Argo, oled pianist ja andmeanalüütik. Mis on kõige ootamatum asi, mida selle peale on öeldud?

Töövestlustel küsitakse: „Aga kust me teame, et sa klaverimängimise juurde tagasi ei lähe?“

Kuidas on kokku saanud kaunid kunstid ja majandusanalüüs?

See kõik algas sujuvalt: olin pianist ja korraldasin klaverifestivali. Teerada läks ürituskorraldusest Kulka rahade taotlemiseni ja siis tahtsin rohkem teada riigieelarvest: miks siis ikkagi on kultuur vaeslapse osas? 

Teiseks sain 18 ja hakkasin investeerima. Juba tol ajal oli omajagu rahatarkasid suunamudijaid ja see pani mõtlema, miks mulle pole kunagi räägitud, et raha kasvab. 

Kolmandaks on mind alati huvitanud tarbijakäitumine ja psühholoogia laiemalt – miks me mingeid valikuid teeme? Olen pärit väikesest külast ja käinud mõisakoolis, õppinud Erasmusega Prantsusmaal ja reisinud pianistina Venemaal, õppinud Tartus ja Tallinnas. Olles näinud väga erinevaid keskkondi ja alustanud investeerimisega, köitis mind küsimus, miks inimestel mingid hoiakud on.

Lugesin, et sinu klaveriduo sai alguse ABBA loost „Money Money Money“. Kas nii väikesed juhused mängivadki elus põhirolli?

Tegelikult olin muusikakeskkooli ajal juba majandus- ja investeerimisalaseid raamatuid lugenud. Olen nagu must lammas, et et muusika kõrval rahast mõtlen – hiljem on ka öeldud, et ma läksin „äri tegemist“ õppima. Mulle meeldib siiski öelda, et ma olen akadeemilises asutuses ja õpin sotsiaalteaduseid. Minu õppekava magistritasemel on kvantitatiivses mõttes ainus majanduskava Eestis, mis sisaldab ka andmeanalüütilist ja modelleerimise tahku.

Räägime andmetest. Need on uus kuld, kui andmed on täielikud, hästi valitud ja õiged.

Jaa, andmekvaliteet on a ja o. Ilma selleta on tegemist müraga.

Mudeleid ehitades on vaja arvestada ka seda, mida ja kuidas mõõdetakse, kas andmed on objektiivsed faktid või inimese enda raporteeritud arvamused. Need on väga erinevad asjad, ehkki subjektiivne hinnang on finantskirjaoskuse juures samuti oluline või olulisemgi kui objektiivselt tugevad teadmised. Suhtumine mõjutab väga palju.

Kuidas sa analüütikuna tead, et sul on täielikud, hästi valitud ja õiged andmed? Iga asja saab vaagida ju erinevate andmete põhjal – karp võib olla sinine ja tühi; mets võib olla väärt raha ja väärt elupaik ning vastus sõltub sellest, mida me küsime.

Jah, sul on sama asja kohta väga erinevad andmed, mida mudelites saab kategoriseerida, gruppideks ja klastriteks ja alamvalimiteks jagada.

Aga andmete tehnilise optimeerimise kõrval on ideoloogiline valik ja me peame need selgelt eristama. Näiteks, kas me tegelikult soovime rahastada kultuuri, ehkki see ei teeni majanduslikku kasumit? Kas me tegelikult soovime, et meil säiliks rohelust ja metsa? Just see on minu õppekaval kõige huvitavam: ma ei õpi ainult andmeteadust, ma õpin majandusanalüüsi kvantitatiivses mõttes ja need mudelid on alati küsitavad, vaieldavad, sõltuvad uurijast ja uurimisküsimusest. 

Igal mudelil on puudused ja tugevused. Öeldakse, et kõik mudelid on valed, aga mõned neist on kasulikud. Mulle meeldib see majandusteadlaste nali, et USA president Harry Truman olevat küsinud endale ühe käega majandusnõunikku, sest muidu öeldi kogu aeg „on the one hand and on the other hand“ ja sellised vastused ei ole abistavad. 

Mulle on väga huvitav jälgida, kuidas me saame ühiskonnas tänaste muredega hakkama. Väärtusküsimustele ei saa mudel kunagi anda absoluutset vastust. Nad aitavad meil teha tõhusat ja informeeritud otsust, aga ideoloogiaid ja paradokse on alati erinevaid. 

