Teekaarte kasutatakse mitmesugustes valdkondades, sealhulgas teaduses, tehnoloogias, hariduses ja keskkonnapoliitikas, et määratleda konkreetsed sammud ja ajakavad soovitud tulemuste saavutamiseks. See on detailne plaan, mis kirjeldab, kuidas saavutada teatud eesmärke kindlaksmääratud ajaperioodi jooksul. Teekaart sisaldab etappe, tegevusi ja ressursse, mis on vajalikud eesmärkide saavutamiseks. 

Näiteks teadus- ja arendustegevuses koostatakse teadustaristu teekaart, et planeerida ja hallata riikliku tähtsusega teadustaristuid. Haridusvaldkonnas kasutatakse teekaarte ettevõtlusõppe süsteemseks arendamiseks, määratledes sammud, kuidas integreerida ettevõtlusõpe erinevatele haridustasemetele.

Ühe silmapaistva näitena teekaardi rakendamisest on Tallinna Tehnikaülikooli algatus koostada kliimaneutraalsuse teekaart, et jõuda aastaks 2035 kliimaneutraalsusele võimalikult lähedale. See teekaart on jagatud mitmesse valdkonda ning selle koostamisse on kaasatud juhtivad teadlased kõigist teaduskondadest, samuti tugistruktuuri üksused. 

“Meie ülikoolis tegeleb teadlaskond igapäevaselt keskkonnajalajälje vähendamise metoodikate ja tehnoloogiate väljatöötamisega. Soovime eeskuju näidata Eesti ühiskonnale, kuidas on rohepööret võimalik ellu viia oma tegevusi keskkonnakriteeriumidest lähtuvalt mõõtes ning arvestades,” selgitab Kurnitski teekaardi koostamise olulisust. 

Teekaardi eesmärk ja alguspunkt

Tallinna Tehnikaülikooli eesmärgi aluseks on ülikooli arengukava ning rohestrateegia. Üks olulisemaid samme oli kasvuhoonegaaside (KHG) inventuur 2022. aastal, mis andis konkreetse lähtepunkti, millest edasi liikuda.

Teekaardi eesmärk on määratleda konkreetsed tegevused, mida ülikool peab igal aastal rakendama, et saavutada oma siht. Kurnitski sõnul ei olnud varem numbrilist eesmärki paika pandud ning nüüd on see määratletud. “Mitu tonni CO2 ekvivalenti inimese kohta on algtase ja mitu tonni see peab olema 2035. aastal.”

Teekaardi koostamisel võeti aluseks Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse eesmärgid aastaks 2050 ning Eesti riiklikud vahe-eesmärgid aastaks 2030 ja 2040.

Ülikooli jalajälje vähendamise täpsed eesmärgid

Üks teekaardi keskseid eesmärke on ülikooli kasvuhoonegaaside jalajälje vähendamine. Hetkel on ülikooli jalajälg inimese kohta 2,17 tonni CO2 ekvivalenti aastas. Aastaks 2035 on siht vähendada see 1,24 tonnini inimese kohta.

Esmastes mõjualades, mis hõlmavad hoonete ja energiakasutusega seotud heitmeid, on algtase 0,93 tonni inimese kohta, kuid siht on vähendada see vaid 0,18 tonnini. See tähendab, et nende heitkoguseid plaanitakse vähendada üle viie korra.

Kadunud megavati otsingud 

Lisaks on oluline jälgida ja optimeerida ülikooli energiatarbimist. Uuringute käigus avastati, et ülikoolil on pidev baaskoormus, mis on suurusjärgus üks megavatt – see tähendab, et on palju asjatut energiakasutust. “See on võrdne sadade eramajade energiavajadusega. Me otsime hetkel ülikoolis kadunud megavatti – peame analüüsima, kus on see üleliigne tarbimine ja kuidas seda optimeerida,” selgitab Kurnitski. 

Kadunud megavati otsimine tähendab, et ülikool peab põhjalikult analüüsima, millised seadmed või süsteemid tarbivad energiat ka siis, kui selleks otsest vajadust ei ole. Esialgsed hinnangud näitavad, et suur osa sellest energiatarbimisest võib tuleneda laboriseadmetest, mis töötavad ööpäevaringselt, ning hoonete ventilatsioonisüsteemidest, mis võivad jääda töötama ka siis, kui ruumid on tühjad.

“Ventilatsioon peaks töötama ainult siis, kui inimesed on hoones või ruumides sees, kuid paraku on süsteeme, mis töötavad pidevalt, kuna need pole varustatud anduritega või automatiseeritud juhtimisega,” selgitab Kurnitski. Seega on üheks lahenduseks hoonete automaatikasüsteemide täiendamine, et energiakasutus vastaks reaalsetele vajadustele.

Teine oluline aspekt on vananenud seadmed ja valgustus, mis võivad olla energiamahukad. “Kui asendame vanad seadmed ja valgustuse kaasaegsete lahendustega, võime märkimisväärselt vähendada tarbimist. Samuti tuleb üle vaadata tööprotsessid – kas kõik laboriseadmed peavad olema ööpäevaringselt sees või saaks neid optimeerida vastavalt kasutusele?” tõdeb Kurnitski. 

Kadunud megavati leidmine ja optimeerimine on oluline, sest see mõjutab otseselt ülikooli energiakulusid. Kurnitski sõnul maksab ülikool selle tarbetu energiakasutuse eest ligikaudu kaks miljonit eurot aastas. “See on suur summa, mis võiks minna hoopis energiatõhususe parandamisse ja teadusarendusse. Kui me suudame vähendada tarbetut energiatarbimist, vähendame ka kasvuhoonegaaside jalajälge ja muudame ülikooli ressursitõhusamaks.”

