Alzheimeri tõve põhjuste ja pidurdamise mõistmine algab rakutasandilt. TalTechi teadlase Kristel Metsla doktoritöö uurib, kuidas ajus tekkivad valgukogumid ja looduslikud ühendid võivad mõjutada haiguse varajast kulgu.
Enamik meist on Alzheimeri tõvest kuulnud, ent haiguse tegelik olemus jääb meile sageli kaugeks. Teame, et see mõjutab mälu, mõtlemist ja igapäevast toimetulekut, kuid siiani pole selget vastust, miks haigus tekib ning kuidas seda peatada. Just see teeb Alzheimeri tõvest ühe tänapäeva meditsiini kõige keerulisema uurimisobjekti.
TalTechi keemia ja biotehnoloogia instituudis Alzheimeri haiguse alast doktoritööd kaitsnud Kristel Metsla püüdis harutada kõnealuse haiguse toimemehhanisme lahti rakutasandil. Tema töö keskendub kahele suurele teemale: amüloid-beeta peptiididele, mida seostatakse Alzheimeri tõve tekkega, ning α-lipoehappele, looduslikule ühendile, millel võib olla haigust ennetav roll.
„See ei ole üheainsa põhjusega haigus, vaid väga keeruline süsteem, mille käigus leiavad korraga aset mitmed protsessid. Neid on raske üksteisest eraldada, sest nad mõjutavad ja võimendavad üksteist.“
Väikese läbimõõdu ja suure mõjuga valgutükid
Alzheimeri tõvest rääkides mainitakse sageli ajus tekkivaid amüloidseid naastusid. Need koosnevad amüloid-beeta peptiididest – väikestest valgufragmentidest, mida toodab ka täiesti terve inimese aju. Tavaliselt lagundatakse need fragmendid kiiresti ja probleemi ei teki.
Metsla selgitas, et Alzheimeri tõve puhul hakkavad nimetatud peptiidid kogunema ja omavahel kokku kleepuma. Selle käigus tekivad erineva suurusega kogumid, mis võivad häirida ajurakkude omavahelist suhtlust. Metsla sõnul on teadlaste arusaam protsessist viimastel aastatel muutunud: „Praegu arvatakse, et kõige ohtlikumad pole mitte suured naastud, vaid hoopis väiksemad, haiguse varases staadiumis tekkivad amüloid-beeta kogumid. Need on palju toksilisemad ja hakkavad mõjutama rakke juba enne, kui ajus leiavad aset nähtavad muutused.“
Oma uurimistöös jälgis Metsla, kuidas erinevat tüüpi neuronilaadsed rakud peptiididele reageerivad. Tulemused näitasid, et kõik rakud pole võrdselt haavatavad. Eriti tundlikeks osutusid mälu, tähelepanu ja ärkveloleku reguleerimisega seotud rakud.
Tähelepanekud kattuvad nende protsessidega, mida Alzheimeri tõve puhul inimajus täheldatakse – esimesena saavad kahjustada just mälu ja õppimisega, aga sageli ka tähelepanu ja une reguleerimisega seotud süsteemid.
Jätka lugemist Trialoogist.