Kui lõppevat aastat kokku võtta – kuidas käib innovatsiooni ja valitsemise instituudi käsi?

Aasta on olnud võrdlemisi sarnane eelmistele aastatele, mis on väga hea tulemus arvestades seda, mis meie keskkonnas ja maailmas laiemalt toimub. Endiselt oleme veidi teistmoodi instituut nii teaduskonnas kui ülikoolis – oleme üsna professorite põhine instituut. Meil on palju professoreid nii instituudis kui õppetöös. Polegi vast ühtegi teist instituuti, kus professorid nii palju tudengitega kokku puutuvad.

Eriti hea meel on selle üle, et on märkimisväärseid teadusprojekte, mis on jõudnud parajasse küpsusastmesse või hakkavad lõppema. Kui hakkad mõtlema, et tegeleme väga päevakajaliste asjadega kriiside juhtimisest ja eksperimentaalsest poliitikate kujundamisest kaksikpöörde valitsemiseni, siis tegelikult tuleb aduda, et need tegevused said alguse aastaid tagasi, kui projekte kirjutati ja veel kaugematest ideedest. Seega oleme suutnud tabada ettevaatavalt seda, mis saab olema oluline ning teeme seda jätkuvalt. Instituudi strateegias, mida tegime mõned aastat tagasi, panimegi kirja umbes sellise lause – olla ajast ees. Teaduses ongi vist paradoksaalselt nii, et kui on tunne, et tegeled praegu päevakajaliste asjadega, tähendabki see, et oled olnud ajast eest. On huvitav aeg.

Kuhu üks innovatsiooni ja valitsemist uuriv ja õpetav instituut Eestis asetub?

Tundub, et ikka ülikooli, sest kui vaadata väljaspoole, siis juhtimise ja valitsemise teadlikku mõtestamist mujal ju sisuliselt ei väga tehta. Ka innovatsiooni juhtimine on Eestis pigem viimaste aastate teema. See on meie juhtimis- ja innovatsioonikultuuri nõrkus, et me pole sellele nii palju ressursse ja tähelepanu andnud. See, mida me instituudis teeme, katabki seda nišši.

Kui vaatan meie sõpru, kellega suhestume, siis paigutume aina rohkem avaliku ja erasektori vahele. Ka teaduses me pole vaid sotsiaal- ja majandusteaduste sees, vaid meil on palju kontakte inseneride ja loodusteadlastega. Kõik tegelevad moel või teisel täna nö pöördeliste teemade või pöördeliste muutustega - näiteks renoveerimislained, toidu- ja liikuvussüsteemide ümbertegemine, kus tulevad kokku tehnoloogiliste ja muude ühiskondlike probleemide lahendamine ning lõpuks ka nende lahenduste juhtimine ja organiseerimine. Ei tegeleta enam optimeerimisega, süsteeme ei saa enam tõhustada väikeste asjadega, vaid küsimus on pöördelistes ja eksistentsiaalsetes muutustes. Meie tuleme nende protsesside juurde unikaalse generalisti kompetentsiga, mis võimaldab neid protsesse ja nende juhtimist laiemalt mõtestada ja uurida ning seeläbi panustada.

Millist mõju me sihime, millist mõju sooviksid näha?

TalTech’i strateegia ütleb, et aitame lahendada päris probleeme. Mul on sellega probleem. Selle idee taga on tigi mõte, et keegi ühiskondlik partner sõnastab need päriselu probleemid ja ülikoolid peavad aitama neid lahendada. Ma arvan, et enamus inimesi ja organisatsioone ei tea täna, mis on „päris“ probleemid ja ei suuda neid lõpuni mõtestada. Igaüks tuleb oma vaatenurgast, oma silost mõttega, et just minu organisatsiooni probleemid on kõige olulisemad.

Kui vaadata laiemat pilti, siis praegused olulised päriselulised probleemid – olgu selleks siis rohe- ja majanduspoliitika ühendamine, muutuvas geopoliitilises maailmas oma strateegilise autonoomia säilitamine vms - on aga mastaapsemad, need vajavad sektoriteülest koostööd. See mõju, mis saab meie instituudil olla, on eelkõige võimalus aidata inimestel ja organisatsioonidel päris probleeme defineerida, neist aru saada ja alles siis neile lahendusi otsida. See on oluline roll – me ei too lahendusi kandikul, vaid püüame luua süsteemset arusaama, raamistikku ja protsesside mõtestamist selles osas, kuidas võiks asuda lahendust otsima. Oleme vahelüli, aga väga oluline, sest mõtestamisest on vajaka.

Vaatame ka instituudis uurimisrühmades üsna palju Eestist väljapoole, eelkõige pean silmas Aasiat. Miks seda vaja teha on?

