Mari Öö Sarv | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen

ÕISi Ago Lubergile kirjutatud tagasiside kiidab nii tema programmeerimise algkursuse ülesehitust kui ka õppejõu motiveerivat, abivalmis, sõbralikku ja särasilmset olemust. Ta alustas õpetamist juba omaenda õpingute ajal ja pole veel sellest väsinud, pigem vastupidi. Teda hoopis köidavad õpetamisega kaasnevad keerulised väljakutsed, olgu need tudengite tööde hindamisele kuluv aeg või uue põlvkonna teistsugused viisid informatsiooni hankida.

Õppeosakond tõstis Sind esile kui kuldaväärt õpetajat väga suure algustähega. Milline on hea õpetaja ja kuidas selleks saada?

Eks mingi asi peab olema, mis motiveerib. Kindlasti on palju inimesi, kes oleksid samuti võimelised hästi õpetama, kuid neil pole selleks piisavalt motivatsiooni.

Arenguruumi on minulgi ja ega mul head retsepti pole, et tee nii ja siis oledki hea õpetaja. Alguses õpetasin nii, nagu ma olin näinud õpetatavat. Mul oli tahe õpetada, ehkki ma ei tea, kas või kui palju minu tööst toona tolku oli. Praegu on mu tegevused väga põhjendatud ja teadlikud. On asju, mida olen varem teinud ja nüüd tean, et need ei saanudki toimida, kuid on ka selliseid, mida olen algusest peale õigesti teinud, lihtsalt nüüd saan aru, miks nii teha.

Mis Sind motiveerib?

Mulle meeldib õpetada. See, kuidas teadmisi edasi anda, on keeruline probleem ja mulle keerulised probleemid meeldivad. Minu kursus on päris raske ja tagasisidet saan seinast seina, kuid täiustan oma õppeainet pidevalt, analüüsin igal aastal tudengite tagasisidet ja teen jälle kohandusi. Olen kaasanud hariduspsühholooge – võin ju entusiasmi pealt igasugu asju välja mõelda, aga nemad teavad, kuidas on psühholoogiateaduse kohaselt tark õppida ja efektiivne õpetada.

Eks mulle tehakse ka pakkumisi töötada kusagil IT-firmas, aga mulle tundub, et siin saan ma maailmale rohkem anda. Tore on vaadata ka: minu kursuselt on läbi käinud umbes 2000 inimest. See on minu panus Eesti IT-maailma.

Kellelt ise õppinud oled – seda, milline õpetaja olla, aga ka seda, mida vältida?

Ma pole pedagoogi haridusega, kuid nüüdseks läbinud palju koolitusi ja koos hariduspsühholoogidega teinud mitmesuguseid arutelusid – see kõik on mind väga palju õpetanud. Pole nii, et on ainult üks õige viis õpetada; erinevad viisid on ka materjali omandamiseks. Kui räägime näiteks ajaloost, siis loed materjali läbi, kordad, võib-olla kirjutad läbi. Programmeerimine on aga pigem nagu sport, materjali läbilugemisest ei piisa, sa pead ise asjaga tegelema – just nagu ei saa head jalgpallurit sellest, kes seda telekast vaatab. Küsimus on, kui motiveeritud sa oled ja milliseid võtteid sa treenimiseks kasutad. Aju on nagu lihas ja seda tuleb õigesti treenida.

Kui võtan õpetamisel kasutusele mõne uue teaduspõhise lähenemise, siis kõige rohkem saan tudengitelt sellist tagasisidet, et õppimise protsess oli neile meeldivam. Võib tuua paralleeli, et kas ma viskan nad lihtsalt vette või õpetan natuke ja siis lükkan toetavalt ujuma – mõlemal juhul on tulemuseks ujumisoskus, kuid vetteviskamise meetod on traumeerivam.

