Tallinna Tehnikaülikool asutamiseks loeme 1918. aastat, mil Eesti Tehnika Selts avas Tallinnas tehnilised erikursused. Kursused avati pidulikult 17. septembril 1918 ja esimesi õppureid registreerus 115. Kool jagunes osakondadeks: ehitus, elektrotehnika, masinaehitus, arhitektuur, laevaehitus ja hüdrotehnika, 1920. aastal alustas sõjaväe palvel mereinsener-mehaanika eriosakond. 1919. aastal sai kool Tallinna Tehnikumi nime.

Alustati AS Lutheri mööblivabriku keldrikorrusel Vana-Lõuna tänava ja Pärnu maantee nurgal. Õppetöö läks alguses üle kivide ja kändude, kuna novembris 1918 algas Vabadussõda ning paljud üliõpilased ja õppejõud läksid rindele. Regulaarne õppetöö sai alata alles pärast Tartu rahu sõlmimist 1920. aastal.

Tallinna Tehnikumis jagunes õppeaeg semestriteks, mis sisaldasid enamasti 15-nädalast loengukursuste perioodi ja sellele järgnevat kolmenädalast aega praktiliste ja projekteerimistööde tegemiseks. Nominaalseks õppeajaks oli kuus semestrit, kuid enamasti venis õppeaeg tunduvalt pikemaks.

Nõuded lõpetajatele olid suured. Enne lõpuprojekti tegemisele asumist pidid kõigis õppeainetes, peale viimase semestri omade, olema eksamid rahuldavalt sooritatud. Eksamineerimise korras oli kirjas: „Lõpuprojektiks saab õpilane osakonna poolt erialal suurema kogutöö, mille ta peab kõigi wäljarwamistega ja detailjoonestustega iseseiswalt walmistöötama ja lõpueksami kommisjonis kaitsma.”¹.

Lõpuprojekti kaitsmise komisjonis olid haridus­ministeeriumi esindaja, osakonna juhataja ja peamiste eriainete õppejõud. Enne lõpuprojekti kaitsmist tuli teha veel sama komisjoni ees lõpueksam eriainetes. Kui lõpueksam sooritatud ja lõpuprojekt kaitstud, sai üliõpilane Tallinna Tehnikumi lõputunnistuse.

Aga seegi polnud veel kõik. Viimane punkt eksamineerimise korras kõlas: „Kui lõpueksam rahuldawalt tehtud ja sellele järgnew aastane praktika erialal Tehnikumi nõukogu poolt rahuldawaks tunnistatud, saab Tehnikumi lõpetaja … tegeliku inseneeri … kutsetunnistuse.”.

Erinevus diplomeeritud ja tegeliku inseneri vahel oli õhkõrn: esimene omandas õiguse juhendada töid omal vastutusel ja projekteerida pärast ühe-, teine pärast kaheaastast praktilist tegevust. 1930-ndail aastail ei tehtud enam vahet „diplomeeritud inseneride” ja „tegelike inseneride” vahel ning 1939. a võisid soovijad vahetada Tallinna Tehnikumi diplomi Tallinna Tehnikaülikooli diplomi vastu. See kinnitab TT aegset väga kõrget taset.

Niisiis, 1923. aastal kaitsti Tallinna Tehnikumis ühtekokku 13 lõputööd: septembris kaks masinaehituse ja neli mereinsener-mehaanika alal ning detsembris kuus elektri ja üks arhitektuuri alal.

Masinaehituse lõputööde teemad olid:

• Lindquist, Konstantin. Reisijate lennuk 4 reisija jaoks, kiirus 140-160 km tunnis. 17 joonist.
• Liidemann, Georg. Naela vabriku jõujaam diiseliga 130 hob. jõu jaoks. 9 joonist.

Need kaks olid kõige esimesed Tallinna Tehnikumi ehk praeguse Tallinna Tehnikaülikooli lõpetajad.

Konstantin Lindquist (1902 Paldiski – 1969 Södertalje) töötas pärast lõpetamist Arsenalis, oli tehnikadirektor Balti Manufaktuuris ja Järvakandi tehastes. Emigreerus 1944 Rootsi ning töötas inseneri ja uurijana Rootsi suurtehastes. (Loe rohkem Mente et Manu nr 1871, juuni 2018).

Georg Liidemann (1989 Pärnumaa – 1977 Toronto) töötas juhtivatel ametikohtadel põllutööministeeriumis ning avaldas mitu raamatut põllutöö­masinate kohta. 1926–1927 täiendas ta end Müncheni tehnikaülikoolis, 1927–1940 oli Tallinna Polütehnikumi eelkäija Tallinna (kesk) Tehnikumi² õppejõud põllutöömasinate alal. 1944. aastal emigreerus Kanadasse, kus töötas Torontos põllutöömasinate firmas.