Sotsiaalteadlased on ikka õppinud ja arenenud võrdluste kaudu, seega on näiteks Aasia valitsemise uuringute puhul oluline võrdlusmomendi omamine väga erinevatest süsteemidest. Teisalt – võib tunduda, et vaatame kaugele, aga tegelikult vaatame hoopis tulevikku. Kui vaadata maailma trende, siis Euroopa kipub olema maailma areenil järjest väiksem ja vananev osapool ning tuleviku ideed ja suundumused, ka tehnoloogiad tulevad hoopis mujalt, ka Aasiast. Seega on oluline neid kaugeid süsteeme uurida, et aru saada, mida ja kuidas seal tehakse ning kuhu liigutakse ja kuidas muutustega kaasas käia.

On siiralt hea meel, et meil on kaugete süsteemide spetsialiste. Näiteks professor Wolfgang Drechsler on praegu Indoneesia ülikoolis külalisprofessor. Et olla ise ajast eest, peab aru saama kohtadest, kus tulevikku tehakse ja ka seal kohal olema. Olgu see läbi Aasia valitsemise uuringute või alternatiivsete ühiskondlike protsesside uurimise, me peame suutma uurida ja neist õppetunde looma.

Ajad, kus oleme, on keerulised. Mõni ütleb selle kohta kriis, mõni muutus. Igatahes ei tundu, et olukord lähiajal leevendub. Kuidas kriiside keskkond mõjutab innovatsiooni ja valitsemist?

On kaks vaadet. Teaduse ja innovatsiooni valdkonnas kriisidest eriti ei räägita, ent uuritakse sama asja - läbi transformatsioonide või süsteemsete muutuste prisma. Erinevate kriiside taga nähakse palju suuremaid ühiskondlikke muutusi ning üksikute kriiside asemel püütakse mõista neid. Ka energiakriisi või põgenikukriisi taga on ikkagi mingi suurem muutus, mis on selle tingitud ja uuritakse seda.

Kriisi ja transformatsiooni eristusega kaasneb aga ajahorisontide erinevus. Kriiside puhul saame jälgida algust ja lõppu, transformatsioon ei alga ega lõppe niivõrd must-valgelt. Analüüsi tase on seega erinev, ent fookus on mõlemal valdkonnal sama, küsimus on ikka selles - kes juhib või kes peaks juhtima? Kes peaks kriise lahendama?

Kui muidu on kriisijuhtimises ootus, et riik peab kriisi lahendama, siis transformatiivse poliitika vaates öeldakse, et riik peaks selle jaoks, et tuleviku kriise eos lahendada, sammu tagasi astuma ning võtma pigem suunaja rolli. Riik peaks transformatiivseid muutuseid suunama või juhtima, seda oodatakse, ent riigi institutsioonid pole alati selleks ehitatud. Oleme harjunud, et näiteks mobiilsussüsteemi või tarbimissüsteemi ümbertegemine kujuneb turu või evolutsiooniliste muutuste käigus ja mitte niivõrd riigi eestvedamisel. Samad mured ja teemad kostuvad seega eri tasanditelt, aga teineteisest on õppida.

Kuidas seda lõhet arusaamadest lahendatakse?

Täna on juhtumas see, et poliitikakujundamise valdkonnas toimetavad innovatsiooniuurijad mõtestavad, kuidas Euroopa Liit või Eesti teeb poliitikaid ja nad ütlevad: jooksete ühest kriisist teise ja midagi tegelikult ära ei lahenda. Tajutakse, et on nõudlus suuremate muutuste järele, mis tähendab, et Euroopas ja OECD-s on üha rohkem innovatsiooni- ja teaduspoliitika kujundajad avaldamas soovi juhtida oma tööriistadega teistes valdkondades transformatsioone. Nende idee seisneb selles, et nii peaksime jõudma paremate tulemusteni, sest kriisijuhid pole sellega toime tulnud – lahendatakse küll üks või teine kriisi ära, aga SKP ei kasva, võrdsus ei kasva, kliima olukord ei muutu paremaks.

Seega - olukord sunnib leidma aina rohkem sidusust. Näiteks minu arust on viimaste aastate uudsemad avaliku sektori juhtimist ja avalikku haldust kontseptualiseerivad artiklid kirjutatud kestlikkuse või siirdeuurijate poolt, transformatiivse valitsemise mõtestamisest. Samas suudavad nad katta ainult teatud teemasid ning eirata kogu selle trendi sees väga olulisi aspekte nagu näiteks avaliku halduse legitiimsus või mandaat selliseid transformatsioone vedada. Ehk ikkagi tuleb kokku tuua eri valdkondi. Seda proovime ka siinsamas Tallinnas oma instituudis eri projektide kaudu teha.