Kui ma oleksin teadnud neid asju, mida praegu tean, siis, kui ise koole läbisin, oleks mu jaoks kogu õppimisprotsess palju lihtsamalt läinud. Seepärast on mul informaatika õppekavas praegu ka tudengitele „õppima õppimise“ kursus, kus räägime koos hariduspsühholoogidega, kuidas aju õpib. Tegelikult peaks selliseid asju õpetama juba algklassides. Kui inimene on teadlik, kuidas õppimine toimib, on tal lihtsam ka meiega kaasa tulla. Ülikooli tulevad aga inimesed, kes on juba 12 aastat õppinud ja juhtub sedagi, et kui meie räägime, kuidas on tõhus õppida, löövad nad eneseteadlikult käega „ma olen 12 aastat nii õppinud, et enne eksamit loen kõik korraga läbi!“ ja neid on keeruline ümber õpetada. Neistki osa saab ülikoolist läbi, iseasi, kui palju nad päriselt siit teadmisi, oskuseid ja õppimisvõimet kaasa võtsid.

Kindlasti olen õppinud ka enda kogemustest. Õppisin ka ise informaatikat ja mulle tundus see hästi igav – räägiti igasugu asjadest, kuid praktiliste asjadega tegelesime vähe.

Suhtlen oma programmi tudengitega iga nädal ning aastate jooksul kogunenud tagasisidet analüüsin põhjalikult. Kui ma rihiksin ainult head keskmist hinnet, teeksin kursuse pisut lihtsamaks ja saaksin paremat tagasisidet. Minu eesmärk on aga, et kõik, kes minu kursuse läbi teevad, saavad IT-maailmas ka korralikult edasi minna, mitte et järgmistel kursustel jäädakse hätta ja tudengid vajavad järeleaitamist.

Räägi ka programmijuhi tööst. Kuidas õppeprogrammid valmivad, kas need muutuvad aasta-aastalt ja millega programmijuht tegeleb siis, kui programm on valmis?

Mul on paarsada informaatikatudengit, kasutame pidevaks suhtlemiseks Discordi suhtluskeskkonda ja kogun neiltki iga nädal tagasisidet. Õppekava versioone on hästi palju, muudame natuke midagi igal aastal. Põhjuseid on erinevaid, vahel näiteks lõpetab mõni õppejõud oma aine lugemise, aga IT-valdkond on ka ise pidevas muutumises.

Iga muudatuse taga on konkreetne mure, mida üritame lahendada. Üks suurem ümberkorraldamine oli siis, kui käisime Euroopa ülikoolides nende õpetamismeetoditega tutvumas ja tõime ka siin sisse projektiõppe. Meil on nüüd igal semestril vähemalt üks projektiaine, ka tööturul on kõik ju projektipõhine.

Lisaks toob probleemipõhine õpe välja hoopis teised võimalused kui klassikaline 90-minutiline loeng. Kui teadust uurida, siis tuleb muide välja, et inimene ei suudagi 90 minutit keskenduda ja seepärast on oluline kasutada loengus eri võtteid – pööratud klassiruum, diskussioonid ja muud „äratajad“.

Õpetad programmeerimist mitte ainult tudengitele, vaid ka kooliõpilastele. Kas õpetamise rõõmust või programmeerimisoskuse vajalikkusest?

Mõlemad vastavad tõele: mulle meeldib õpetamine ja näen, et see on vajalik. Sellel sügisel tegime algust MOOC keskkonnas online-iseõppimise kursusega, kus alustas 300 gümnaasiumiõpilast. See on küll vähendatud mahus võrreldes minu programmeerimise kursusega ülikoolis, kuid annab kooliõpilastele aimu, kas IT-valdkond võiks neile sobida.

Usun, et ei lähe kaua, kui jõuame üldhariduskoolides ka informaatika riikliku programmini vähemalt valikkursusena. Meilt on IT-alaseid valikkursuseid koolidele küsitud ja selle asemel, et teha seda paaris koolis, kus saab osaleda vaid paarkümmend last, tegime hoopis veebikursuse, millest saab osa võtta palju rohkem noori.

Mida me kõik peaksime programmeerimisest teadma?

