Oled üliõpilasesinduse juht olnud ühe suve, ühe semestri ja natuke veel. Kuidas TalTechi tudengkonnal läheb?

Põnevalt, aga samas ka ärevalt. TalTechi tudengkond on väga ühtehoidev. Kogukonnatunnet oli hästi näha üliõpilaste talimängudel ja Tipikate marsil Toompeale. 

Aga kõik see, mis praegu toimub riiklikul tasandil, tekitab tudengites väga palju ärevust. Aina enam on jutuks tulemusstipendiumid ja kõrghariduse rahastamine. 

Mida Sa ise õpid ja kuidas Sa siia sattusid?

Sattusin ei olegi õige sõna, see oli ühe väikese tüdruku unistus tulla suurde linna – olen pärit Lõuna-Eestist Põlvamaalt. Õpin kolmandal kursusel ehitiste projekteerimist ja ehitusjuhtimist. Minult on väga palju küsitud, kuidas üks neiu satub erialale, mis on traditsiooniliselt väga maskuliinne. Minu isa on terve mu eluaja tegelenud projekteerimisega ning lapsena olen kolanud arhiivides ja lapanud projekte, see maailm on mulle tuttav. Olin üks vähestest, kes juba kümnendas klassis teadis, mida teha tahab. Minu kindel soov oli minna ehitust õppima ja teadsin, et kõige vingem kool, kes Eestis seda õpetab, on TalTech. 

Kes sinust pärast õpinguid saab?

Minust võib saada väga palju asju. Olen spetsialiseerunud projekteerimisele, mis annab hästi laia arusaama konstruktsioonidest ehk sellest, mis on maja sees. Aga praegu meeldib mulle rohkem juhtimise pool, võimalus olla iga päev koos inimestega ehitusplatsil ja jälgida, et püsti saaks täpselt see, mis plaanil. Ehitusmaailm on väga lai ja millisele toolile ma lõpuks istun, on siiani küsimärk. Aga see on hea küsimärk.

Millised on sinu kõige põnevamad ja kõige keerulisemad õppeained?

Kõige keerulisem on mõista seda, kuidas erinevad osapooled kusagil keskkonnas koos toimivad. On see siis post ja tala maja sees või see, kuidas inimesed ehitusplatsil koos toimivad. See on ka kõige olulisem asi, oled sa siis projekteerimises või ehitusjuhtimises: sa pead mõistma, kuidas kõigist asjadest saada ilus kombinatsioon.

Sa ütlesid „maskuliinne eriala“. Me tähistame „naisteadlaste päeva“. Sa oled üliõpilasesinduse „esimees“. Kuidas sa tunned, kas „mees-esinaine“ oleks samuti sooneutraalne sõna või kas insenerina oled kuidagi teistsugune kui „meesinsenerid“? Kas me peame sellest rääkima või ei pea?

Me ei peaks ehk soopõhiseid päevi eraldi tähistama, aga peaksime võtma teemaks, et sool ei ole erialases töös tähtsust. Tee seda, mis sind huvitab, see on kõige olulisem. Minu jaoks on oluline see, et mida ma teen, on hästi tehtud; minu kirg on ehitus ja see on see, mida ma teen. 

Ka minul oli algul korralik kõhklus, kas see on tüdrukule ikka „õige“ tee, ja küsimused minu erialavaliku kohta tulevad samuti soo pealt. Kuid aina rohkem tuleb ehitusse vingeid naisi, kes teevad vingeid tegusid, see muudab ka stereotüüpe. Loodan, et ükspäev küsitakse ka minult „Miks sa just ehituse valisid?“, mitte „Miks sa naisena just ehituse valisid?“.

Enne ÜE juhtimist olid BEST-Estonia president. Kuidas Sinust aktivist sai?

Ülikoolis osalesin tõesti Best-Estonia juhatuses, enne seda tegin gümnaasiumis õpilasfirmat. Tegime mesilasvahariiet, alternatiiviks toidukilele. Mul oli suur plaan sellega edasi minna, aga me ei suutnud leida head viisi tootmise suurendamiseks. Tegime seda kolmekesi minu köögis, suutsime korraga umbes 150 toodet teha ja see oli kuu ajaga müüdud. Kui oleksime leidnud hea lahenduse tootmist automatiseerida ja investori selle ära tegemiseks, siis oleks hea meelega jätkanud, aeg oli turul selle jaoks soodne. Aga tulid eksamid ja kooli lõpetamine ning sinna ta suiku jäi.

