Tutvusta ennast lugejale.

Olen uudishimulik molekulaar- ja rakubioloog, sellest aastast ka kaasprofessor. Juhin reproduktiivbioloogia uurimisgruppi, õpetan kursustel, juhendan lõputöid ning vean teadusprojekte. Väljaspool ülikooli olen naiskodukaitsja ja esmaabi instruktor Kaitseliidus. Vaba aega sisustan muusika, ilukirjanduse ning värskes õhus liikumise nautimisega. Lisaks on mul pere ja kaks algklassilast.

Oled omandanud bakalaureuse- ja magistrikraadi Tartu ülikoolis. Kuidas sündis valik tulla edasi õppima TalTechi?

Minu karjäär ei ole olnud tegelikult väga klassikaline. Olen läbinud kõik haridusastmed erinevates laborites erinevatel uurimisteemadel ning see on olnud väga silmaringi laiendav. Tartu Ülikoolis astusin geenitehnoloogia erialale ning oma lõputöö kaitsesin viroloogias. Magistris läksin Tartusse õppima arstiteaduskonda biomeditsiini õppekavale, mis koosnes sel ajal eranditult valikainetest. Selline korraldus võimaldas mul minna külalisüliõpilasena kaheks aastaks Helsingi Ülikooli professor Mart Saarma neurobioloogia uurimisgruppi magistritööks vajalikke katseid tegema. Väga põnev oli tudengina töötada suures rahvusvahelises uurimisgrupis ja teha loomkatseid, mille tulemused avaldati rahvusvahelises teadusajakirjas. Kuigi grupp võttis mind kiiresti omaks, tundus mulle magistrikraadi kaitsmise järel, et akadeemiline karjäär ei ole minu jaoks. Soovisin naasta koju Eestisse, et võtta vastu väljakutseid erasektoris.

Magistriõpingute järel asusin tööle Nova Vita Kliinikus, kus avanes suurepärane võimalus töötada just viljatuse teemal. Töötasin seal kolm aastat bioloogi ja embrüoloogina, mis oli väga põnev aeg, sest igapäevaste ülesannete kõrval osalesin ka teadus- ja arendustöös. Need kolm aastat tegid mulle selgeks, et olen loomult väga uudishimulik ja mulle tegelikult meeldib pidevalt õppida. TalTech oli koos vajaliku taristuga kliinikus alustatud teadustöö jätkamiseks mulle väga sobiv valik. Nii kulgesid minu järgmised neli aastat sujuvalt siin, TalTechis, doktorantuuris. Selle aja sees sain palju katseid teha, õppida, reisida, teistes ülikoolides kursusi läbida ja koostööprojekte koordineerida. Kokkuvõttes oli õpingute jätkamine minu jaoks väga hea otsus.

Ühiskonnas peetakse teadlase ametit üldiselt prestiižseks. Ometi pole see väga populaarne ala. Mis ärgitas Sinus soovi hakata teadusega tegelema?

Keskkoolis lõi mul silmad särama raku- ja molekulaarbioloogia osa, millest soovisin kõike teada saada. Ajaliselt langes see kokku inimese genoomi täieliku järjestamisega, mis tekitas ühiskonnas väga suure hype´i. Räägiti suurtest muutustest meditsiinis, personaliseeritud ravi tekkest, teadusest kui rahasoonest.

Kuigi kõike seda pole tänaseks juhtunud, on arengud selles valdkonnas olnud kiired ja põnevad. Kui tollal pakkus kõneainet vaid ühe inimese genoomi sekveneerimine, siis tänaseks on see tehnoloogiline hüpe olnud tohutu ning igaüks võib oma genoomi järjestuse lasta ära määrata. Ja see on vaid üks näide biotehnoloogia arenguhüppest. Just tehnoloogiate kiire edasimineku tõttu on võimatu jääda teadustöös ühe kohapeale tammuma. Tunnen, et seda, kuhu teadus suundub, on oluline näidata ka tudengitele. Teadusmaailmas igavust ei eksisteeri ja see on see, mis mind motiveerib. Lisaks on teaduselus hästi põnevaks aspektiks koostöö teiste teadlastega: mitu pead tulevad ikka huvitavamatel lahendustele kui üks!

Mis kasu toob TalTechi tudengile kõrgemate teaduskraadide (magister, doktor) omandamine? Kas pikem õpiaeg loob eeliseid ka väljaspool ülikooli?

Teaduskraadiga ei peagi kõik tahtma või saama professoriks! Aga mida me võiksime igaühelt tahta, on arusaam, mis on teadus, ja oskus eristada teadusinfot nn “uhhuu-informatsioonist”. Doktorikraad õpetab mitmeid olulisi oskusi: aja ja tegevuste planeerimist, raha taotlemist, tulemuste efektiivset esitlemist erinevatele huvigruppidele, enese reklaamimist ja inimeste juhtimist. Lõpuks pole vahet, kas teed oma ettevõtte või lähed avalikku sektorisse, need lisaoskused on väga väärtuslikud.