Meie kursuse suund on ikkagi päriselt programmeerimine, aga kui räägime laiemalt IT-kirjaoskusest, siis seda on kindlasti igaühele tarvis. Eks programmeerimist, mida me ei teadvusta, tuleb igapäevaelus ikka ette, mõnel on selline külmkapp, mida tuleb programmeerida – telli piima juurde, kui kapis on vähem kui kaks. Ka Excelis kahe arvu liitmine on tegelikult programmeerimine, mida me endale ei teadvusta.

Programmeerimine aga jääb tagaplaanile, kui inimesed jäävad hätta e-riigiga suhtlemisel, digilukku vaktsineerimisaja panemisel või hoiavad paroole märkmepaberil arvuti küljes. Olen vahel teinud õpilastele seminare ja palun käega märku anda, kes oskab lugeda või kirjutada. Kõik tõstavad käe. Kui küsin, kes tahab saada kirjanikuks, siis mõnikord tõuseb üks käsi. Küsin, et miks te siis õpite lugema-kirjutama, kui ei taha kirjanikuks saada. Oleme ilmselt kõik nõus, et tänapäeva maailmas hakkama saamiseks on kirjaoskus vajalik, ja IT-kirjaoskus on praeguseks sama vajalik sõltumata elualast.

Võime mõelda programmeerimisest kui ehitustööst: võetakse idee ja pannakse see ühel juhul füüsiliselt püsti, teisel juhul koodiga tööle. Sarnaselt ehitustöö tellimisega on hea, kui sa veidigi aimad, mida su idee elluviimiseks programmeerimisel vaja on. On ju iga asi IT-tehniline: kui müüd rõivaid, on sul tarvis veebilehte ja -poodi ning isegi kui selle töö kelleltki tellid, on hea, kui orienteerud terminites ja tead, kui keeruline mingi lahendus on.

Üks oluline teema IT-kirjaoskuses on andmed – nii oht kui võimalus, oleneb, kuidas neid kasutada ja kelle poolelt vaadata.

Mina vaatan andmeid sellelt poolelt, et need on toredad ja nende abil saab igasugu lahedaid asju teha. Minu jaoks ei ole anonüümsus igas olukorras oluline, mind ei häiri, kui süsteemid teavad, kus ma käinud olen.

Tean inimest, kes ei teinud endale isegi pangakontot, sest muidu pank teab, kus ja kuidas ta oma raha kulutab. Peamiselt on see küsimus mugavuse ja anonüümsuse piiri seadmises ja näiteks ainult sularahaga kõiki asju ajada on ikka väga ebamugav, samas tõesti väga anonüümne.

Kui käin e-poes, siis jah, hiljem näitab brauser mulle otsitud toodete reklaame, sest ta ju ei tea, et ma nad juba ära ostsin. Muidugi saaksin kinni panna javascripti, nii et brauser ei saa reklaame kuvada ega ka andmeid koguda, ja on hea seda teada, aga see takistab mul ka muude asjade tegemist, mõni lehekülg ei tööta ja pean brauseri eraldi ümber seadistama… Mina olen pigem teadlikult valmis ohverdama pisut andmeid, et mul oleks elu mugavam.

Kõige olulisem on olla teadlik, et kõik, mida sa oma seadmetes teed, on kellelegi teada, ja kuidas ta saab neid andmeid kasutada.

Päris kõik ei ole ju teada – brauser ei tea, et e-poes tehingu ära tegin, ainult seda, et ma tundsin nende toodete vastu huvi.

Olen näinud ka seda, et reklaamidega pakuti mulle järgmisi, mitte samu tooteid. Minu jaoks on see professionaalselt huvitav, ma ju umbes tean, mis andmed ja süsteemid selle taga on, ja mul on põnev vaadata, kuidas see siis toimib ning kas mina oskaksin teha parema lahenduse. Seesama näide, et kas maksab pakkuda sama toodet, mida inimene juba otsis ja võib-olla ostis, või hoopis sellega seotud tooteid.

