Ringa on ka Eesti Vabariigi sotsiaalteaduste valdkonna riikliku teaduspreemia laureaat, tema nõu ja soovitusi riigieelarve kohta kuulavad juba aastaid valitsus ja riigikogu, rääkimata rahandusvaldkonna ekspertidest. Teadlane kõnetab ka noori ning inspireerib neid edasi pürgima. Selle kinnituseks on tal aasta õppejõu tiitel.

Kui ta tehnikaülikoolis 2010. aastal teadurina alustas, räsis maailma masu. Vahepealsel ajal on arenenud nii riik kui ka tehnikaülikool tundmatuseni – täna on teadlastel väga head võimalused teaduse tegemiseks.

Mida fiskaalse valitsemise valdkond uurib ja mis sind selle juures paelub?

Igas riigis on nii, et paljuski just rahast sõltub see, mis saab jauhtuda – eelkõige poliitikate elluviimisel.

Raha kasutamine räägib seega ühiskonna valikute kohta väga palju – millised on väärtused, kuhu koondub võim ja kuidas arenevad ühiskondlikud protsessid. Eelarvestamise raam on seega kriitilise tähtsusega riigi toimimise jaoks, samas on eri võimalusi, kuidas eelarveotsuseid teha.

Mina seda uuringi - fiskaalpoliitikat, eelarvepoliitikat, aga ka eelarvestamise süsteeme - milline see poliitika on, aga ka milline see võiks olla ja kuidas eelarvesüsteemid toimivad. Milliseid instrumente võiksime kasutada eelarvestamise parandamiseks ning millest eemalduda.

Olen leidnud inspiratsiooni suurtest mõtlejatest nagu Schumpeter, kes ütles, et selleks, et mõista ühiskonda või riiki, on kõige parem alustuspunkt vaadata just riigi rahandust. Finantspoliitikal on võimalik ka kodanikke kaitsta. Oleme näinud erinevate pangakriiside ajal, et see, kuidas riik reguleerib finantssektorit, kas inimene jääb oma rahast ja kodust ilma või mitte.

Oluline on ka riigi maine kaitsmine finantssektori reguleerimise abil. Näiteks Danske rahapesuskandaal kahjustas selgelt Eesti riigi ja majanduse mainet. Mainekahjud omakorda mõjutavad investeeringuid ja võivad kaasa tuua laiemad mõjud majandusele.

Kas teadsid alati, et soovid olla teadlane?

Kui ma Tartusse avalikku haldust õppima läksin, oli mul selge ettekujutus Eesti elu paremaks tegemisest. Kujutasin ette, et võiksin töötada näiteks ministeeriumis või Euroopa Komisjonis. Järk-järgult, tänu heale nõule, suunamisele ja võimalustele sain aru, et tegelikult on minus peidus teadlane. Praegu ei kujuta ma enam ette, et mujal töötaksin kui ülikoolis.

Muidugi oli sel teel ka palju toetust ja suunamist tarvis. Oma akadeemilisteks vanemateks pean professor Tiina-Randma Liivi ning professor Wolfgang Drechslerit, kes olid minu õppejõud avalikku haldust õppides. Nad andsid mulle väga head nõu, tänu millele sain oma doktoriõpingutes Saksamaal keskenduda riigi rahandusele. Kui ma doktorantuuris alustasin 2000ndate aastate keskel, polnud Eestis riigi rahandust uurivaid teadlasi võtta. Samal oli riigi poolt soov, et oleks ka Eestis seda teadmist ning nii ma sellele teemale pühendusin.

Mul on tunne, et akadeemilises maailmas domineeribki üldiselt koostöö. Koos kirjutamine, koos projektide tegemine, teeme omavahel palju koostööd. Muidugi on konkurentsihetki näiteks ülikoolide vahel, aga see on teataval määral paratamatu ning koostöö rõhutamine on siiski olulisem kui konkurents.