Mu vanemad on samuti hästi tegusad, ju meil on aktivisti geen. Me lihtsalt ei suuda paigal püsida, olgu see siis kevadel aias tegutsemine, et ümbritsev oleks ilusam, või panustamine kohalikku omavalitsusse.

Milliste unistuste või visioonidega Sa üliõpilasesinduse juhiks kandideerisid?

Mul oli elame-näeme suhtumine. Kui eelmine ÜE juht Joosep Perandi kutsus mind kandideerima, siis minu põhimõte oli, et ma midagi uut ei taha ette võtta, vaid tegelen nende siseasjadega, mis on juba ammu tahtnud tegemist, et esinduse süda tuksuks ilusti. Näiteks on vaja ÜE sees organisatoorseid muutuseid, tahtsin hakata nendega tegelema. Nii et need väljastpoolt tulnud teemad – olukord riigi tasandil – on ootamatu lisa ja üldse mitte väike asi.

Ametisse astudes ütlesid, et Sinu südameteemaks on kõikide tudengite kaasamine otsustusprotsessidesse. Oled leidnud häid nippe, kuidas kaasata hääletuid, murdnud läbi klaasseinte?

Meil on kolm korda toimunud tudengite ja ülikoolitöötajate ühine aruteluõhtu „Tudengite hääl“. Just kõigi kaasamine oli selle ürituse korraldamise ajendiks, kuid aastate jooksul näeme, et ikkagi jõuab sinna aktivist, mitte keskmine tudeng. Nüüd on meil uus plaan: kuna üliõpilasesindus annab igal aastal välja stipendiume, siis lisame kandideerimisavaldusele küsimuse „Kuidas kaasata keskmist tudengit“ – loodame kuulda tudengi enda käest häid nippe.

Kuidas nüüd, pärast ühte täissemestrit tööpõld tundub?

Tunnen, et oleme üliõpilasesinduses harjunud kriitiliselt mõtlema sellele, mida on vaja, et me ei rebiks end lõhki – lõpuks oleme ju kõik tudengid, meilgi pole aega lõputult ja inimesi tuleb säästa. Aga kui meil tekiks siia esindusse 300 inimest, siis ei jõuaks me neid kõiki ühtse perena hoida. Tundub, et siiani on hästi läinud – ka need inimesed, kes siin lühemat aega tegutsevad, mõne väikse projekti teevad, on saanud väga positiivseid emotsioone. Meil ei ole nii, et kui tuled ja midagi teed, siis sa pead jääma. Tundub, et see süsteem toimib: tuled, vaatad korraks, ja kui meeldib, saad võtta mõne aja pärast mõne uue positsiooni.

Siis tundub, et selle südametuksumisega, mille eest sa tulid hoolitsema, on nüüd hästi. Nüüd on aeg midagi veel ette võtta?

Alati saaks veel teha. Meil on tegelikult suurem plaan hakata struktuuri ümber tegema – kuidas ÜE toimib, mis valdkonnad ja kui palju inimesi seal on. See muudatus tahab rohkem ja pikemat läbimängimist, nii et isegi kui ma sellega alustan, siis oma ametiajaga seda lõpule ei vii. Siit jääb seeme järgmisele esimehele.

Mis on olnud ametiaja jooksul suurimad üllatused? Palun nii häid kui häirivaid.

Oi, neid üllatusi oli, alguses eriti palju! Osa neist ka lihtsalt ärevus, kas ma teen kõike hästi. 

Kõige üllatusi pakkuvam on olnud see, mis toimub riigi tasandil kõrghariduse suunal. Mäletan, et esmalt tuli kusagilt piiksuke, et õpe läheb tasuliseks. See tekitas korralikku kihinat, ärevust ja särinat. Tuli hakata infot koguma, mis on tudengite seisukoht, ja üks hetk läks see pall veerema. EÜList tulid märguanded, et tudengid tahavad oma häält riigi tasandil näidata, kulminatsioon oli sõnumi jagamine Stenbocki maja ees.

