Kuna suur osa rahvastikust rändab üle riigipiiride, otsivad võimud uusi võimalusi selle liikuvuse juhtimiseks, kasutades sageli uuenduslikke tehnoloogilisi lähenemisviise. Selliste tehnoloogiate kasutamisel võivad olla plussid ja miinused.

TalTechi professor Anu Masso ja Tartu Ülikooli doktorant Tayfun Kasapoglu avaldasid hiljuti teadusartikli ’Understanding Power Positions in a New Digital Landscape: Perceptions of Syrian Refugees and Data Experts on Relocation Algorithm’. Artikkel uurib Süüria pagulaste ja andmeekspertide arusaamasid seoses sobitusalgoritmi, mis sobitab põgenikud konkreetsetesse piirkondadesse, vastavalt nende oskustele ja tööjõuvajadustele.
Kuigi algoritmide kasutamine muutub igas eluvaldkonnas tavalisemaks, võidakse nende arengute sotsiaalseid tagajärgi ignoreerida. Eelkõige sotsiaalsetel rühmadel, kes on tõenäolisemalt selliste rakenduste otsesed eesmärgid, ei saa sellistes aruteludes aga sõna. Hiljuti avaldatud teadusartiklis vaadeldi nii pagulaste seisukohti, keda ümberpaigutamise algoritm võib mõjutada, kui ka andmeekspertide vaateid, kes teevad olulisi otsuseid, mis põhinevad algoritmidel ning mis võivad oluliselt mõjutada teiste inimeste elusid.
Andmeekspertide ja pagulastega Eestis ja Türgis tehtud intervjuude põhjal tuuakse artiklis välja, et nii pagulased kui ka andmeeksperdid on teadlikud ümberpaigutamisalgoritmi kasutamisest saadavast potentsiaalsest kasust, eriti tööhõive jaoks. Põgenikud osutavad aga ka võimalikele kaasnevatele kultuurilistele probleemidele, näiteks religioossetele toitumispiirangutele, isiklikele võrgustikele, mida algoritmidel võib olla keeruline otsuste tegemisel arvestada. Andmeeksperdid keskenduvad seevastu algoritmi tehnilistele aspektidele, nagu läbipaistvus, vastutus ja eetika. Samuti teavad andmeeksperdid, et ebaõiglane otsus võib vähendada usaldust riigiasutuste vastu. Nii pagulased kui ka andmeeksperdid nõustuvad üksmeelselt, et ümberpaigutamisotsuste tegemisel tuleks esikohale seada pagulaste mured ja soovid, kuhu nad ümber paigutatakse.
Autorite sõnul on uuringu peamiseks panuseks teadmine, et õiglaste algoritmiliste lahenduste väljatöötamiseks on vaja mõista nii algoritme välja töötavate andmespetsialistide kui ka põgenike endi seisukohti. Algoritmiline juhtimine eeldab seega sellise kolmetise suhte mõistmist ja arvestamist – tahtlik või tahtmatu algoritmi võim, lahendusi loovad eksperdid ja põgenikud. Selles kolmikseoses väljenduvad algoritmid kui riigivõimu ja migratsioonipoliitikate laiendusi.
Kokkuvõttes soovitab artikkel, et selle asemel, et katsetada algoritmiliste lahendustega väga tundlike teemade korral ja uute ebavõrdsuse ja läbipaistvuse vormide loomisega, peaksid ametivõimud arvestama inimese elude mitmekesisusega, tehes olulisi otsuseid nende elude kohta. 
Professor Anu Masso ja Tayfun Kasapoglu ning nende uurimisrühm viivad praegu läbi täiendavaid analüüse, et selgitada algoritmide sotsiaalset mõju ja võimu sunnitud migrantidele, ning algoritmilise valitsemise avaldumisi erinevates sotsiaalsetes kontekstides, pöörates erilist tähelepanu Eestile ja Türgile.