Tänapäeval teeb tehisaru palju järeldusi ja isegi tähtsaid otsuseid nende andmete pealt, mis meil on. Samas pole paljusid asju isegi uuritud.

Algoritmid ja tehisintellekt põhinevad andmetel, kuid andmetega võib lõputult töötada, neid puhastada ja korrastada. Väidetavalt ei osanud varasemad tehisaru mudelid visualiseerida vasakukäelist inimest, kuna tema treenimismaterjalis ei olnud neid piisavalt. Ta järeldab, et tõenäoliselt teevad inimesed asju parema käega. Samamoodi ta väidab, et „strawberry“ sõnas on kaks r-i – kuna alati räägitakse topelt r-ist, on suur tõenäosus, et siis on topelt r. Tuleb väga ettevaatlik olla, mida mudel ütleb ja milleks ta on treenitud. Seetõttu on sotsiaalteadustes tohutult huvitav, mida sisendiga teha ja kus uuringutulemusi arvesse võtta, eriti vastuolulisi tulemusi. Vastuolulised nad ongi seetõttu, et probleemile on võimalik erinevalt läheneda.

Lugesin, kuidas sa lapsena lugesid noodikirja valesti, aga said ikkagi midagi mängitud. Kuidas need valesti analüüsitud õiged andmed siis kõlasid?

Mul oli lastele mõeldud mängusüntesaator, seal olid värvilised sildid A, B, C, D, E jne. Arvasin ka, et noodijoonel olevad noodid on mustadel ja joontevahelised noodid valgetel klahvidel. Kuidagi ma siis kuulmise järgi üritasin tuntud lugusid noodiga klapitada. Eks ma võtsin akordimärgid ka abiks – manipuleerisin andmetega, et õigemini kõlaks.

Ma olin selline naljakas laps, et mulle ei meeldinud mänguasjadega mängida, ma hoopis kruvisin nad lahti, et näha, mis seal sees on ja kuidas nad töötavad. Õpetajad on mulle alati öelnud, et sul on väga huvitavad küsimused, millele ei oskagi kohe vastata. Mind on alati huvitanud, kuidas asjad süvitsi toimivad. 

Aga oma esimest klaverit sa ei kruvinud lahti, vaid tahtsid kuulata.

Hiljem kruvisin selle ka lahti. Ma tahtsin teada, kuidas see kõla tekib. Tavalisel klaveril lööb haamer vastu keelt, aga digitaalsel?

Tahtsin küsida ka seda, kas enne olid su elus muusika või numbrid, aga saan aru, et sind huvitavad süsteemid.

Jah, just! Muusikas on „lihtsalt“ väljundiks kõlav heli. Juba Pythagoras avastas mingid suhtarvud: see suhtarv kõlab hästi, see ei kõla hästi, see paneb mind end kuidagi tundma … Ka visuaalses kunstis kasutatakse samu võtteid. See kõik justkui algab loodusteadustest, aga sel on vinklis tähendus. Ning sama teost on võimalik esitada väga erinevas võtmes – nagu ka samu andmeid. 

Oled Valgamaa poiss. Kuidas sa Palupera põhikoolist TalTechi jõudsid?

Kasvasin üles Pukas ja käisin Paluperas mõisakoolis. See oli tohutult idülliline, kooli kõndides kujutlesin, kuidas parun ja paruness seal kunagi jalutasid. Õppisin seal ka klaverit, paistsin silma, hakkasin konkurssidel käima, võitma. Sellises mõisakoolis toetati mind väga palju.

Nii ma jõudsingi muusikakeskkooli Kivimäel Nõmmel, kus on Eesti muusikaloo ajalooline pärand. Räägiksin siin ka oma klaveriduo partnerist Arkost: oleme mõlemad lõuna regiooni inimesed ja sarnast teed käinud ning läksime Tallinna Muusikakeskkooli oluliste pianistide juurde pühendatult õppima. Elasime hiljem ka ühes ühikatoas ja meist sai klaveriduo. Oleme tänaseni head sõbrad, kuid elame täiesti teist elu – mina läksin majandust õppima, tema on nüüd piloot. 