See oli huvitav, samas ärev aeg. Mäletan, et seda sõnumit, et läheme Stenbocki maja ette, vaatasin esimest korda loengus. See käis väga ruttu, aga inerts oli suur, muidugi lähme kaasa, tudengite hääl peab olema esindatud! Kuid riiklikud tulemusstipendiumid ongi nüüd ära läinud. Meil TalTechis on õnneks edukusstipendium, see oli meie ülikooli poolt väga tore ja armas, tudengeid osatakse väärtustada. Nii nagu peame investeerima riigikaitsesse, peame investeerima ka haridusse, sest see on meie tulevik.

Üks mulle mitte väga loomuomane töö on lobistamine. Kui mina tulin, siis algas nõukogu liikmete määramise protsess. Joosep andis mulle enda ametiaja lõppedes kingiks idee, et võiks mõne laheda inimese tudengite poolt nõukokku saada. Nõukogu liikmed peaksid olema erapooletud, aga on hea teada, kui seal on keegi, kes oskab asju vaadata ka tudengite vaatenurgast. TalTechis on tudengite esindajad senatis ning senat nimetab viis nõukogu liiget, nii oli meil vaja leida sobiv nõukogu kandidaat ja rääkida ära senat, et nad selle kandidaadi nõukokku nimetaks. Üliõpilasesindusele või tegelikult mulle tähendas see korralikku lobitööd. Ja vot lobitöö mulle absoluutselt ei meeldi.

Muidugi ma sain aru, et selles ametis tuleb sedagi teha, aga ma polnud üldse valmis, et kohe esimese asjana hakkan ülikooli nõukogu liikmeid lobistama. Tegelikult oli see väga tore, sai vesteldud väga meeldivate inimestega ja kuulda väga julgustavaid sõnu ning natuke neid inimesi ka grillitud. 

See „meie kandidaat“ oli Madis Margus. Olin temaga kokku puutunud juba enne oma ametiaega, ta oli käinud tudengiorganisatsioonidele rääkimas, kuidas ülikooli finantsid toimivad. Oli näha, et inimene teeb oma asja hingega ja on kahe jalaga maa peal. Tema sõnum meile oligi, et ta ei saa garanteerida, et on alati tudengite poolt, aga võime olla kindlad, et ta teeb alati otsuse, mis on kahe jalaga maa peal, parima otsuse ülikooli vaates. Meie jaoks oli see kõige olulisem, et keegi näeks suurt pilti, mitte ei istu ainult oma mätta otsas, olgu see teaduskond või mingi muu vaade.

Kui olime „oma kandidaadi“ nomineerinud, siis oli põnev hetk, kas ta suudab ka senati ära võluda. 

Aga häid üllatusi on kindlasti ka olnud!

Joosep võttis mu kaasa üliõpilaste suvemängudele, kui olin juba valitud, aga mitte veel ametis. Ta ütles, et see on nüüd mu ametikohustus. Ma polnud seal kunagi käinud ning ehkki teadsin küll lugudelt ja piltidelt, mis seal toimub, oli selle melu sees olla hoopis teine asi! See tegi südame soojaks ja koju minnes olid mul pisarad silmis. Ja kui uhke tunne on seista tekkel peas Toompeal!

Kuidas see kõik on sinu õpinguid mõjutanud?

Balansi leidmine on tõesti väljakutse ja vahepeal kipub tasakaal kõikuma minema. Tuleb prioriteedid selgeks saada. Vahel on mõte, et küll see üks praktikum jõuab oodata, teen parem üliõpilasesinduse asju, aga juba varasem kogemus BESTi aastatest ütleb, et ei tohi lasta kooliasjadel kuhjuda. Olen vahel ka ÜE-s öelnud: „Stopp, ma ei saa praegu oma töölauale midagi juurde võtta, vajan hetke, et kooliasjadega järjele jõuda“. Kui mind koolis ei ole, siis mind ei ole ju ka üliõpilasesinduses, ja haridus peab olema nr 1 prioriteet.

Jääb ikka aega uneks ja hobideks ka?