Neli inseneri lõpetas 21. septembril mereinsener-mehaanikute eriosakonna, mis hiljem viidi Merekooli juurde. Kõik neli olid sõjaväelased ja kuulusid ka Mereväe Kadettide Kooli. Nad said lõpetamisel mereväe nooremleitnandi auastme, ülendati 1920ndate lõpus leitnantideks ja 1930ndate algul vanemleitnantideks.

Aleksander Adler. Lõputöö: Kergeristleja D=4500 tn., v=24 slm., T=18’. 14 joonist.

Osales Vabadussõjas Scouts Polgu koosseisus ja tuli Mereväe Kadettide Kooli üle Sõjakooli jalaväeklassist. Omandas 1924. aastal insener-mehaaniku kutseõiguse. Oli Peipsi Laevastiku Divisjoni ja Eesti merekindluste Aegna komandantuuri insenermehaanik. 1933 sooritas enesetapu.

Rudolf Brückel, alates 1938 Prükkel. Lõputöö: Kergeristleja D=2000 tn., v=20 slm., T=15’. 14 joonist.

Osales Vabadussõjas. Kursuse parim, omandas 1922 insener-mehaaniku kutseõiguse. Oli Peipsi Laevastiku Divisjoni, suurtükilaeva Lembit ja Eesti merekindluse Aegna komandantuuri insenermehaanik. 1932 lahkus merejõududest, oli Tallinna Merekooli õppejõud ja teenis Varustusvalitsuses. 1941. mobiliseeriti Punaarmeesse ja saadeti tööpataljoni, kus suri metsatööl.

Georg Kull. Lõputöö: Miinipaat D=900 tn., v=27 slm., T=12’. 10 joonist.

Osales Vabadussõjas. Omandas 1924 insener-mehaaniku kutseõiguse. Teenis insener­mehaanikuna hävitajatel Lennuk ja Vambola, torpeedopaadil Sulev ja suurtükilaeval Laine. Suri 1934.

Verner Käpp. Lõputöö: Miinipaat D=1500 tn., v=24 slm., T=18’. 16 joonist.

Teenis insener-mehaanikuna suurtükilaeval Lembit ning hävitajatel Lennuk ja Vambola. Oli Inglismaal allveelaevade Kalev ja Lembit vastuvõtukomisjonis, hiljem allveelaeva Kalev ja torpeedopaadi Sulev insener­mehaanik. 1940 lahkus teenistusest. 1941 mobiliseeriti ja töötas insenerina Uuralis. Eestisse tagasi sai 1945, töötas Tallinnas Elektrimüügis insenerina. Suri 1969.

Esimese kuue elektrotehnika üliõpilase lõputööde avalik kaitsmine toimus 7. detsembril 1923. Lõpuprojektide teemad olid ajakohased, võetud eranditult mitmesugustest arengukavadest ning projektid ise mahukad.Kõigist neist kujunesid oma alal juhtivad insenerid.

Aleksander Hendrikson, alates 1938. aastast Heinsoo (1900 Viljandimaa – 1951 Tallinn). Lõputöö: Projekteerida elektri raudtee Tallinna ja Pääsküla vahel. Peaosa elektrivedur. Seletuskiri ja 11 joonist.

Pärast TT lõpetamist asus tööle Volta vabrikus, kus oli 1920ndate lõpul proovisaali juhataja³. Samal perioodil oli ta ka aktiivne lektor Noormeeste Kristliku Ühenduse elektrotehnika kursustel.

Jaan Jutt (1901 Pärnumaa – 1942 Sevurallag). Lõputöö: Viru maakonnas asuva põlevkivi kaevandusse ehitada kaugemaa elektrijaam, varustada elektri energiaga Kunda ja Aseri tsemendi tööstuseid, Narva ja Rakvere linnasid ning kõrgepinge liinide lähedal asuvaid põllupidajaid ja tööstuseid. Seletuskiri ja 12 joonist.

1925. aastal oli ta nooreminsener Posti Peavalitsuses⁴, järgmisel aastal Tallinna Telefonivõrgus algul nooreminsener, alates 1927. aastast insener⁵. Aastatel 1931–1941 oli ta Polütehnikumi eelkäija Tallinna (kesk) Tehnikumi nõrkvoolu õppejõud. 1938. aastast oli ta Riigi Ringhäälingu stuudio ülem. Esimese nõukogude okupatsiooni ajal ta arreteeriti. Suri Venemaal eeluurimisel 1942.

Jaan Kilter (1897 Läänemaa – 1960 Tallinn). Lõputöö: Varustada Tallinna sadamat elektri energiaga. Seletuskiri ja 16 joonist.

Esimene töökoht pärast lõpetamist oli Mereasjade peavalitsuses, aastatel 1924–1926 praktiseeris General Electricu tehastes Birminghamis. Järgmised kolm aastat (1927–1929) juhtis Narva Elektrivõrke. 1940–1942 ja 1944–1950 oli Tallinna Elektrijaama direktor.