Ka nende inimeste õpetamine, kes peavad praegu ja tulevikus keerulisi olukordi lahendama – seegi peab kohanema.

Tõepoolest, ka õpetamine peab kohanema ning see on samamoodi keeruline. Kui teaduses öeldakse, et peame päris elu probleeme lahendama, siis peame ka õppes päris oskusi andma. Kui oled muutuste keskel, siis tuleb arvestada, et kestvad oskused võivad olla hoopis muud kui lühiajaliselt vajalikud. Nii ongi meie ülesandeks tasakaalu leidmine õppimisvõimelise generalisti või spetsialisti koolitamisel. See ei ole alati lihtne, ent proovime aina enam õppekavasid disainida nii, et pakume n.ö õppiva või õppimisvõimelise generalisti baasvõimekusi, spetsialiseerumise peab igaüks endale ise juurde võtma ülikoolist. 

Seda tuleb nii mikrokraadide, õppekavareformide ja koolitusprogrammide disainimisel samm-sammult arvesse võtta. Taaskord on kohaneva õpetamise juures oluline professorite põhine õpetamine, sest teatud olulistes valdkondades pole veel õpikuid. Need näited ja arutelud, mis aitasid väljakutseid eelmisel aastal lahendada, on uue kriisi või transformatsiooni laines juba oma tähtsuse kaotanud. Professoritel baseeruv õpe aitab sellest läbi tulla, saame kiiresti kohaneda – me ei pea ootama õpikuid, me uuendame pidevalt ettevalmistuse käigus oma õpet. 

Seda me saame teha, kui meil on inimesed teadusprojektides, mis proovivad ühiskonnas virvendavatest ideedest sügavamalt aru saada – siis saame värsked õppetunnid kiirelt õpingutesse tuua. Päris paljud teemad, eriti kaksikmuutuse või transformatsiooni, digiteemade ja kestlikkuse ühendamine, seal on taju või lootus, et sealt tulevad paremad lahendused nii majandusele kui loodusele. Kui praktikat ja teooriat vaatad, siis seda tehakse  ja mõtestatakse n.ö töö käigus. Kui teadusprojektis saad nn. pudrukeetmise juures olla ja sealt õpitut õppesse viia, see ongi parim ja kiireim lahendus praeguses maailmas.

Üldoskusi on samuti õppekavadesse tarvis. Järgmisel aastal tuleb meil uuendatud tehnoloogia ja valitsemise magistrikava, õppekava muudatusega, kus õpe ongi sellisest ideestikust lähtuvalt ümber tehtud: senisest fokusseeritum instituudi põhiõppe osakaal ning tudengil on sellele lisaks ainete valimisel suurem paindlikkus ise otsustada, kus juba saadud õppiva generalisti oskusi soovitakse rakendada.

Mida soovid Eesti kõrgharidusmaastikule järgmiseks aastaks?

Soovin eelkõige rahu ja viisakust, sest meil on ees huvitav aeg. Kui vaadata, kuidas sel aastal riik kõrgharidusvaldkonnas kärpeid tegi - see oli veidi nagu peidetud kärpimine. Ühe käega ei vähendatud eriti kõrghariduse tegevustoetust, ehk hoiti kõrghariduse võlgade tasumise lubadusest kinni, aga teisalt kärbiti ära pea kõik sihtsuunitlusega rahastused ülikoolile, sh stipendiumid tudengitele, raamatukogude ja kolledžite toetused ja nii edasi. Kui need kaks summat kokku panna, siis ülikoolid olid sunnitud võtma enam vähem sama palju ülesandeid ise kanda, kui rahastust juurde tuli. Kui järgmiste aastate kärpepoliitika paika peab, siis minnakse juba päris kärbetesse, tuleb kärpida põhirahastust. Seega tuleb juba varakult hakata viisakaid ja rahulikke kokkleppeid sõlmima – mida me teeme ja mida me enam ei tee. See on kõige olulisem.

Teisalt arvan, et kuna maailm on nagu ta on, täis kriise ja transformatsioone, siis kogu akadeemilisel sektoril võiks olla rohkem julgust öelda välja ja aidata aru saada, mis on oluline ja mis ei ole oluline. Lahendamist vajavaid kriise on väga palju ja kõik proovivad ka neid lahendada, aga me ei suuda enam prioritiseerida, mis on oluline. See ongi akadeemia roll – öelda välja, mis on meie parima teadmise põhjal need päriselu probleemid, millega peaksime järgnevate aastate jooksul tegelema. Nii saame protsessi suunata ning mõjutada.