Raamatukogu direktor Tõnis Liibeki kõne vabariigi aastapäeva aktusel | Fotod: A Cube Agency

Tollal leidus üksikuid eestlastest kõrgharidusega arste, juriste ja keeleteadlasi, aga mitte insenere ja arhitekte. Ja ega õigupoolest väga ei usutud, et neid tulebki. Kohalikku maarahvast peeti väljasurevaks rahvakilluks ja üksikud kõrgema hariduse poole püüdlejad läksid sujuvalt üle saksa keelele. Kõik siinsed hooned, teed ja sillad projekteerisid kohalikud baltisakslased või võõramaalased, nende teadmiste järgi töötasid tehased ja vabrikud, nende tarkuse toel hakati ehitama raudteed, käitama aurulaevu ja vedama elektri- ja telegraafiliine.

See kõik oli vaid kolm inimpõlve tagasi!

Koos vabaduste kasvu ja majandusliku järje paranemisega kosus ka rahvuslik eneseteadvus ja üha enam eesti noori asus kõrgharidust, sealhulgas tehnikaalast kõrgharidust püüdlema. Oma poegade saatmine kõrgkooli kujunes talude päriseksostmise kõrval üheks eestlaste vabanemise sümboliks. Siiski oli veel 1870. aastate lõpus 75 kõrgharidusega eestlasest inseneriharidusega vaid kolm.

Üldteada on fakt, et 19. sajandi lõpukümnenditel ja 20. sajandi algul mindi õppima eelkõige lähimatesse Venemaa tsaaririigi suurlinnadesse – pealinna Piiterisse ning Liivimaa kubermangu keskusesse Riiga. Eesti pinnal oli võimalik saada vaid tehnika­alast algõpet kas merekoolides, raudteekoolis või erikursustel.

Peterburi tehnikakõrgkoolid – polütehniline instituut, teede- ja mäeinstituut, tehnoloogiainstituut, elektrotehnikainstituut ja teised – olid väga kõrgel tasemel ja ka Riia polütehnikumist sai väga hea inseneri- või arhitektihariduse. Neis kahes linnas sai hariduse suurim arv Eesti insenere ja arhitekte, kes kuni 20. sajandi keskpaigani kodumaal tooni andsid. Tsaariaja lõpuks oli tehnikakõrgkooli lõpetanud kokku sadakond eesti inseneri ja poolsada arhitekti, käputäis neist jõudis ka doktorikraadini.

Esimese põlvkonna eesti tehnikaharitlastel oli aga keeruline leida sobilikku ametikohta kodumaal, kuna siin jätkus rahvuslik diskrimineerimine ning paljud siirdusid tööle Venemaa avarustesse. Kohalikus ajakirjanduses nenditi, et imelik on see küll, et kohalikul tööstusväljal suurem hulk insenerisid väljamaalt tulnud mehed on, kuna oma maa mehed kaugemalt kohtasid peavad otsima.

Eelkõige Riia ja Peterburi haridusega eesti tehnikaharitlased olid aga need, kes algatasid Tartu ülikooli meelehärmiks mõtte tehnikaalasest kõrgemast õppeasutusest Tallinnas ehk Tallinna Tehnikaülikoolist. Seda mõtet juurutati üha veenvamalt, nõnda veenvalt, et 1918. aasta sügisel isegi Eesti okupeerinud Saksa sõjaväevõimud Tallinna Tehnikumi asutamisega nõusse jäid. Seda küll tagasihoidliku Tehniliste Erikursuste nime all. Kindlasti imponeeris okupatsioonivõimudele ka siinsete tehnikaharitlaste väga hea saksa keele oskus.