August Lossmann (1900 Tori vald – 1963 Tallinn). Lõputöö: Pärnu jõele ehitada hüdroelektri jõujaam, varustada sealt Pärnu linna ja ümbruses asuvaid tööstuseid ja põllupidajaid elektri energiaga. Pärnu linnale peab andma alalisvoolu. Seletuskiri ja 14 joonist.

Kohe peale TT lõpetamist asus tööle Posti Peavalitsusse⁶. Novembris 1925 sai temast Posti Peavalitsuse vaneminsener ja Haapsalu raadiojaama ülema abi³. 1928. aastal praktiseeris ta AS Telefunkenis Saksamaal. 1930ndate teises pooles oli Riigi Ringhäälingu tehniline juhataja. Ta oli tegev Raadiomaja projekteerimisel, kuid need projektid läksid sõja ajal kaduma. Lossmann projekteeris siiski Raadiomaja uue projekti elektrilise osa. 1940ndate teises pooles oli ta Raadiokomitee tehnilise osakonna insener⁷. Muide, 1930ndatel propageeris Lossmann tuuleenergia kasutamist raadioakude laadimiseks⁸. Riigi Ringhäälingu õhutusel oli maapiirkonnas üles seatud ligi 250 tuuleturbiini.

Voldemar Sephans, kasutas ka eesnime Vladimir (1903 Tallinn – 1952 Gävle). Lõputöö: Tallinna linna rabasse ehitada elektri jõujaam ja varustada elektri energiaga Tallinna linna. Praegust jaama hoonet kasutada algjaamaks. Projekteerida elektri tänavraudteed Tallinn-Koppel. Seletuskiri ja 14 joonist.

Pärast TT lõpetamist praktiseeris Siemensi esinduses ja luges Tallinna Rahvaülikoolis elektro- ja raadiotehnika alaseid loenguid, oli tegev ka Noorte Meeste Kristlikus Ühingus, kus pidas õhtukursustel raadioalaseid loenguid⁹. 1928. aastal oli Sephans Haapsalu raadiojaama juhataja kt. 1929 praktiseeris firma AEG juures Ida-Preisimaa ja Danzigi (praegu Gdansk) vahelise 60 kV liini ehitusel⁸. 1930. aastal sai temast Rakvere linna elektrivõrgu juhataja, kus teda hinnati kõrgelt¹⁰. 1938. aastal siirdus vastloodud Eesti Rahvuslikku Jõukomiteesse, kus võttis aktiivselt osa Eesti elektrifitseerimiskava väljatöötamisest¹¹. Pärast kava valmimist läks Sephans AS Elektrikeskusesse (praegune Eesti Energia) liinide projekteerijaks¹². Aastal 1942 oli Sephans seal juhataja ülesannetes ja järgmisel aastal Ülemaa Jõujaamade ekspluatatsiooni osakonna juhataja⁹. 1944. aastal õnnestus tal siirduda Saksamaa kaudu Rootsi, kus ta oli Eesti Rahvusfondi Gävle osakonna kauaaegne esimees¹³.

Vladimir Tõnisberg (1900 Tallinn – 1977 Ystad). Lõputöö: Varustada Tartu linna elektri energiaga: a) ära näidata, kas Tartu linna ühendamine linna ümbruses asuva kaugemaa jaamaga on kasulikum, kui varustamine linnas asuvast jaamast; b) kindlaks teha, missugune voolu liik Tartu linnale on kasulikum. Seletuskiri ja 12 joonist.

Pärast TT lõpetamist töötas inseneri ja direktori asetäitjana Ulila elektrijaamas¹⁴. Oktoobrist 1927 sai Tõnisbergist kümneks aastaks Ellamaa tööstuse ja elektrijaama juhataja. 1937. aastal rajati Tootsi Turbatööstus – esimene briketivabrik Baltimaades – ja Tõnisbergist sai selle direktor. Emigreerus 1944. aastal Rootsi, kus ta 1945–1965 töötas Sösdala briketitööstuses, tõustes seal 1950ndatel peainseneriks. Samal ajal oli ta konsultandina tegev Prantsusmaal Cherbourg’i lähedal briketitööstuse ülesehitamisel ja Jaapani turbarabade uurimisel^{15 16}.

Arhitektuuri osakonna lõpetas 13. detsembril 1923 eksternina Hermann Reier. Kaitsmine oli kinnine.

Hermann Voldemar Reier (1978 Viljandimaa – 1951 Narva). 1901. aastal lõpetas ta Saksamaal Sterlizi Tehnikumi elektriinsenerina. 1903–1920 oli insener Lutheri vabrikus. 1919–1932 oli Reier TT direktor ja õppejõud, 1919–1923 samas ka üliõpilane ja sai tegeliku arhitekti kutse. Luges TTs mitmeid kursusi ja andis välja õpikuid. 1935–1943 töötas Balti Manufaktuuri peamehaanikuna ja seejärel Kawe kompvekivabriku peainsenerina. 1948. aastal ta arreteeriti ja suri 1951 Narva vangilaagris.