Sellestsamast rääkis ka Sinu doktoritöö – automatiseeritud reisisoovitused.

Reisimine võib olla ekstreemne näide – see, et ostsin või otsisin lennupileteid mingisse kohta, ei pruugi üldse tähendada, et tahan sinna uuesti ja uuesti tagasi minna. Või siis see oli ärireis ja mul ongi vaja seal iga nädal koosolekul käia. See on keeruline ja minu jaoks põnev teema: kas saaks neid andmeid kuidagi veel paremini ära kasutada, pakkumisi-soovitusi veel täpsemini sihtida.

Nägime oma uurimistöös, et ka reisiandmetest tekib inimesele profiil. Proovisime lähtuda sellest, et iga reis võib olla erinev: kas lähed lastega või ärireisile, kui kaua on aega ja millised paigad sind huvitavad. Mina tegelesin sellega, kuidas andmeid saada, kuidas esitada, kuidas eri allikate andmed kokku panna. Näiteks, kui meil on mingi info Facebookist ja Wikipediast, kas need siis räägivad samast kohast; kasutasime ka inimeste endi sisestatud infot, näiteks Foursquare’i check-in’id või Panoramio pildid-tekstid. Sellistest andmetest joonistus välja näiteks loogika, et kui mingis paigas tehakse palju pilte, siis seal on visuaalselt atraktiivne, kui eriti ei tehta pilte, siis ilmselt ei ole kuigi ilus, aga võib-olla on muidu huvitav.

See on selle „tegin veebis check-in’i ja nüüd keegi kusagil teab, et ma olen seal käinud“-medali parem külg: me saime inimeste endi sisestatud infost põnevate sihtkohtade andmebaasi.

Millised turvaseadistused ise oma seadmetes teed?

Mulle meeldib kuu lõpus Google'i raportit vaadata, kus ma käinud olen, ja paari aasta taguseid fotosid vaadates on väga hea, et piltidel on asukoha märgis küljes – ma ise ei mäletakski, millises rabas see pilt on tehtud. Olen teadlik, et maksan selle eest anonüümsusega Google’i ees, kuid see ei ole mu jaoks probleem. Samas korjan fotodelt need märgised ära alati, kui pilte kusagil veebis jagan. Näiteks, kui teen kodus õhtusöögist pilti ja postitan sotsiaalmeediasse, on tõesti parem, et pildiga ei läheks kaasa minu kodu asukoht.

Kindlasti soovitan koostada korralikud turvalised paroolid – hea, kui on pikk, sisaldab sümboleid, numbreid, suuri ja väikeseid tähti; mitte kasutada mitmes kohas sama parooli ning võimalusel alati kasutada kaheastmelist autentimist. Paroole tasub aeg-ajalt ka vahetada. Mina ei kasuta kunagi võõraid wifi-võrke ega logi võõrastest arvutitest kusagile sisse. Selleks on mul oma telefon alati käepärast.

Alexat ja Sirit ma ei kasuta, kuid kui mul oleks laua peal seade, mis mind kogu aeg kuulab, siis ma suurema osa ajast lülitaks ta lihtsalt välja. Arvutil võib kaamera kinni katta – mina ei kata, sest ma kasutan seda väga tihti. Ka mikrofoni võib kinni panna, aga lõpuks sa ju ei tea, kui kinni see on, ja igasugu ulmejutte pealtkuulamisest see ei pidurda.

On ka brausereid, mis rõhuvad privaatsusele ja kindlasti ongi palju turvalisemad, kuid nii turvalises tsoonis jälle paljud leheküljed ei tööta, ka minu seminaris ei saanud tudeng ülesandeid lahendada. „Küpsistega“ sama lugu – pead otsustama, kas ja mida lubada, kuid osad leheküljed ei lubagi külastajaid, kes „küpsiseid“ ei luba. Minagi brausin vahel privaatrežiimis, kus brauser ei peaks midagi salvestama, kuid lõpuks on ikkagi kõik usaldamise küsimus.

