidusamateks ning vastasid paremini tööandjate soovidele. See tähendas personali muudatusi, kaudselt meie taristuvajaduse tõttu. Pean silmas simulaatoreid, laboreid ja töökodasid.

Mis teemad tundusid toona väga kaugete unistustena, aga on nüüdseks tehtud?

Meie suur eesmärk oli, et mereakadeemial oleks oma doktoriõppekava. See realiseerus kolm aastat tagasi. Esimest korda Eesti ajaloos on võimalik omandada doktorikraadi merenduses. Täna on meil 18 doktoranti. Kolme aastaga nullist 18ni, see on ikka müstika. Ja neist 18 pool on eestlased, meie oma maja kasvandikud. See on väga oluline õppe seisukohalt. TalTech on teadusülikool ning õpe peab olema teaduspõhine. Õppejõududelt oodatakse üha enam lisaks erialadiplomile ka teaduskraadi.

Teine suur unistus oli ihaldada rahvusvahelist õppekava. See realiseerus eelmisel aastal, meil on magistritasemel ingliskeelne õppekava – merenduse digitaliseerimine. Saame tuua sisse välisüliõpilasi, et mitmekesistada merendusalast õpet ja mõnes mõttes ka teadusarendustegevust.

Nende arengute tuules on ka meie õppejõudude kaader mitmekesisemaks muutunud. Meil on umbes sada kolleegi, kellest julgelt 25 pole Eestist. 6-7 eri rahvust: soomlasi, montenegrolane, egiptlane, iraanlane, poolakas, lätlane. Läti Mereakadeemia endine rektor töötab meil alates 1. aprillist, on vanemteadur mereveonduse uurimisrühmas ja veab mitut projekti.

Õpetamise ja teaduse arenduse kvaliteedi tõstmiseks oleme loonud professuurid, uurimisrühmad, doktorantide, järeldoktorantide, teadurite ja professorite ametikohad. Nii palju, kui on saanud, aasta õppetöö läbiviimise. Oleme teadlikult toonud uut hingamist sisse.

Kui veel meenutada, siis kas 10 aastat hiljem on mereakadeemia teinud rohkem kui plaanisite, vähem kui plaanisite, või kõik on läinud ettekujutatud rada pidi?

Kindlasti oleme saavutanud rohkem, kui oskasime ette kujutada. Liitusime ülikooliga kolledži staatuses. Tänaseks oleme suutnud, peale kõiki struktuurireforme, milles 70st instituudist sai 20 ja 8st teaduskonnast sai 5, nende reformide käigus ennast tõestada, nii et kasvasime kolledžsst teaduskonnaks. Ja mida me ei osanud üldse ette kujutada, on see, et ülikooli üks kuuest teaduse arenduse fookusest on nutikas merendussektor ja jätkusuutlik merenduskeskkond. Ülikool panustab väga aktiivselt ressursse ka fookusvaldkondadesse.

Ja kes meist oleks osanud plaanida nii ulatuslikke taristu renoveerimistöid ning et saame uue õppejahi ja õppelaeva!

Kui palju raha olete viimase kümne aasta jooksul investeerinud õppekeskkonna tänapäevastamisse: taristusse, valmendeisse, laboreisse, õppejahtidesse ja -laevadesse?

Oi-oi, pean nüüd arvutama. Nii hoo pealt ütlen, et kõik kokku umbes 13-15 miljonit.

Teadusest

Ülikooliga liitumisel pakkus suurt kõneainet, et nüüd saab rakenduskõrghariduse asutus üleöö teadusasutuse osaks ja kõik peavad hakkama nobedasti teadust tegema. Loomulikult tekitas see kõigil osapooltel suurt segadust ja vastuseisu. Kuidas hindad tagasi vaadates, kas tempo on olnud kiire, aeglane või eeldatav?