Eks tudengitel unetunnid ikka kannatavad. Mina sain esimestel BESTi-aastatel vitsad kätte, et unetunnid tuleb täis saada. Hobidest rääkides – kui õppimine on minu põhitöö, siis tudengielu ongi olnud minu hobi. Käin ka tööl, esialgu küll praktikal Nordeconis, aga lootus on poole kohaga tööle jääda. Ning üks mu lemmikasjadest on luuletamine. Avaldan Instagramis varjunime all – see on minu jaoks hästi intiimne ja isiklik, nii et ma ei taha selle taga nägu näidata.

Anna mõni nipp, kuidas end nõudlike rollide vahel jagada nii, et ükski tahk ei kannataks.

Muidu olen inimene, kes tegutseb, kui mõte tuleb. Aga peab oskama näha ka pikemalt ette ja selle mõttelaadi rakendamine on mind väga palju aidanud. Näiteks: kui ma täna praktikumi vahele jätan, siis mida see tähendab mulle nädala, kahe, kolme pärast? Olen selle mõtteviisi enda sisse söövitanud, et teen kohe asjad ära ega pea hakkama mõtlema, kuidas edaspidi jõuda ka võlgadega tegelda. Minu parim nipp! Vanasõna ütleb ju ka, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. 

Lisaks tuleb endalt vahel ausalt küsida, kas kõik, millega parasjagu tegelen, on ka tegelikult tehtav. Ühel hetkel sain aru, et isegi hea ajaplaneerimise juures ei ole mul võimalik kõike teha nii, et ükski asi ei jääks tagaplaanile. Nii tundsin, et on aeg esimehe rollist varem tagasi astuda. See otsus ei tulnud kergelt, aga tean, et see oli vajalik. Tudengielusse on juba palju südant ja aega pandud, nüüd on aeg pöörata rohkem tähelepanu iseendale ja leida ruumi uutele väljakutsetele.

Aga enne, kui lähed. Mis on 2025. aastal TalTechi suurim tugevus või võimalus?

Kogukond ja ühtehoidvus: uhke on olla tipikas, uhke on olla selle tekliga ja selle roosa värvi all. See on nii TalTechi tugevus kui üldse olla saab. Üks hea näide on Linnakupeol tudengiorganisatsioonide viievõistlusel, kus võistleme küll üksteise vastu, aga õhtuks saame kõik omavahel hästi läbi. Igapäevaelus paistab tudengielu aktiivsus ja ühtehoidvus chattides, kus keegi küsib „kas kellelgi veepüstoleid on?“ või „meil on laud ära anda, kas keegi soovib“. Selline igapäevane soe ja sõbralik suhtumine ja suhtlemine, kus kõik on nii ühtehoidvad.

…ja suurim nõrkus või risk?

Siin on üks asi mulle hinge pugenud: viimasel ajal kipub ülikooli ja tudengite hääl veidi nihkesse minema. Üks näide on see, kui haridusministeerium hiljuti küsis ülikoolide seisukohta kõrghariduse rahastamise teemal. Tudengeid kaasati TalTechi arvamuse koostamisse ja minu südamele tegi väga haiget see, et pidime lisama klausli, et TalTechi tudengite arvamus ei ühti ülikooli arvamusega. Tudengkond ei ole absoluutselt selle poolt, et tekitada õppemaks või kuidas seda ka ei nimetata, aga ülikool on. Mul olid pisarad silmis, kui rektoraadist ära tulin – kuidas te teete meile nii?!

Nende argument oli, et kusagilt tuleb see raha leida. Meie pakkusime, et vaataks esmalt, kuhu eelarves raha läheb, mitte ei alustaks sellest, et on juurde vaja. Näiteks, miks me õpetame mingit eriala igas Eesti nurgas ja paneme oma ülikoolid üksteisega konkureerima? Meil on tudengeid niigi vähe, teeme parem nii, et igaüks teeb oma asja, aga nii tipptasemel kui vähegi võimalik. Kui meie oleme tehnikaülikool, siis see on see, mida meie vilume kõige paremini. Eks igaüks tahab endale rohkem tudengeid ja erialasid, aga me oleme üks ühtne Eesti – ei saa nii, et igaüks vaatab ainult enda mätta otsast.

