Mari Öö Sarv | Foto: TalTech

Mart Mini panuseks teadusesse on elektrilise bioimpedantsi erinevad rakendused, näiteks on ta rahvusvahelises koostöös arsti- ja tehnikateadlastega välja töötanud lahendused kaasaegsetele südamestimulaatoritele ja euromüntide ehtsuse kontrolliks. Tema uusimaks rakenduseks on sensori prototüüp, mis monitoorib kopsude ventilatsiooni ja hapniku edasikandumist kudedesse vereringe kaudu. Uus sensor tõhustab COVID-19 diagnoosiga patsientide seisundi jälgimist ja ravi ning selle abil saab monitoorida hingamisraskuste käes kannatavate haigete hapnikuvajadust.

Mart Minil on 50 patentset leiutist ja kasulikku mudelit, 224 teaduspublikatsiooni ja ta on juhendanud 13 doktoriväitekirja. Praegu on tema juhendada neli doktoranti. 2011. aastal oli ta väga väärika Euroopa leiutaja auhinna nominendiks. Ta on paljude väljapaistvate rahvusvaheliste erialaajakirjade toimetuskolleegiumide liige, teda on tunnustanud nii Eesti riik kui ka erialaorganisatsioonid üle kogu maailma.

Olete oma alma mater’i juures tegutsenud pea kogu oma teadlaskarjääri. Millised on suurimad erinevused tänase ja 1992. aasta Tehnikaülikooli vahel, kui siin professorina tööd alustasite?

Muidugi on tänane ülikool hoopiski erinev 1992. aasta omast. Kuid samas, hämmastav küll, on sügised aastatel 1992 ja 2020 üsna sarnasteks osutunud. Kummalgil juhul on üleval küsimus: mida teha, kuidas edasi?

Aastal 1992 olime lõpuks ometi vabad oma arengusuundi otsima. Tore oli, mõtteid oli, entusiasmi küllaga. Mis sest, et talvel kippusid sõrmed loengutunnis kangeks jääma, külm oli. Kütet nappis, aga äralõigatud sõrmeotstega kindad ja võimlemispausid aitasid välja. Õigustatult arvasime, et oleme tugevad matemaatikas, füüsikas ja teistes loodusteadustes. Samas olid meie õppelaborid üsna aegunud, teaduslaboritest rääkimata. Sarnases seisus olid tootmisvahendid meie vabrikutes ja tehastes, mis tüürisid pankroti poole. Igasugune äri ja äritsemine läksid au sisse. Mäletan loosungeid „Ametiühingud – kommunismi kool, Kadaka turg – kapitalism tegelikkuses“ ning „Raha teeb raha – korstnad maha“. Korsten oli tehase sünonüüm. Ülikool otsustas rõhuda oma alusteaduslikule tugevusele: nii teaduspõhine õpe kui ka teaduspõhine majandus. Hetkel ilmselt õige, kuid perspektiivis ebapiisav ja majanduslikult vähe tulu toov.

Tänane ülikool on mitu korda mahukam ja rikkam, nii teadus- kui ka õppelaborid on korralikul Euroopa tasemel. Oleme hulgaliselt tuge saanud Euroopa Liidu maksumaksjalt. Me läheneme, kuid mitte ei jõua Euroopa keskmike hulka. Nähtamatu klaaslagi pidi ees olema, ütlevad analüütikud. Mis see küll olla võiks? Eks ikka uinuva vaimu vabandav välgatus.

Käes on ülikooli uue arengukava koostamine. Raputame end unest lahti, analüüsime laia maailma ja leiame selles oma klaari koha. Võime ju oodata, et küll Kalev koju jõuab, kuid jäägem ikka realistideks. Ise mõtlejateks ja ise tegijateks, Euroopa rahalaevad ja mõistlikud juhtmõtted külastavad meid üha harvemini.

Õppisite siin ülikoolis 1960. aastatel. Meenutage palun üks lõbus seik tudengiaastatest TPIs.

Nikita Hruštšovi valitsemisaeg tollases Nõukogude Liidus oli tervenisti üks humoristlik ajalõik koos oma hoogsa maisikasvatuse ja ruutpesitsi kartulikasvatusega. Kuid siiski ka suhtelise vabadusega – kuidas muidu oleksime üliõpilaspäevade aegu saanud tolleaegse Pedagoogilise Instituudi püüne peal laulda tuntud metsavendade laulu „Me metsavennad eestlased“ või siis Tallinna vanalinnas püsti panna plakati, millel Švejk pissib pilve pealt Nõukogude Liidu peale. Vaat sellised hirmuga pitserdatud naljad on tolleaegse tudengi ajusse jäädvustunud. Naisegi võtsin naljapärast – tudengiaja mõlemapoolse naljana tehtud abieluplaan viis kooselule, mis kestab juba 50 aastat, peotäis lapselastki nüüdseks lisandunud.

Üks soovitus tegusalt vilistlaselt tänastele üliõpilastele.

Maailm on suur, kodu küll pisike, aga kaitsev ja armas. Lisan veel rahvaluulest vormitud lausungi: jutt on kooruke ja õpetus iva, kuid tegu lausa tarvilik.