Jah, ajalooliselt oli mereakadeemia rakenduskõrgkool, mis spetsialseerus merendussektorile spetsialistide ettevalmistamisele. See on olnud meie kõige suurem fookus ja kompetentsus. Teadus- ja arendustegevuste käivitamine valdkondades, milles seda Eestis varem üldse ei olnud, oli hästi suur väljakutse. Kõigepealt sõnastada ja leppida kokku see, mis on meie spetsiifikast lähtuvad valdkonnad, milles tahame teadus-arendustegevust Eestis käivitada. Et me ei dubleeriks, et need teemad oleksid seotud meie õppega jne.

Nende asjade kokkuleppimine oli suur väljakutse, ega see lihtsalt pole läinud. Jah, sõnastad uurimisrühma mõtted ja sinna tuleb leida maailmatasemel inimesi, see on pikk protsess. Tagantjärele vaadates oleme 90% ulatuses pannud täkkesse, 10% panime mööda ka. Arvestades, kui algajad ja rohelised me alustades olime, ütleksin küll, et meil on vedanud. Tegime valikuid olukorras, milles meil polnud ju kogemust.

Nullist 18 doktorandini kolme aastaga, kas see on normaalne tempo?

Doktoriõpe ei ole populaarne, doktoriõppe maht on langustrendis. Nii kiire kasv selles olukorras – absoluutarvud pole suured, aga protsentides on see märkimisväärne. Valmistasime seda kõike ette 5-6 aastat, meil olid mitmeid tagasilööke. Saime aru, et meil peavad olema ägedad professorid, sest nende peale annab ehitada kvaliteetse doktorantuuri. Ja seetõttu meelitada siia noori ägedaid inimesi. Oleme tohutult vaeva näinud. Meil on see õnnestunud oluliselt paremini, kui oskasime ette arvata.

Kuulan sind ja meenub, et mõnes tagatoas räägitakse, et meremehed tegelikult ei pea olema kõrgharitud …

Mina olen kõrghariduse usku. Ma ei tea kedagi, kellele oleks kõrgharidus halba teinud. Ega tea ühtki tööandjat, kes tahaks saada rumalamat tööjõudu, kõik tahavad targemaid ja leidlikumaid töötajaid. Arvan, et eneseharimine ja õppimine ning enda täiendamine on üks ja väga põhimõtteline asi, mis eristab ahvi ja inimest. Aga jah, alati on kalkuleerimise kohti, milliste tööde tegemiseks on vaja kui palju teadmisi ja oskusi ning millist haridust. Vaadates praegusi sadamaid ja laevu, on need kõik ääreni automaatikat ja elektroonikat täis. Eeldavad töötajailt hoopis teistsuguseid teadmisi ja oskusi. Ja kõrgharidus ongi see, mis annab suure eelise, võrreldes põhihariduse ja kutseharidusega.

Täiendõppest

Kas ja kuidas on täiendõppe valdkond viimase 10 aastaga muutunud?

Kui võtta, et 10 aastat tagasi tegelesime meremeeste konventsioonikohase täiendõppega, siis nüüd tegeleme muud liiki täiendõppega. Meil pole õnnestunud realiseerida kõiki plaanitud eesmärke. Puudub väljapääs merele ja merepääste treeningkeskus, seega me ei suuda pakkuda kõiki vajalikke kursuseid. Tihti ostame tudengeile koolitusi teistelt koolitusasutustelt. Kümne aasta tagusega võrreldes on täiendõppe roll akadeemias küll mahult väiksem, kuid mitte vähemolulisem.

Kui palju on maht vähenenud?

Kui 10 aastat tagasi moodustas täiendõpe meie sissetulekust umbes 15%, siis nüüd 7-8%. Tulude maht on muidugi 3 korda suurenenud.

Mis on need muud koolitused, mida teete?