Päikesepaneelid iga maja katusele

Lisaks energiasäästule on TalTech võtnud fookusesse taastuvenergia tootmise ülikooli enda tarbeks. Üks peamisi lahendusi on päikesepaneelide laialdasem kasutamine ülikooli hoonete katusel.

“Me arvutasime, kas päikesepaneelide paigaldamine suudaks katta suure osa energiavajadusest ja kas peaksime ka akusid kasutusele võtma. Tuli välja, et hetkel ei ole akude paigaldamine vajalik, sest kogu toodetud päikeseelekter tarbitakse ära,” selgitab Kurnitski.

Eesmärk on maksimeerida hoonete katuste kasutamist päikeseenergia tootmiseks ja vähendada fossiilkütustest saadavat elektrit. Kuigi akud võivad tulevikus muutuda vajalikuks, on esialgu eesmärk kogu toodetud taastuvenergia ülikoolis ära kasutada.

Hoonete renoveerimine on ülioluline

Hoonete energiatõhususe parandamine on üks olulisemaid tegevusi jalajälje vähendamiseks. Praegu on ülikooli hoonete keskmine energiatõhususe klass E, mis tähendab suurt energiatarbimist. Eesmärk on tõsta hoonete keskmine klass B või A tasemele, mis võimaldaks olulist energiasäästu.

Üks kriitilisi piirkondi on Mustamäe linnak, kus asub 80–85 protsenti ülikooli hoonetest. “Hoonete renoveerimine on väga oluline samm. Kui me suudame tõsta nende energiatõhususe taset, saame hoonete jalajälje vähendada 82 protsendi võrra,” märgib Kurnitski.

Üliõpilaste toitumisharjumuste muutmine

Üheks oluliseks aspektiks on ka üliõpilaste toitumisharjumuste parendamine ja ülikooli sööklate kasutamise suurendamine. Hetkel on levinud, et paljud tudengid ja töötajad eelistavad tellida toitu läbi toidukullerite (Bolt, Wolt) või ostavad kiirtoitu, mida on keeruline süsinikujalajälje seisukohast arvestada.

“Me tahame motiveerida inimesi rohkem sööklates sööma, sest see võimaldaks pakkuda tervislikumat ja kohalike toodetega valmistatud menüüd,” ütleb Kurnitski.

Ülikool on analüüsinud kolme erinevat võimalust toitlustuse korraldamiseks: kas jätta see muutmata, teha väikesi kohandusi või rakendada põhjalikum reform. Hetkel kaldutakse pigem viimase kahe variandi poole.

Samuti analüüsitakse, kuidas ülikooli üliõpilaste arvu kasv mõjutab toiduainete tarbimist ja logistikat, et vältida toidujäätmete liigset teket. Kurnitski rõhutab siinkohal: “Kui saame tudengeid rohkem sööklatesse tuua, siis suudame paremini hallata tooraine tarbimist, vähendada jäätmeid ning pakkuda tervislikumat ja keskkonnasäästlikumat toitu.”

Kas tasuline parkimiskoht aitab vähendada kasvuhoonegaase? 

Liikuvus moodustab 28 protsenti ülikooli kasvuhoonegaaside jalajäljest ning on seetõttu üks keerulisemaid valdkondi, mida vähendada. Suur osa töötajatest ja tudengitest kasutab igapäevaselt autosid, mis lisab märkimisväärselt heitkoguseid.

“Üle 50 protsendi ülikooli töötajatest ja tudengitest elab alla viie kilomeetri kaugusel TalTechist. See tähendab, et suur osa võiks teoreetiliselt liikuda jalgsi, jalgrattaga või ühistranspordiga,” toob Kurnitski näite. 

Selle muutmine ei ole aga lihtne, sest ülikooli asukoht Mustamäel ei soodusta kergliiklusvahendite eelistamist. Selleks, et motiveerida inimesi rohkem jalgrataste või ühistranspordi kasuks otsustama, kaalutakse erinevaid meetmeid.

Üks võimalik lahendus on parkimiskohtade arvu piiramine või tasuliseks muutmine. Kurnitski sõnul võib see aidata suunata inimesi valima keskkonnasõbralikumaid liikumisviise. “Kui parkimine muutub kallimaks ja vähem kättesaadavaks, kaaluvad inimesed tõenäolisemalt alternatiive, nagu rattaga sõitmine või ühistransport.”

Tudengite harimine on osa tööst

Teekaardi koostamine oli mahukas töö, mis kestis aasta ja kaasas üle 50 eksperdi. “Ülikoolis on kõik kompetentsid olemas, mistõttu saime kaasata teadlasi ja tugistruktuuri esindajaid, kes vastutavad kinnisvara, hangete ja logistika eest,” ütleb Kurnitski.

Üks oluline aspekt on ka üliõpilaste kaasamine. “Me ei rakenda muudatusi pelgalt halduslikul tasandil – tudengid peavad teadma, kuidas süsiniku jalajälge arvutada ja milliseid meetmeid kasutada,” selgitab Kurnitski.

TalTechi teekaart on oluline dokument, mis mitte ainult ei suuna ülikooli kliimaneutraalsuse poole, vaid annab eeskuju kogu ühiskonnale, kuidas strateegiline planeerimine võib aidata kaasa kestlikule arengule.

Artikkel ilmus 4.04.2025 veebiportaalis Geenius.