Eesti Vabariigi loomise ja Tehnikaülikooli eelkäija Tallinna Tehnikumi avamisega ei olnud aga Eesti tehnikaharitlaskonna sünnilugu lõppenud. Uue kõrgkooli elujõulisusele oli palju vastuväiteid – eelkõige, et Eesti on liiga väike kahe ülikooli jaoks ja puudu on pädevatest eestikeelsetest õppejõududest. Oma tehnikakõrgkooli piisavale järjele aitamine nõudis aega. Samuti muutus 1920. aastate teisel poolel valitsuse majandusstrateegia ja Eesti prioriteediks hakati pidama põllumajandust. Tallinna Tehnikumi areng takerdus ja valitsus otsustas selle järk-järgult sulgeda.

Kuigi Tallinna Tehnikumi lõpetas 1936. aastaks 300 inseneri ja arhitekti, polnud nende staatus sugugi selge. Ligi paarkümmend aastat vaieldi selle üle, kas nad on ikkagi täieõiguslikud insenerid ja arhitektid, kelle kätesse võib usaldada väga vastutusrikkaid ülesandeid.

Vajadus hea väljaõppega tehnikaintelligentsi järele aga üha kasvas, kuna sõdade ja revolut­sioonide keerises olid Eestist lahkunud paljud välismaalastest tehnikaspetsialistid. Tehnikaalane haritlaskond on aga igale riigile eksistentsiaalse tähtsusega.

Samuti oli kadunud võimalus õppida tehnikaalasid Peterburis või Riias. Pärast Vabadussõda ei mindud enam Peterburi, arusaadavatel poliitilistel põhjustel, ega Riiga, kuna läti keele omandamise vajadus liigselt ei vaimustanud. Alternatiiviks jäi minna õppima Euroopa tehnikakõrgkoolidesse.

Taas on imekspandav tollaste väheste tehnikaharitlaste veenmisjõud, et praktiliselt Vabadussõja keerises osati valitsust veenda stipendiumide vajalikkuses, mis võimaldaks Vabadussõjas sõdivatel tehnikakalduvustega noortel minna kõrgharidust omandama Euroopasse. Veel enne kui Vabadussõda jõudis lõppeda, 1919. aastal, asusid piltlikult öeldes otse kaevikutest esimesed noore Eesti Vabariigi kodanikud teele Euroopa poole. Sõja käiku olid nad oma tehniliste teadmistega oluliselt panustanud, nad arendasid, hooldasid ja rakendasid sõjatehnikat nii soomusrongidel, suurtükiväes kui ka pioneeriüksustes.

Mindi eelkõige kõrge renomeega saksakeelsetesse tehnikakõrgkoolidesse. Oli ju saksa keel meie gümnaasiumides peamiseks võõrkeeleks 1930. aastate keskpaigani. Eelkõige eelistati saksakeelseid ülikoole, mis ei asunud Saksa riigi aladel, nagu Danzigi tehnikaülikooli Poolas ja Brno tehnikaülikooli Tšehhis. Paljud läksid aga ka Berliini ja Karlsruhesse, Dresdenisse ja Viini, Zürichisse ning kümnetesse teistesse rohkem või vähem tuntud ülikoolidesse. Vähemalt üks eestlane – hilisem ehitusteadlane, akadeemik ja Tallinna Tehnikaülikooli professor Leo Jürgenson – jõudis ka kuulsasse USA MITi, kus omandas doktorikraadi.

Kõige sagedamini mindi Euroopasse õppima ehitusinseneriks, järgnesid masinaehitus, elektrotehnika ja arhitektuur. Märksa vähem oli neid, kes õppisid mäetööstust või eksootilisemaid alasid, nagu lennundus või tekstiili- ja paberitööstus.

Kuid ega keegi neid seal avasüli oodanud. Juba tsaaririigi ajal olid üksikud eestlased siirdunud õppima Saksamaale. Sealne suhtumine Vene tsaaririigist tulnud üliõpilastesse polnud aga kuigi sõbralik: vene üliõpilased olla mustad, nende välimus äratada sakslastes põlgust, Vene üliõpilased ajada poliitikat, Vene üliõpilased elada ulaelu jne. Venemaa tsaaririigi kodanikest eestlaste jaoks ei olnud selline suhtumine kindlasti kuigi rõõmustav.