Inseneride ja laiemalt akadeemiline järelkasv on samuti murekoht. Sellega, et meil oleks ka neid inimesi, kes järgmist põlvkonda õpetaks, peab hakkama tegelema tudengist peale või varemgi. Mind ennast see väga huvitab, miks mitte töötada kusagil paar aastat ja siis tulla ülikooli tagasi, et need teadmised edasi anda. Kuid paljudel seda huvi pole, käiakse oma ülikool ära ja minnakse töömaastikule. See on teema, mis tahab tegutsemist; tutvustamist, milline on lektoriks või õppejõuks saamise protsess. Algul tundub see ehk tänamatu töö, aga seal on positiivseid külgi ka ja peaksime neid rohkem näitama.

Ütled, et tipikate ühtsus on meie suurim tugevus. Kui seda ahju korralikult kütta, võib loota, et vilistlased ei pane lõpetamise järel ust seljataga kinni, vaid tulevad tagasi, mitte ainult Linnakupeole, vaid ka õpetama.

See tipika vaim võiks tõesti jääda kestma ka peale õppimise aastaid. Kuni siin ülikooli möllus sees oled, tõmbab see ju magnetina.

Kui see kõrghariduse rahastamise arvamus kõrvale jätta, siis milline koostöö teil ülikooli juhtkonnaga on? 

Üldiselt on meil väga tore läbisaamine. Meil on väga tore rektoraat ja juhtkond, enamasti saame avaldada oma arvamust ja rääkida muredest, rektoraadi uksed on meile alati avatud ja seal on väga sõbralikud näod. Nähakse tudengite väärtust ja maja sees hoitakse meid väga. 

Aga just riigi tasandil suheldes võiks meie rektoraat rohkem tudengite selja taga seista: „Siin on meie tudengid, see on nende hääl ja seda meie toetame!“

Milline on tudengite jaoks ideaalne ülikool?

Selline, mis käib ajaga kaasas. Ma tean, et see on utoopiline ootus, maailm käib nii kiiresti ringi ja kõik muudkui uueneb, aga väga hästi on näha need õppejõud ja programmijuhid, kes suudavad selle tempoga mingilgi määral kaasas käia. Nende tudengitel ei kao motivatsioon ära, nad teevad innuga kaasa, sest näevad, et täna õppisin loengus midagi, mida saan homme kasutada. Ajaga kaasas käimine on väga oluline. 

Meie ülikoolis on see praegu väga kõikuv, mitte ainult erialati, vaid ka õppeaineti – kõik on kinni inimeses. Seal tulebki mängu see, et vajame ülikooli inimesi, kel on värskem pilk, kes annavad baasteadmistele juurde. Baasteadmised on muidugi väga olulised – need on vundament, millele sa oma maja ehitad, aga vundamendist edasi võiks ju seinatüüpi juba saada valida.

…ideaalne õppejõud?

Inimene, kel on siiras huvi oma eriala vastu. Sa näed, et talle läheb korda, ta mõtleb sellest, ta teab, kus ta on ja mida edasi annab, ta vilub oma teemat hästi ja teda huvitab see siiralt. Kui temal oma teemadest rääkides silm särab, siis see energia kohe haakub. 

On üliõpilastel ka ettepanekuid nende murekohtade lahendamiseks?

Üks idee, mis võiks väga palju aidata, on akadeemiline karjäär, mida kooli sees tehakse. Kuid järjest rohkem võiks minna seda teed, et kutsume endale külalisi. Inimesi, kes pole valinud akadeemilist karjääri ega taha teha teadust, vaid võivadki oma põhitöö kõrvalt ainult natuke õpetada. Inimene, kellel on töömaastiku kogemus, oskab sellest palju paremini rääkida, või oskab ta rääkida mingitest nõksudest, mida õpikus ei ole. Tean, et külalisõppejõude on raske leida ja nendega aegu sobitada, aga kui neid oleks lektorite hulgas rohkem, siis see võiks anda juurde rohkem reaalelulist vaadet.