Esiteks on merendus tervikuna arenenud, palju on uusi väljakutseid: dünaamiline positsioneerimine, gaasitankerite koolitused, polaarkoodeksi koolitused, elamuskoolitused, väikelaevajuhtide koolitused, GT200 ja GT50 koolitused, reostustõrjega seotud teemad koostöös PPA ja Frontexiga, simulaatorikeskusega seotud teemad. Täiendõppe kasvupotentsiaal on uutes suundades, mis tulevad teaduse poolelt. Näiteks veame roheoskuste ja digipädevuste projekti. Aktuaalne on elukestev õpe.

Mere äärde

Millal mereakadeemia saab endale Süsta tänava sadama?

Jah, juurdepääsu saamine merele on soov olnud Eesti Vabariigi algusaegadest peale. Kunagi ju oli selline võimalus Pirita jahisadamas. Oleme 10 aastat ajanud seda liini, et saaksime osa Piirivalvesadamast oma valdusse, et saaksime merepääste treeningkeskuse välja arendada. Selle eelduseks oli, et PPA kolib oma laevastiku sealt ära Hundipeale.

Oleme eri ministeeriumitega läbi rääkinud, et osa sadamast meile tasuta võõrandataks. Aga sealsesse taristusse on vaja teha olulisi investeeringuid – kaid on tugevasti amortiseerunud. Kui me ka saame sadama tasuta, peab meil endil olema võimekus sinna investeerida umbes 5 miljonit eurot. Seda raha meil praegu pole.

Kutseõppest

10 aastat tagasi eraldus rakenduskõrgharidusasutusest, Eesti Mereakadeemiast kutseõppe osakond iseseisvaks kutseõppeasutuseks. Aastaid on räägitud, kas see oli ikka õige tegu ning kas kaks sarnase eesmärgiga kooli peaksid ikkagi olema üks asutus.

Minu seisukoht on, et Eesti-suuruses riigis on dubleerimine ebamõistlik. Kui mereakadeemia ülikooliga liitus, siis Eesti õigusraamistik ütleb, et kutsekool ei saa olla ülikooli koosseisus. Üks tingimusi samas oli see, et kutseõpe saab kasutada kogu ülikoolile kuuluvat taristut ja teadmust kutseõppes.

Tänane seis on kestnud 10 aastat, et merekool kasutab ülikooli kinnisvara, laboreid, raamatukogu, sööklat ja jagame õppejõude. Aga juriidiline keha on eraldi. On erinevaid arvamusi, näiteks, et mõistlik oleks liikuda tagasi sihtasutuse mudeli juurde. Aga üldine eesmärk on see, et sidusust merenduse kutseõppe ja kõrgharidusõppe vahel tuleb parandada, ja meil on vaja tugevasti sisuliselt reformida ka kutseõpet.

Tulevikust

Kas merenduses on tuleviku väljakutsed aastatega muutunud?

Merendusega seotud erialad ei ole noorte seas kõige populaarsemad, igal aastal kaotame vastuvõtuarvus. Jah, me eesmärk pole võimalikult palju igal aastal igasuguste lävenditeta tudengeid vastu võtta ja valime hoolikamalt. Kui vaatame suuri trende – merendusega seotud erialad pole enam nii populaarsed kui 10 aastat tagasi. Aga samas nendib OSKA raport, et puudu on nii laevajuhte ja laevamehaanikuid kui ka elektrimehaanikuid. Ja see teeb meid kõiki väga murelikuks.

Samuti töötajate järelkasv – leida kvalifitseeritud kolleege ja töötajaid. Ja kolmas väljakutse on fookuse hoidmine. Oleme nii kiiresti arenenud, et vaja on aru saada: kui me teeme kõike, siis me ei tee midagi. Et meremeeste väljaõpe ja konventsiooniteema ei kukuks tagaplaanile nende suurte arengute sees.

Kuidas võtad kokku viimased 10 aastat?

On olnud ikka ameerika mäed. Olen väga tänulik kõigile, kes on siia üht- või teistpidi panustnud. Tänulik kõigide inimestele, kellega oleme suured, ebareaalsete eesmärkidega tulemused ära toonud. Soovin tänada ka ülikooli mõistva suhtumise eest, et meil on lastud piloteerida ja areneda.