TalTechi geoloogia instituudi juhtimisel uuris rahvusvaheline teadlaste töörühm, kuidas Lääne-Siberis Obi jõe lähedal asuv Mukhrino soo on viimase 10 000 aasta jooksul muutunud ning mida see ütleb mineviku kliima ja veerežiimi muutuste kohta. Uurimus avaldati rahvusvahelises teadusajakirjas The Holocene.
Lääne-Siberi turbaalad on ühed maailma suurimad ning neil on oluline roll regiooni kliima ja keskkonna kujunemises ning süsiniku talletamises. TalTechi geoloogia instituudi nooremprofessori Leeli Amoni sõnul analüüsisid nad Mukhrino soo turbakihte, et saada teada, milline oli sealne kliima ja loodus minevikus. „Kasutasime mitmeid erinevaid analüüsimeetodeid ning uurisime mitut turbapuursüdamikku sama soo piires. Nii saime täpsema pildi sellest, mis mõjutas soo arengut rohkem – kliima või kohalikud keskkonnatingimused,“ selgitab Amon. Tehtavad uuringud aitavad paremini mõista, kuidas sood reageerivad kliimamuutustele ka tulevikus.
Soo veerežiimi muutuste uurimine läbi aastatuhandete
Mukhrino soo asub Lääne-Siberis ja on üks piirkonna paremini uuritud soid. Teadlased vaatasid soo arengut alates varasest holotseenist, see tähendab umbes 10 000 aasta tagusest ajast kuni tänapäevani. Selle aja jooksul on kliima korduvalt muutunud – vaheldusid soojemad ja jahedamad, kuivemad ja märjemad perioodid. „Uuringus kasutati erinevaid meetodeid mineviku keskkonnatingimuste taastuletamiseks. Vaadeldi turbas säilinud taimseid makrojäänuseid, seemneid, õietolmu, mikrofaunat ja biomarkereid. Analüüsiti mitut läbilõiget, et suuta paremini kirjeldada muutuste dünaamikat mitte ainult ajas, vaid ka ruumiliselt,“ toob välja Amon.
Turvas hakkas Mukhrino soos kogunema juba holotseeni alguses, pärast viimase jääaja lõppu. Metsad olid piirkonnas olemas juba väga varakult. Kuivematel aladel kasvasid peamiselt kased ja männid, soojematel ajajärkudel leidus regioonis ka soojalembelisemaid puid, näiteks pärna. Umbes 8800 aastat tagasi muutus soo toitainevaesemaks ja sademetest sõltuvaks ning hakkas levima ka tänapäeval Eestis levinud pruun turbasammal.
TalTechi teadlase Amoni sõnul oli uuringu üks peamisi eesmärke välja selgitada, kuidas on soo pindmise vee hulk ajas muutunud. “Tuvastasime nii lühema- kui pikemaajalisi veetaseme muutuseid. Mõnel kuivemal perioodil hakkas mingi osa isegi metsastuma, samas kui niiskematel aegadel taastusid avatud ja samblarohked sookooslused.”
Kohalike tingimuste mõju soole
Uuringu tulemused näitasid, et ehkki kliima määras piirkonna üldise niiskuse ja temperatuuri, olid kohalik maapinna reljeef ning vee liikumine see, mis mõjutasid, kuidas muudatused soos tegelikult väljendusid. Kahe puursüdamiku võrdluses tuvastati veerežiimi muutuseid, mis kajastusid mõlemas, see tähendab, et ligi 6700-6800 aastat tagasi hõlmasid märjemad keskkonnatingimused laiema osa soo pinnast. Eriti huvitavaks muudab selle leiu varasem uuring, mis samas perioodist raporteerib lähedalasuva järve setetest Obi jõe üleujutuse.
See uuring aitab meil paremini mõista, kuidas sood reageerivad pikaajalistele kliimamuutustele ja ka kohalikele muutustele piirkonnas. Teadlased suutsid taastada Mukhrino soo ligi 10 000 aasta pikkuse arengu ning näidata, millal olid piirkonnas kuivemad ja märjemad perioodid. „Uuring tõestas, et soo muutused olid seotud nii kliima kui ka kohalike tingimustega ning langesid kokku võimaliku Obi jõe üleujutusega. Kas seda märkimisväärselt niisket perioodi saab tuvastada teistes jõele lähedal asuvates uurimiskohades? Kuidas sellise massiivse veehulgaga jõe üleujutused mõjutasid regionaalset kliima arengut? Mil määral mõjutab soode arengut kohalik keskkond (geoloogia, reljeef) ning mil määral piirkondlik kliima,“ ootavad Amoni sõnul veel mitmed küsimused täiendavat uurimist.