Akadeemiline eetika on üha olulisem teema läbi ülikooli üldise võimekuse suurendamise prisma, aga ka läbi mitmete pragmaatiliste vaatenurkade. Näiteks olen rahvusvahelise akrediteerija rollis näinud, et kui õppe- ja teadustöö ülevaated esitavad ülikoolid tasakaalustatud vormis, siis eetika puhul näib eneseanalüüsi raporti koostajate arvates piisavat vaid eetikakoodeksi tekstist ja statistikast ning tegeliku kultuuri ja praktika suhtes ollakse pigem ettevalmistamata.
Tanel Kerikmäe, Akadeemilise Eetika Komisjoni esimees 2017–2020, õiguse instituudi Euroopa Liidu õiguspoliitika ja tehnoloogiaõiguse tenuuriprofessor | Foto: Karl-Kristjan Nigesen
On tavapärane, et probleemidena mõistetakse vaid plagiaati ja akadeemilist korruptsiooni. See suhtumine võib akrediteeritavale institutsioonile kaasa tuua üsna suuri ebamugavusi. Tegelik tööpõld on märksa laiem ja näen uute ohtudena puhtale teadusele näiteks kogu maailmas kasvavat trendi objektiivsena näiva teadlaskonna ärakasutamist ärihuvides. Koostöö nii avaliku kui erasektoriga on vajalik, kuid hüvedega toestatud etteantud tulemustega või ka ideoloogiliselt kallutatud arvamused ei ole teaduspõhised.
Eetikakomisjon, kuhu ma eelnevatel aastatel kuulusin, tegeles peamiselt vaidluste lahendamisega. Üliõpilaste lubamatu välisabi eksamil, spikerdamine, õppejõu sõnakasutus õppetöös, doktorantide ja nende juhendajate vahelised probleemid, vara väärkasutamine, üliõpilaste survestamine juhtkonnale sobiva „arvamuse“ andmiseks, kolleegi õppematerjalide kasutamine ilma autori loata on vaid mõned märksõnad. Nii suure liikmeskonnaga asutuses tuleb vahel ette ka sisult või vormilt ebaadekvaatseid kaebusi. Komisjoni või tema liikmete poole pöörduti ka nõustamispalvetega, näiteks uuendusliku karjäärisüsteemi kitsaskohtade eetilisuse osas.
Seoses ülikooli uue arengukava ja akadeemilise eetika valdkondlike arengutega seisavad ülikooli ees uued väljakutsed. Ka uue Teadus- ja arenduskorralduse seaduse (TAKS) versiooni ettevalmistajad on kaardistamas teadusasutuste vajadusi. Kuigi arutuse all on riiklikul tasemel loodav sekretariaat, mis toestaks ülikoolide valdkondlikku tegevust, olen arvamusel, et Tehnikaülikooli autonoomsuse huvides peame olema valmis ise tõhusalt oma eetikaprobleemidega hakkama saama, et mitte olla sõltuvad või rünnatavad. Järjest keerukamad metoodikad, tehnoloogiad, koostöö interdistsiplinaarsete võrgustikega nõuavad meilt enam professionaalsust ja ressursse nii eetikaprobleemide preventeerimiseks, lahendamiseks kui ka igapäevaseks järelevalveks teadusüksuste tasandil.
Seetõttu leian, et akadeemilise eetika komisjon peaks peale teaduskondade valitud liikmete olema võimestatud rektori nimetatud lisaliikmetega, eeldatavalt valdkondades, mis nõuavad kogemusi nii Eesti ja rahvusvaheliste teadus- ja arendusprojektide haldamisel, andmekaitses kui ka õiguslikes küsimustes. Õigustatud oleks nimetada kuni viis lisaliiget, kellel on erialasest tegevusest kogemusi uute väljakutsetega hakkama saamiseks, sh arvestades soolist ja ealist tasakaalu, kuivõrd ka komisjoni koosseis peaks olema tasakaalustatud.
Minu kaasatusega komisjoni tööd iseloomustab ehk kõige enam püüe luua töötav süsteem, aga ka avatus õppida kogemustest, kuivõrd lahendatavad probleemid olid nii oma iseloomult kui ka sellesse puutuvate isikute ringi ulatuse poolest üsnagi erinevad ja alustasime mitmes mõttes n-ö puhtalt lehelt. Ajal, kui kirjutasime komisjoni liikmetega kokku meie alma mater’i akadeemilise eetika põhimõtted, püüdlesime selle poole, et me ei ole ettekirjutav ja süüdistav institutsioon, vaid pigem juhime tähelepanu ja tekitame tasakaalustatud arutelu, mille hindamiseks kasutame kokkulepitud reegleid.