Teaduses satub teele pidevalt takistusi. Usun, et 99,99% probleemidest on lahendatavad, kuid on inimesi, kes peavad probleemide lahendamist liiga keeruliseks ja loobuvad mingil etapil edasistest õpingutest. Lahenduste väljamõtlemine aga treenib probleemilahendusoskust ning kasvatab vastupanuvõimet, olenemata töökohast.

Juhid TalTechis reproduktiivbioloogia uurimisgruppi. Kirjelda lühidalt oma grupi tegevusvaldkonda.

Meie rühm uurib molekulaarseid mehhanisme, mis tagavad inimese viljakuse või mille hälbed põhjustavad viljatust. Eelkõige keskendume naisepoolsele viljatusele ning täpsemalt nende munasarjas toimuvate prosesside uurimisele, mis tagavad elujõulise munaraku küpsemise. Munasarjas on erinevaid rakutüüpe ning nende omavaheline suhtlus mõjutab munaraku küpsemist. Kehast väljaspool ei suuda munarakk ilma teiste rakkudeta areneda. Seetõttu uurimegi, kuidas erinevate rakkude omavaheline suhtlus viib küpse munaraku tekkeni ja püüame leida vastuseid, miks mõned

naised on viljatud. Lisaks pakuvad meile huvi igapäevased keskkonnast leitavad kemikaalid, mis võivad põhjustada viljatust. Uurime, kuidas need munasarja rakkude tööd ja seeläbi viljakust mõjutavad. Teeme koostööd viljatusravikliinikutega, teeme laborikatseid, kasutame ülegenoomseid sekveneerimise meetodeid ja bioinformaatikat.

Mida pead oma uurimisgrupi tugevuseks/eeliseks?

Meid eristabki valdkondadeülene teadus: ühendame raku- ja molekulaarbioloogiat ja bioinformaatikat. Uurime patsientide bioloogilist materjali koostöös kliinikutega, mis aitab luua uut teadmist reproduktiivbioloogia vallas. 

Sügisel ületas uudiskünnise teadusajakirjas Nature Communications ilmunud artikkel, mis keskendus munasarja koe säilitamisele puberteedieelses eas tüdrukutel. Miks on see teema oluline? 

Munasarja koe eemaldamine viljakuse säilitamise eesmärgil on juba väga levinud kiiritus-või kemoteraapiat läbida plaanivatel patsientidel. Munarakud ei ole taastuvad ning väga suure tõenäosusega ravi käigus need hävivad. Seetõttu säilitatakse osa munasarjast vedelas lämmastikus, mis hiljem siirdatakse vähiravi läbinud naisele tagasi ning seeläbi tema viljakus taastub. Meetod on olnud väga edukas täiskasvanud naiste puhul ning sellisel viisil on sündinud maailmas mitusada last. Kasvaja kahjuks vanust ei vali. Täna meil puudub teadmine, kas ja kuidas selline meetod töötaks lapseeas eemaldatud koe korral. Uurimuse eesmärk oligi leida, kui erinev on täiskasvanu munasarjakude lapse omast. Ühtlasi on see artikkel hea näide suurepärasest koostööst Eesti, Soome ja Rootsi teadlaste vahel.

Kui mõni loodusteaduskonna tudeng sooviks liituda teie grupiga, siis mida ta peaks liitumiseks tegema ning millised on ootused talle?

Esmalt tuleb muidugi võtta minuga ühendust. Määravaks ei ole akadeemilised oskused, aga just see, et tudengi silm särab, tal on tahe teadustööd teha ning plaan jääda rühma pikemaks ajaks (magistriks). Mõnikord on tuldud minu juurde sooviga tegeleda embrüoloogiaga, kuid kuna see on seadusandlikult ja eetiliselt ülimalt reguleeritud valdkond, siis sellega me ülikoolis ei tegele; küll aga töötame just munasarja somaatiliste tugirakkudega. Lisaks laboritöö huvile tuleb kasuks ka pisike kirg programmeerimise ja bioinformaatika vastu, kuna andmeid tekib meil kõvasti rohkem kui vaid kaks tulpa Excelis. Ehk natukene võiks osata mõnda programmeerimiskeelt, mis on tänasel päeval kasulik oskus kõigile, sest suuremahulisi andmeid hakkab tekkima pea igas laboris.

Lõpetuseks, mida sooviksid kõigile lugejatele?

Tehke asju, mis teil silma särama paneb ning tehke seda hästi. Isegi kui rokkstaari kuulsust selle tegevuse tulemusena ei tule, siis see ei ole mahavisatud aeg. Pigem jääte hoopis oma huvi ja tõsise suhtumisega kellelegi silma, mille tulemusena avanevad uued põnevad väljakutsed.

Allikas: Tudengiajakiri Studioosus, 2025 karjäärikuu