Olukord ei olnud roosiline ka pärast Eesti iseseisvumist. Jätkuvalt otsis sakslane „kõikide hädade juurt mitte üksi prantslastest, vaid kõikidest väljamaalastest. On jõutud nii kaugele, et mõnel äreval silmapilgul väljamaalasi auditooriumist lahkuda palutakse, ehk et eestlastele maareformi ja enamlist vaimu ette heidetakse.“

Hoolimata raskustest omandas 1920.–30. aastatel Euroopa tehnikakõrgkoolides inseneri- või arhitektidiplomi mitusada Eesti noormeest ja paar neidu, nende seas ka Eestis sündinud ja gümnaasiumihariduse omandanud baltisakslased, venelased ja juudid.

Tagasihoidlik riigipoolne tugi tasus end kuhjaga. Mitte ainult seetõttu, et välismaal õppinud noorte hulgast võrsus mitmeid tulevasi ministreid, ametnikke ja õppejõude. Mitte ka üksnes seetõttu, et need noored projekteerisid hiljem Eestimaal sadu hooneid, teid ja taristuid, mis olid teostatud tuginedes tollastele maailma parimatele teadmistele. Olid neid ju vanades Euroopa tehnikakõrgkoolides õpetanud tollase maailma tippteadlased, sh mitmed nobelistid.

Euroopas õppinud noored rikastasid siinset elu igakülgselt. Nad asutasid tehaseid ja kohvikuid, kirjutasid raamatuid ja rajasid ühinguid. Õppides vanade tehnikakõrgkoolide vaimses õhkkonnas, mõjutasid kodumaale naasnud diplomeeritud insenerid ja arhitektid meie tehnikakultuuri ja üldist mentaliteeti, seda nii praktiliste saavutuste kui ka oma meelelaadiga. Nende töö- ja käitumisviis ning vaimsus kandusid edasi kolleegidele ja õpilastele. Ühtlasi säilisid neil head erialased sidemed nii oma alma mater’itega kui ka endiste õppejõudude ja kaasüliõpilastega.

Tänast Eestist oleks ilma nende panuseta raske ette kujutada. Kui nimetada vaid paari nime:

Varssavi Polütehnikumis ja Nižni Novgorodis õppis hilisem Tallinna Tehnikumi õppejõud ja leiutaja Karl Papello, keda on kutsutud ka Eesti Edisoniks.

Dresdeni tehnikakõrgkooli lõpetas maailmamainega ehitusinsener August Komendant, kes õpetas mõnda aega ka Tallinna Tehnikaülikoolis. Tema projekteeritud ehitised USAs ja mujal maailmas, paljud neist valminud koostöös Saaremaal sündinud arhitekti Louis Kahniga, kuuluvad maailma ehitiste klassikasse.

Alar Kotli omandas arhitektidiplomi Danzigi tehnikakõrgkoolis. Tema projekteeritud on Tallinna Ülikooli peahoone ja presidendiloss Kadriorus, kuulsaim tema töödest on aga Tallinna laululava.

Brno Saksa tehnikakõrgkoolis õppis Peeter Tarvas, kelle projekteeritud hooneid, nt Sõpruse kino Tallinnas, kohtab meie linnapildis arvukalt.

Omaaegsetest töösturitest on tuntud Johannes Lorup, kes õppis Danzigis masinaehitust. Lorupi kuulsast portselanitööstusest on vast kõik kuulnud.

Keemik Paul Kogerman õppis Londonis ja Harvardis ning kaitses doktoriväitekirja Zürichi tehnikakõrgkoolis. Tema panust põlevkivi uurimisse ja Tallinna Tehnikaülikooli taassündi on raske ülehinnata.

Silmapaistvaid näiteid on arvukalt. Ja väga tõhus oli nende panus Tallinna Tehnikaülikooli arengusse.