Teadlaste akadeemilise vabaduse piirangud ja akadeemilise eetika kriteeriumid on maailmas vägagi erinevad. Kagu-Aasia riikide praktika, kus teatud teemad on lausa keelatud (Kambodžas näiteks maaomandi küsimus) või ideoloogiliselt paika pandud (Vietnami riigiteadustes on ametlikult riigi huvi olulisem üksikisiku omast), tunduvad kauged ja ekstreemsed. Tadžikistanis võib minu üllatuseks üliõpilase hinnet konkreetses aines alandada, kui õppejõud tabab ta suitsetamiselt või muult „ebakombluselt“. Loomulikult ei laiene totalitarismile/populismile kalduvates riikides (ja milline riik on selle eest tegelikult kaitstud?) eetikareeglite järgimine de facto ülikooli juhtkonnale, mis tundub samuti võõras ja õigustamatu.
Samas tuleb arvestada, et meie ülikool on rahvusvaheline ja peale eri riikidest pärinevate tudengite, õppejõudude ja teadlaste oleme iga päev koostöös paljude ülikoolidega ja teostame oma projekte paljudes jurisdiktsioonides. Hoolimata kirjapandud reeglitest on eri rahvustest ja kultuuridest pärinevail akadeemilise kogukonna liikmeil ilmselt erinev taju lubatu ja lubamatu suhtes. Oma kogemustest võin öelda, et kui näiteks põhjanaabrist tudeng jätab õppetöös auditooriumi ukse taha sõbrasuhted ning peab koheselt ka võimalikku ja näivat akadeemilise petturluse katset rikkumiseks, siis teiselt poolt olen kohanud suhtumisi, mis tunnistavad probleemiks vaid üheselt mõistetavat ja juba eos paratamatult hukkamõistetavat tegu. Olen kohanud ka õppejõudu, kes oli kindel, et üliõpilase ja õppejõu vahelise konflikti puhul prevaleerub automaatselt ja ametlikult viimase arusaam. Kindlasti mitte! Ülikoolipere liikmed on akadeemilise eetika väljal võrdsed hoolimata oma staatusest, akadeemilistest tiitlitest või saavutustest. Inimeste, nagu teadusvaldkondadegi võrdne kohtlemine on olnud ka üks põhieeldusi meie komisjoni välja töötatud eetika põhimõtete kogumis, erinevalt paljudest ülikoolidest, kus regulatsioonis eristatakse jäigalt üliõpilaste, õppejõudude ja teadlaste vaadet ja nende suhestumist eetikasse.
Eetikakultuuri toestamisega peavad tegelema ka absoluutsed tipud. Josh Jonesi kohaselt on Stanfordi ülikool loonud oma nn Honor Code’i juba 1921. aastal, aga statistika näitab, et akadeemiline petturlus üliõpilaskonnas on kohati kasvanud ja Jones peab selle põhjuseks fakti, et koodeksit pole kordagi muudetud. Kas peaksime oma reeglid iga teatud aja järel üle vaatama? Ehk siiski mitte liiga tihti. Veebis lihtsalt leitavad põhimõtted on üldistused, mille põhjal ei tuleks kaaluda kaebuste esitamist, vaid ennekõike hoiaku võtmist töötajate ja üliõpilaste poolt. Need põhimõtted ei käsitle tööõiguslikke suhteid ega ka teadusspetsiifilisi metoodilisi eetikanorme, vaid lähtuvad võrdsuse printsiibist ja on kohaldatavad kogu meie liikmeskonnale – nii teadlastele, õppejõududele kui ka kõigi astmete üliõpilastele. Samuti peavad põhimõtetega arvestama akadeemilise kogukonna õigusi ja kohustusi puudutavate otsuste tegemisel haldus- ja tugistruktuuri töötajad.
Igaüks meist võib eksida, kuid akadeemilise eetika põhimõtteid au sees hoides on võimalik neist eksimustest õppida ja muuta ülikooli akadeemilist keskkonda etteaimatavamaks ja õiguskindlamaks. See ei tee meie elu ainult pingevabamaks, vaid lisaks toestab nii õppe- kui teadustegevuse tõhusust, mis on akadeemilise eetika põhimõtete järgimisel vähem häiritud vastuoludest ja vaidlustest.