Kui minu asemel oleks siin mõni küberturbe inimene, räägiks ta muidugi hoopis teist juttu. Minu meelest on kõige olulisem, et inimene teab, mis on võimalikud ohud ja oskab neid kas ära hoida või teadlikult leppida.

Ettevaatlik tasub olla teiste inimeste kohta info jagamisega. Näiteks pannakse üsna palju laste pilte veebi üles, kuid aastakümneid hiljem, kui see laps on täiskasvanu ja hakkab näiteks presidendiks kandideerima, leitakse see pilt üles. Ka sotsiaalmeedias piltidel inimeste märkimine võiks olla igaühe enda otsus, seda ei peaks teised tegema.

Kas õpetamine on Sinu tööelu ajal ka suuri muutuseid läbi teinud?

Kindlasti! Projekti- ja probleemipõhine õpe on asjad, mida 20 aastat tagasi meil siin kindlasti ei tehtud, eks seda dikteerib ka tööturg.

Koroonapandeemia on samuti toonud õpetamisse palju uut: rakendame hübriidõppes samu asju mis
klassis ja lihtsalt teeme neid nüüd veebis, kuid arvan, et umbes viie aasta pärast teame päriselt, kuidas distants- ja hübriidõpet tõhusalt teha.

Praegu on ülikoolis noored, kes on terve elu koos internetiga elanud, ja nende käitumine on juba teistsugune kui minuvanustel. Kui seni oldi harjunud raamatutega ja teksti lugemine oli tavapärane protsess, siis enam nii ei ole, pikka teksti ei loeta ja popp on hoopis video. Elutempo on läinud nii kiireks, et kellelgi pole aega ka 90-minutilise loengu jaoks. Me võime ju jääda endale kindlaks ja öelda, et õppimine käib nii ja kui ei meeldi, mine ära. Aga me näeme, et see põlvkond lihtsalt ongi harjunud teistsuguse infosaamisega – suhtlus on väikeste sõnumitega ja tihe, mitte kord nädalas pikk kiri. Funktsionaalne lugemine on muidugi probleem, pärast kaht tekstilõiku nad väsivad ja teksti mõte läheb kaduma. See on midagi, mida meil siin ülikoolis on raske ümber kasvatada.

Iseküsimus, kas me peaksimegi põlvkondi ümber kasvatama või muutuma ise nii, et suudame neid õpetada? See, et nad on harjunud tarbima infot teistmoodi, ei tähenda absoluutselt, et nad oleks rumalamad.

Ma ei näe põlvkondade erinevusi kui probleemi, mis on takistus, vaid kui probleemi, mis tuleb ära lahendada. Olengi oma kursusel läinud seda teed, et kõik on veebis leitav ja YouTube’i striimitud ja järelvaadatav, loengutest teen teema kaupa 5–6-minutilised videoampsud ning õppematerjalid on liigendatud väiksemateks juppideks.

Olen hästi palju panustanud õppe tehnilisse osasse. Minu pooleaastasel kursusel esitab iga tudeng umbes 1000 korda mingit programmeerimisülesande lahendust. Kujutlege, et pean semestri peale paarsada tuhat kodutööd läbi vaatama! Mul on küll abilised, kuid siiski on selline töömaht ebainimlik. Kuid me jõuame seda tänu tehnoloogia abile. Kirjandit oleks raske nii kontrollida, aga koodiga saame seda teha. Kindlasti oleks tudengile parem, kui ta saaks otse õppejõult tagasisidet iga kord, kui ta midagi esitab, kuid oleme pidanud mingi optimeerimise tegema.

20 aasta eest ei kasutatud selliseid tehnilisi võimalusi. Nii et siin on tehnoloogia areng mulle appi tulnud.

Milles tänased õppurid kõige enam eksivad ja mida nad Sulle õpetavad?

Tullakse ootusega, et IT-s on väga kõrged palgad, ning paljud ehmuvad siin, et tegelikult võib IT päris keeruline olla. Muidugi tahaks teha nii, et vähemalt ülikoolis õppides ei ole keeruline. Kui suudad sisseelamise raskustest üle olla ja teemad enda jaoks lahti mõtestada, siis tegelikult ei olegi keeruline.