Tasub seejuures meenutada, et õpingute käigus seisid paljud silmitsi tõsiste probleemidega. Mitte harva ei tulnud valida söögikorra või õppematerjalide vahel. Paljudel ei olnud piisavat kodust toetust ja haridusministeeriumi arhiivis leidub ohtralt palvekirju, kus palutakse õppetöö jätkamiseks hädavajalikku rahalist toetust. On näiteid, kus hariduse nõudlejad välismaal haigestusid või surid kehvade elu- ja toitumistingimuste tõttu.

1930. aastate teisel poolel revideeriti Eestis arusaama põllumajandusest kui majanduse alustalast. Hoogsamalt hakati arendama tööstust ja energeetikat ning hääbuv Tallinna Tehnikum kujundati 1936. aastal Tallinna Tehnikainstituudiks, mis paar aastat hiljem nimetati ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. Alles sel ajal leidus kodumaal piisavalt palju tehnilist haritlaskonda, et suuta kohapeal kõrgetasemelist järelkasvu koolitada.

Pea kohe järgnes aga uus hullumeelne sõda ja pikad okupatsiooniaastad. Paljud tehnikaharitlased hukkusid sõjas, paljud põgenesid läände ja paljud saadeti vangilaagritesse. Võime vaid ette kujutada, kui kõik need Euroopas õppinud spetsialistid oleksid töötanud rahulikus Eestis, kui palju õitsvam riik oleks meil praegu.

Oli aga neidki, kel õnnestus jätkata erialast tööd Eesti NSVs. Tänu nendele säilis eestikeelne tehnikaalane kõrgkool – Tallinna Polütehniline Instituut, mis hoidis tehnikavallas nii vajalikku järjepidevust. Ilma nende inseneride ja arhitektideta poleks meil tänasel tasemel Tallinna Tehnikaülikooli ega praegust üsna kõrgtehnoloogilist Eestit.

Mis on loo moraal? Esiteks, riik peaks alati, sõltumata olukorra keerukusest, panustama võimalikult palju haridusse. Ilma riigi toetuseta oleks eestlastest tehnikaüliõpilaste arv Euroopa tippülikoolides olnud palju väiksem. Haridusränne on alati loomulik kultuuri edendav nähtus. Ajalugu on näidanud, et kasu, mis sellest tagasi tuleb, on muljet avaldav.

Teiseks, kui kõrvale jätta kõige süngemad okupatsiooniaastad, on Eesti tehnikaharidus alati olnud avatud ja rahvusvaheline. Silmapaistev osa Eesti tehnikaintelligentsist enne Teist maailmasõda omandas hariduse võõral maal. Vaadates ringi meie Akadeemikute alleel on enamik austusväärsetest välismaise haridusega.

Nüüd on meil võimalik pakkuda sama võimalust meist kehvema saatusega riikidele. Võimalust õppida väärika ajaloo ja kõrge teadusliku tasemega ülikoolis. Vaid avatus tagas selle, et Eestist pärit tehnikahuvilised noored said välismaal õppida, suletud maailmas poleks Eesti tehnilise haritlaskonna teke olnud võimalik.

Loodetavalt panustab ka EuroTechi algatus sellesse traditsiooni, et aina enam üliõpilasi õpib oma õpingute vältel ka mõnes välisülikoolis. Igal juhul avardab see oluliselt silmaringi.

Lõpetuseks, ajaloolaste ülesanne ei olegi loo moraali otsimine. Küll aitab Eesti insener- ja arhitektkonna kujunemisloo teadmine meil paremini mõista meie rahva ja riigi arengut. Tehnikaharitlased andsid väga olulise, ehk ka otsustava panuse Eesti riigi tekkimise võimalikkusesse, seega tegemist on ka Eesti riigi sünnilooga. Ning võime vaid uhkust tunda oma esiisade tarkuse, visaduse ja kaugelevaatavuse üle.