Samal ajal kui osa inimesi veedab teeb diivani, kontoritooli ja autoistme vahel tuhatkond sammu päevas, otsib teine osa üles trepid, pargid ja kergliiklusteed ning teab, et mida rohkem ta liigub, seda rohkem ta jaksab. Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professor Anu Masso jagab oma mõtteid ja kogemusi aktiivse eluviisi teemal. Mais on roheliste teemakuude fookuses heaoluliikumine.
Kuidas teed oma liikumisvalikud ja millest see sõltub?
Ma proovin iga päev liikuda. Jälgin, et enne lõunat oleks tehtud vähemalt 2000 sammu. See tähendab teha kontoritöös piisavalt pause, korraks tõusta ja liikuda kasvõi mõned sammud, sirutada end, kõndida. Või siis liikuda enne tööpäeva algust – näiteks talvised suurepärased jääolud võimaldasid enne tööpäeva teha mõned uisuringid rabas. Muidugi tähendas see varajast tõusmist kl 5 ajal, et jõuda kl 8-9 ajal arvuti taha. Aga see andis terveks päevaks hea toonuse ja töörõõmu!
Tegelikkuses alati 2000 sammuni ei pruugi lõunaks jõuda. Kui jääb alla selle, siis ei suju töö nii efektiivselt ning siis ei taha ka päeva jooksul hiljem ja õhtul pärast tööd liikuda.
Mida oled võitnud sellest, et hoiad oma keha pidevas liikumises?
Parem tervis – füüsiliselt, aga ka vaimselt. Vaimset tööd tehes on väga oluline midagi füüsilist teha, et hoida pea selge, vältida ületöötamist ja tulla toime stressiga. Siinjuures on minu jaoks väga efektiivne treening Bodybalance, mis seob pilatese, jooga ja tai chi – mõned minutid ühe jala peal seistes, seejuures üsna keerukaid asendeid võttes, treenid keha, aga tänu keskendumisele teed pea täiesti puhtaks töistest mõtetest.
Paljude jaoks on diivanilt tõusmine kõige raskem asi maailmas. Kuidas sina sealt püsti saad?
Me peaksime olema iseendaga leebed, iseennast kiitma ja endale lubama ka puhkamist ja molutamist. Heade teaduslike ideede tekkimiseks peame olema puhanud, mitte ületöötanud ja stressis.
Samuti kui end füüsiliselt üle koormame, pole see tervislik. Ehk siis vahel ongi oluline puhata, diivanil olla. Eriti kui oleme käinud konverentsil, mitmeid päevi varakult tõusnud, et lennule jõuda. Või siis pärast õhtust, kuni 20.30 kestvat õppetööd.
Ma ise olen rohkem hommikuinimene, nii et minu jaoks on kõige keerulisem diivanilt üles saamine pärast tööpäeva lõppu. Eriti juhtudel, kui pea ongi väsinum juba seetõttu, et ma pole põnevate töiste tegevuste kõrvalt piisavalt sundinud end vahepeal korraks püsti ajama või lõunapausi ajal väikest jalutamisringi tegema.
Anna üks nipp neile, kes on harjunud oma käimised tegema autoga, aga tunnevad, et liikumine teeks nende elu paremaks.
See, mis ühele inimesele sobib, ei pruugi sobida kellelegi teisele. Liikumine peaks looma rõõmu, andma vabaduse tunde. Samuti annab see võimaluse veeta aega enda jaoks oluliste inimestega.
Linnades on rohkem võimalusi autovabalt liikumiseks – ühistransport, sõidukite jagamisteenused, laenurattad. Ka Tallinna rattateede võrgustik on olemas, küll ebaühtlaselt arenenud, kuid täiesti olemas. Näiteks on meil nõukogude aja pärandina suhteliselt laiad kõnniteed, mis ühendavad eri linnaosasid, nt Pelgulinnast Mustamäele on rattaga liigelda päris hea.
Teisalt, nagu näitab meie enda uuring Bicification projektis, on aktiivsete ja säästvamate liikumisviisidega seotud palju ebavõrdsuseid. Kuna rattateed ja -ühendused on paremad linnaosade vahel, kus kinnisvarahinnad on kõrgemad (nt Kesklinna ja Kalamaja), siis saavad ratastega igapäevaselt tööle-kooli-koju sõitmist endale lubada kõrgema sissetulekuga inimesed. Teisalt sõidavad ratastega palju vähem naised – kui rahvusvahelistes uuringutes on sageli põhjuseks olnud turvatunde puudumine, siis Eesti puhul see pole oluline mõjutegur. Ka ilm pole meie uuringu järgi oluline faktor - rattaga sõitmine ja ilm pole omavahel lineaarselt seotud.
Enda kogemuse järgi on siin ka palju psühholoogilisi faktoreid, mis tuleb enda peas ületada, kui alustada nt rattaga talvel sõites. St lahendada enda jaoks või mõelda ette stsenaariumid stiilis - ‘mis juhtub siis, kui…’. Nagu näiteks, et kui on külm, riietun kihiliselt jne.