Minu erialal on neid vähe. Aga üks asi on õppida paberil, kuidas post töötab, teine asi on seda ehitusplatsil ise vaadata. Kooli eesmärk on ju tegelikult see, et sul tekiks insenerimõtlemine – teadmised, mis me siit saame, on lihtsalt silmaringi avardamiseks, aga insenerimõtlemine annab sulle oskused, kuidas leida probleemile lahendust. Ma tunnen, et seal vahepeal jääbki reaalelu komponent puudu. Paberil võid mulle õpetada, et pean asja vaatama sellest nurgast ja teisest nurgast, aga kui ma ehitusplatsile lähen, mida ma siis näen? 

Ülikoolis muretsetakse selle pärast, et tudengid teevad tööd, aga mina ütlen, et see on hea asi. See, et mina teen praegu õppimise kõrvalt erialast tööd, toetab mu õppimist väga tugevalt, paljude minu kursusekaaslaste puhul on samamoodi. Te võite ju loengus rääkida, et katusel on parapett, aga ma ei ole seda elu sees näinud! Pärast kuud-kaht ehitusplatsil ja saan palju paremini aru, millest jutt käib. Sellise eriala puhul on eriti oluline, et üks päev olen kinni õpikus ja teisel päeval käin platsil.

Mõtle, kui meil linnakus käiks kogu aeg mõni ehitus, plats oleks endal võtta.

Oi, see oleks nii ideaalne! (Naerab). Ekskursioone tehakse, aga need on pigem erandid. Ehitusplatsil käimine peaks olema rutiinne ja regulaarne, mitte lihtsalt korraks vetteviskamine. Praktikaga koos on nii hea õppida!

Millised siis on tudengite ootused järgmisele rektorile (või ametiajale) ehk milline on Tehnikaülikoolile praegu parim rektor?

Üks palve on tudengitel selge: palun seiske meie seljataga! Üldises vaates on sellega seni olnud väga hästi, aga viimase aja sündmuste järel tahaks seda eriti rõhutada. Tudengid on teie ressurss, vara, teie kuld. Hoidke neid, väärtustage neid, väärtustage nende arvamust.

Teine asi: suure pildi hoomamine, mitte ainult meie Mustamäe vaade. Julgeda avada ka teiste rektorite pead, et mõtleme nüüd koos, mis on riigile kõige parem ja mis rolli mängib meie ülikool selles suures pildis. Palun mõtleme rohkem kastist välja! 

Näiteks, kui otsime rahapuudusele lahendusi, siis miks me ei mõtle, kuhu me olemasoleva raha paneme? Või küsimus, kuidas me saame tuntumaks ülikooliks – mis on meie nišš ja mida me saame Eesti tasandil veel võimsamalt teha, ja millega jõuame sealt edasi juba suurema rahvusvahelise tuntuseni? Mis oleks, kui me ei võtaks kohe sihti ülikoolide TOP 10-sse, vaid vaatame, mida me teeme väga hästi, paneme sinna veel rohkem rõhku ja oleme selles parimad. 

Teise nurga alt mõtlemine on see, mida me ootame – seesama inseneri mõtteviis, et sa tead, mis su lõppeesmärk on, võtad aega analüüsida ning mõtled hästi avatult, millised on parimad lahendused ja sammud sinna jõudmiseks ning keda see mõjutab. Et kui meil on haav, siis me ei lahenda seda kiirelt plaastriga, vaid uurime ka järele, kuidas see haav tekkis, ja leiame sellise lahenduse, mis on kõigi osapoolte huvides. Süsteemsed muutused töötavad pikas perspektiivis palju paremini kui „plaastrid“.

Hea omadus on ka osata olla läbi kaalutletud ja kahe jalaga maa peal. Kui sa rektorina ei kuule maja pealt meeleolusid ja arvamusi, saad seda alati küsida. 

Võiks ka öelda „esinduslik“ – rektor peab olema ülikooli nägu ja lugupeetud, sõbralik ja väärikas korraga; tegutseja, aga läbimõeldult, mitte impulsiivselt; oskab vabaks lasta, aga teab, kui on vaja tõsiselt võtta. Tasakaal on igapidi oluline märksõna. 

Intervjuu ilmus Tehnikaülikooli ajakirja Mente et Manu rektorivalimiste eriväljaandes.