Foto: erakogu

Ütlen siiralt: aasta vilistlase tiitli saamine oli mulle üllatus. Olla teise naisena selles väärikas rivis koos Tiina Mõisaga – see on suur au. Loodan, et tulevikus lisandub meile veel tegusaid naisi, keda Eesti ettevõtluses ei olegi nii vähe. Märkame ja tunnustame neid!

Kuidas olen ma siiani jõudnud? Mul on väga vedanud ja see on nõudnud ka üksjagu pingutust. Minu erialavalik ja Tallinna Tehnikaülikoolist saadud haridus, kogemused, kontaktid – kõik see on aidanud mul teha tööd, mida armastan: seista eestimaise toidu käekäigu eest. Olen õnnelik ja tänulik ettevõtetele ja inimestele enda ümber, kelle igapäevane panus on hindamatu. See auhind on ka kõigile teile ning kinnitab, et meie ühist pingutust on märgatud ja tunnustatud. Aitäh teile!

Minu elutempo on kiire ja seetõttu ei ole just sageli aega analüüsida, milline oleks võinud olla minu tee siis, kui ma ei oleks otsustanud asuda õppima just toonasesse Polütehnilisse Instituuti toidutehnoloogi erialale. Igal juhul tundsin siis ja tunnen ka täna, et see valik oli õige. Kuigi tookordsega võrreldes on toidusektor teinud läbi tohutu arengu ning ammu enam ei imesta me puljongikuubikute kui innovatiivse lahenduse üle. Mäletan aga tänagi hästi meie üllatust, kui õppejõud rääkis, et tulevikus piisab maitsva puljongi saamiseks väikesest kuubikust, selle asemel, et keeta tundide kaupa konte. Toona tundus see ulme, tänaseks on aga sektor arenenud palju kaugemale – toit ei pea mitte ainult täitma kõhtu ja säilima hästi, vaid sellel peab olema lisaväärtus. Samavõrra oluline on, kuidas toitu toodetakse, kas ressursid kasutatakse ära maksimaalselt hästi, milline on tootmise mõju keskkonnale...

Trendid muutuvad kiirelt ning ei ole ühtki märki, et see hoog raugeks, hoopis vastupidi – toidutrendid muutuvad edaspidi tõenäoliselt veelgi rutakamalt. Samas tuleb leida lahendused, kuidas toita ära maailma aina kasvav rahvastik. See on proovikivi kõikide riikide ja toidutootjate jaoks ning võidab see, kes on kiirem.

Pidevalt arenev toidusektor vajab uusi eksperte, et tarbijate ootustele vastu tulla. Ütlen täiesti veendunult: Tallinna Tehnikaülikool on selle valdkonna arengu üks peamine eestvedaja Eestis. Siit on tulnud enamik meie kõrgharitud toidutehnoloogidest ja ma loodan ning olen ise valmis panustama, et see oleks ka tulevikus nii.

Omamoodi märgiline on, et täna õpetatakse toidutehnoloogiat koos geenitehnoloogiaga. Ühelt poolt on see vastutulek noorte ootustele, sest olgem ausad – geenitehnoloogia võlub neid enam kui toidutehnoloogia. Vähemasti esmapilgul, kui nad ei ole veel süüvinud asja olemusse. Tegelikult on need mõlemad väga huvitavad ning tugevalt seotud valdkonnad. Ütlen seda, sest olin ise ka uue õppekava koostamise juures.

Eestimaine toidutööstus pingutab väga, et püsida maailmatasemel konkurentsis. Ja me oleme seda. Suur roll on siin koostöös, mida ettevõtted ja ülikool teevad, sest strateegiline ja läbimõeldud teadus- ja arendustegevus on toidutööstuse jaoks olulise tähtsusega. Ja siin on Tallinna Tehnikaülikool olnud meile heaks partneriks. Näiteks uute funktsionaalsete pagaritoodete väljatöötamine, olemasolevate toiduainete kvaliteedi parandamine, koostisosade kasutamise optimeerimine toiduainetes.

Nii nagu ettevõtjatel on vaja teadlasi, on teadlastel vaja ettevõtteid, sest tänu koostööle kasvab ka teadustöö väljundite väärtus. Kahjuks on Eesti toidutööstuste hulgas veel vähe neid, kellel on piisavalt ressursse suuremateks arendusprojektideks. Seetõttu pean riikliku rahastuse osakaalu suurendamist teadustöösse ülioluliseks. Paralleelselt sellega tuleb hakata ka teadusel rohkem arvestama toidutootmiste vajadustega. Usun, et sellisest koostööst võidavad kõik, sest tulemuseks oleks uudsed ja eristuvad, kõrge lisaväärtuse ning seeläbi ka parema ekspordipotentsiaaliga toidutooted. See aitab kaasa nii Eesti toidutööstuse konkurentsivõime kui ka toidutehnoloogia valdkonna arengule ning kogu riigi majanduse kasvule tervikuna.

Tulles nüüd tagasi ülikooli ja selle vilistlaste omavahelise suhte juurde, siis minu enda lugu näitab, et tegelikult ei pea ega tohikski kontakt ülikooliga peale õpingute lõppu katkeda. Vastupidi: siit algab viljakas koostöö, kus parimal viisil saavad kokku teooria ja praktika. Lisaks see tunne, et saad ise midagi oma ülikooli jaoks ära teha, midagi vastu anda. See on suurepärane, aitäh teile selle võimaluse eest! Ja loomulikult aitäh aasta vilistlase tiitli eest. See annab veelgi hoogu ja kinnistab tunnet, et ma polegi kunagi siit päriselt lahkunud ning ühine tee ülikooliga kestab ikka veel.

Eestis on tugev toidutööstus ja selles on Tallinna Tehnikaülikoolil suur roll. Oskus käia ajaga kaasas, hoida ja rakendada ka kunagisi lõpetanuid – just see teeb Tallinna Tehnikaülikooli minu jaoks eriliseks. Mulle meeldib see tunne, et olen ka täna oma ülikooliga seotud, see on nagu elukestev õpe. Tänan kõiki oma õpetajaid, õppejõude ja kolleege, kes on mind juhendanud, n-ö ninapidi vette pistnud ja ujuma õpetanud. See kõik on mind elus palju aidanud ja ma ei häbene tunnistada, et nii kooli, ülikooli kui ka elukooli ajal on mul olnud ja on alati õpitud ja kodutööd tehtud ning et olen siiani tööasjades nõudlik enese ja kolleegide suhtes. ■