Kuidas hindate saadud tunnustust?

Hindan seda väga kõrgelt ning mul on tõesti hea meel, et minu helikobakteri uurimisgrupp on leidnud koha Tallinna Tehnikaülikoolis. Alustasin Tallinnas oma uurimisteemaga aastal 2016, kui sain Eesti Teadusagentuurilt personaalse uurimistoetuse (PUT). Iseseisva teadlasena alustamise ja oma uuri­misgrupi loomise on Tehnikaülikooli toetus kindlasti lihtsamaks teinud. Minu tagasitulek Prantsusmaalt Eesti teadusmaastikule on seega kulgenud üsnagi valutult, olnud viljakas ning täis põnevaid väljakutseid. TTÜ aasta noorteadlase tunnustus on minu jaoks väga oluline ning lisab indu ja annab kindlust, et olen õigel teel.

Oma teadustöös keskendute helikobakteri poolt põhjustatud maksakahjustustele. Kuidas selle teemani jõudsite?

Alustasin peremeesraku-patogeeni vaheliste interaktsioonide uurimisega juba magistri- ning doktoriõpingute ajal Helsingi ülikoolis, kus minu teadustöö teemaks oli alfaviiruste paljunemiseks vajalike valkude kinnitumine rakumembraanidele. Hiljem järeldoktorantuuris Bordeaux’ ülikoolis keskendusin rakubioloogiale ning eriti just signaaliradadele, mille tegevuse häirimine viib rakuskeleti (tsütoskeleti) muutusteni. Samal ajal alustasin koostööd teadlastega Bordeaux’ haiglast. Ühise uurimisprojekti tulemusena selgus, et helikobakteri (Helicobacter pylori) nakkus põhjustab maksarakkudes aktiinirikaste struktuuride moodustumist. Neid struktuure nimetatakse invadosoomideks. Need suhteliselt vähetuntud aktiinirikkad struktuurid moodustuvad rakus vastuseks mitmetele signaalidele ja neid kasutatakse rakke ümbritseva keskkonna analüüsiks ning enamasti kahjuks ka selle lagundamiseks. Uurimistöö käigus selgus, et erineva patogeensusega helikobakteri tüved mõjutavad maksarakke erinevalt. Just see fakt tekitas minus huvi selle teemaga kindlasti edasi minna ning Eestisse tagasi tulles sellega ka jätkata.

Seega keskendub meie uurimisgrupp helikobakteri ja maksaraku omavaheliste mõjude uurimisele: püüame mõista, milliseid maksaraku funktsioone ja rakulisi sihtmärke mõjutavad helikobakteri erinevad tüved ning kuidas need muutused viivad vähirakkude tekkeni. Selles vallas jätkub ka aktiivne koostöö Bordeaux’ teadlastega, meie ühisprojekti on tunnustatud G.F. Parroti kaheaastase reisigrandiga.

Terviseuuringutel on tänases maailmas järjest enam kaalu. Millist arengut prognoosite oma uurimisteemale lähema viie aasta jooksul – kuhu on lootust välja jõuda?

Olen seadnud eesmärgiks oma teadustööga analüüsida bakterite põhjustatud vähkkasvajate tekkemehhanisme. Selgitades helikobakteri rakulised sihtmärgid ning leides omakorda nende seosed muutustega maksarakkudes, on võimalik välja töötada uudsed ravimid, millel oleks minimaalne resistentsuse tekkerisk. Hetkel kasutatakse helikobakteri eemaldamiseks vaid kombinatoorset antibiootikumiravi (nn kolmikravi), kuid ravile allumatud ehk resistentsed bakterid on saamas üha suuremaks probleemiks.

Eesti statistika selles vallas on murettekitav – ligi 80% rahvastikust on nakatunud helikobakteriga. Seega on meie uurimistööl ka vägagi praktiline väljund – lisaks igapäevasele teadustööle laboris peame oluliselt tõstma elanikkonna teadlikkust helikobakteri kohta, tutvustades selle bakteri eripärasid ning võimalikke ohte.

Olete teinud teadustööd nelja ülikooli juures – Tartus, Bordeaux’s, Helsingis ja nüüd siis TTÜs. Mille poolest need ülikoolid üksteisest erinevad ja kuidas sarnanevad?

Oma teadlasekarjääri jooksul olen kõikides ülikoolides olnud täiesti erinevates rollides – üliõpilasest kuni kraadiõppuri ja teadlaseni. Seega on minu muljed tekkinud ka täiesti erinevate rakursside alt.

Julgen väita, et võrreldes Tartu ja Helsingi ülikoolidega on TTÜ ja Bordeaux’ ülikoolid rakenduslikumad. Bordeaux’s on sarnaselt TTÜle keemia- ja bioloogia­valdkonnad omavahel tihedalt põimunud, viiakse läbi palju interdistsiplinaarseid projekte.

Kõige internatsionaalsem nendest on aga ilmselt Helsingi ülikool, kus on koondunud tippeksperdid maailma eri paigust, luues võimalused paljudeks rahvusvahelisteks kontaktideks ja koostöödeks. Kuigi ka Bordeaux’ ülikoolis töötades tekkis palju rahvusvahelisi koostöövõimalusi, on Bordeaux neist ülikoolidest ehk kõige konservatiivsem ning bürokraatlikum, mingis mõttes tüüpiline „vana Euroopa“ ülikool. Liigne bürokraatia muudab aga uuenduste sisseviimise väga keeruliseks ning nii võivad jääda paljud head ideed teostamata.

Tallinna Tehnikaülikool on aga väga avatud ja innovaatiline, uued ideed võetakse siin hästi vastu. Minu viimane positiivne kogemus selles vallas on geenitehnoloogia tudengitele loodud uus loeng „Virtuaalne praktiline laborikursus“, mille sisseviimisega polnud ülikoolis mingeid probleeme.

Liitusite TTÜ teadlaste perega 2016. aasta alguses, seega olete tehnikaülikooli mõistes siin suhteliselt uustulnuk. Kuidas on ülikool selle ajaga Teie pilgu läbi muutunud, kuhu on ta teel?

Liitusin tõepoolest 2016. aasta alguses TTÜ tollase geenitehnoloogia instituudiga (praegune keemia ja biotehnoloogia instituut). Instituut pakkus mulle suurepärase võimaluse alustada oma uurimisteemaga ning tunnen jätkuvalt toetust oma tegemistele. Noorel teadlasel on väga motiveeriv olla niivõrd uuendusliku ning edumeelse süsteemi osa. Leian, et hetkel oleme me kõik omal moel tegelikult „uustulnukad“ muutuste keskel, kus TTÜ liigub tenuuri ja teiste uuenduste suunas. Tehnikaülikooli suureks plussiks pean kindlasti ka tema kompaktset ja kaasaegset ülikoolilinnakut ning seotust Tehnopoliga. See kõik loob head võimalused koostööks nii uurimisrühmade kui ka rahvusvaheliste ettevõtete vahel.

Ja lõpuks veel üks pisut fantaasiavalda kuuluv küsimus – kui Teist poleks saanud viroloogi, siis mis erialal töötaksite täna?

Vastus on lihtne: matemaatik või arst. Kooliajal oli matemaatika minu lemmikaine ning nii põhikooli kui ka gümnaasiumi (olen lõpetanud Haapsalu gümnaasiumi) matemaatikaõpetajad olid minu suured eeskujud. Samas on mulle väga südamelähedane ka meditsiinivaldkond ja arstiteadus ning oma teadustöös olengi nüüdseks võtnud suuna kliinilise meditsiini poole.

Tekst: Kersti Vähi, teadusosakonna kommunikatsiooni spetsialist