Kui üldhariduslikus koolis on süsteem selline, et täna loeme õpikust lk 10–15 ja homme on selle peale töö, siis ülikoolis käib õppimine nii, et meil on selline-selline probleem, hakkame nüüd seda lahendama, kusjuures lahendus ei ole ette teada ja pole ka ainuõiget teed selleni, võimalikke teid lahenduseni on rohkem kui üks. Noored aga on tihtipeale harjunud, et koolis on ainult üks õige vastus ja õpetaja teab seda. Peame igal aastal ka end pisut ümber kohandama vastavalt sellele, millised noored meile tulevad.

Problemaatiline asi on ka hindamine. Esiteks ei ole hinde pärast õppimine just parim motivaator, selle asemel peaks olema tahe midagi omandada, tahe targemaks saada. Täna aga pole lihtsamat viisi massiga tegelemiseks kui hindamine.

Teiseks: ülikoolis on positiivsed hinded ühest viieni, gümnaasiumis kolmest viieni. Kui mul on sügisel uute tudengitega esimene kokkusaamine, küsin, kes tahavad olla head programmeerijad. Kõik tõstavad käe. Siis ütlen, et ülikoolis „hea“ on „kolm“. Ja nii on ka: kui sa lõpetad „kolmega“, siis sa oled hea programmeerija. Paljude jaoks aga, kellel on gümnaasiumist viieline kogemus, juhtub see, et kui nad näevad, et ei saa „viit“, kui nad ei ole parimad, siis nad loobuvad. Kuid ülikoolis on „viis“ midagi erakordset. Kui keegi tahab saada kõik viied, siis ta peab olema väga erakordne.

Mina olen oma kursuse üles ehitanud nii, et viie saamiseks pead tegema natuke lisategevusi, midagi ekstra. Igal aastal leidub keegi, kes ütleb, et kui ta alles alustab programmeerimisega, siis tal polegi võimalik viit saada ning see pole õiglane. Aga tegelikult on igal aastal selliseid, kes samuti siin alles alustavad programmeerimisega, kuid saavad selle aine eest viie.

Tahame jõuda selleni, et meie loome õige keskkonna, üliõpilased asuvad motiveeritult konkreetse projekti kallale ja õppejõud on lihtsalt abivahend. Gümnaasiumides on täna veel peamiselt nii, et lapsed õpivad õpetajalt. Lisaks, vähemalt IT-s on oluline osata õppida iga päev, siin ei ole nii, et õpid midagi selgeks ja siis kümme aastat oskad. Iga päev tuleb ette mõni probleem, mida sa pole enne näinud.

Tegeleme selliste asjadega kogu aeg. Õppejõu tööst teatakse peamiselt õpetavat osa, kuid siin on väga palju ka tööd inimestega.

Õppejõu töö kõrvalt oled värske doktor ja kaheksa magistritöö juhendaja. Kuidas Su teadlaskarjäär edasi kulgeb?

Õpetamist on päris palju, mul on suured kursused nii sügisel kui ka kevadel ning viiesaja tudengi õpetamise kõrvalt eriti aega üle ei jää. See on ka põhjus, miks mul doktoritööle läks 11 aastat – alguses edenes kenasti, kuid kohe, kui hakkasin tegelema õpetamisega, läks fookus ära. Kindlasti aga jätkan oma uurimistööga, tegevused samal teemal käivad juba praegu.

Ma tahaksin jõuda sellisesse kohta, kus õpetamine saab valmis. MOOC-kursused on selleks üks viis. Mul on ka oma kursusel umbes 20 abilist ning kui ma ise ei saa tundi minna, saab kõik korraldatud. Tahaksin jõuda sinna, et kursused saavad nii heaks, et saan kursuse tudengiteni viimise üleni delegeerida ja ise tegelda rohkem teadustööga.