Pärast muusikakeskkooli otsustasin teha kannapöörde ja läksin Tartusse majandusteadust õppima, et mõista, miks me hindame ühiskonnas mingeid asju. Käisin Erasmusega ka Prantsusmaal Toulouse Business Schoolis. See on eraärikool, palju praktilisem ja mitte nii akadeemiline. Nägin täiesti teist ühiskonda, kus üks pool vihkab teist, nad tõesti panevad tänaval autosid põlema ja protestivad palju. Juba noorte hulgas oli ühiskond palju lõhestunum ja hierarhilisem. Eestis on kõigil võimalik saada peaministriks, kui neil on see soov ja ambitsioon. Prantsusmaal sõltub väga palju sinu koolist ja perekondlikust kuuluvusest ning läbilöömiseks pead väga palju koole läbi tegema. Eestisse tagasi tulla oli selles mõttes väga värskendav. 

Siis tulingi TalTechi, et õppida tegema informeeritud otsuseid. Andmed on tõesti kuld, kui sa oskad neid kasutada.

Näiteks meeldib Kristjan Liivamäele rääkida, et turg on tsükliline ja kui turg buumib, siis kõik ostavad ja kui on paanika, siis kõik müüvad. Olukord on aga teine, kui sa tead süsteemi, tead, et need tsüklid käivad kogu aeg ja turul on praegu lihtsalt emotsioonid. Siis on sul võimalik osta odavalt ja pikalt hoida. Kui sa pikas perspektiivis distsiplineerid end osa raha kõrvale panema, siis see kasvab ajas. Isegi kui praegu näeme keerulisi sündmusi USA turul, siis teame, et umbes 150 aastat on need tsüklid kordunud ja maailmasõjadki üle elanud. Keegi tahab alati oma raha kusagile panna ja selle pealt intressi teenida. „Interest“ tähendab ju ka „huvi“. Need turu printsiibid kehtivad ka pärast meie aega, need on natuke nagu loodusseadused.

Loodusseadused?

Näiteks muusikas ja kirjanduses vahelduvad samamoodi tragöödiad rõõmsamate hetkedega: muusikas on teose, teema või vormi tsüklid, majanduses turutsüklid. Mõlemas on selgelt head ajad ja halvad ajad. … ja need ajad, kus me oleme praegu … 

Inimene on aga olnud aastatuhandeid samasugune, meie ümber vahetub lihtsalt tehnika, mõtted, ideoloogiad ja see, kuidas tõlgendame maailma, teadust või tõde. Me mõtleme uutmoodi, aga primitiivsel tasemel tunneme ikka samamoodi ning need tunded on muusikasse ja kirjandusse ammu kirja pandud. Majanduses, isegi kui seda väga palju ei uuritud, kehtisid tsüklid ka varem samamoodi nagu loodusseadused.

Aga looduses ei ole ju majandust – kokkuleppeid, turureegleid, maksevahendeid. Need on inimese välja mõeldud. 

Ka looduses on nii, et kui ühte liiki saab liiga palju, siis teised vähenevad, ja kui mingil liigil saab toit otsa, siis nad surevad välja. Looduses on puhas turuvabadus. Ja turuvabaduses kehtivad reeglid, et kui on halb viljasaak, siis inimesed hangivad selle ükskõik mis hinna eest, et mitte ära surra. 

Majandusteadust defineeritakse ka, et see on piiratud ressursside kasutamise teadus. Ressursse kasutame ühiskonnana üheskoos ja see on ülirelevantne, et peame oskama selle sõbralikult ära jaotada nii, et seda jätkusuutlikult kasutaksime. Kas meile meeldib või mitte, kas me lepime kokku või võtame ise, algressurss sellest ei muutu.

Kust leiad pelgupaika, kui tööd ja muresid saab liiga palju? 

Ikka muusikast. Ma kuulan oma päeva jooksul väga palju muusikat: klaverikontserte, Prantsuse ja Itaalia poppi 1960ndatest, vanamuusikat ja omakorda sellele kontrastiks klubimuusikat. Ma laen end muusikaga, ma lõõgastun muusikaga, see aitab mul end välja elada ning keerulistest ja stressirikastest kohtadest läbi kanda. Muusika mõistab mind palju paremini kui ükskõik mis teine inimene, sest muusikasse on kirjutatud ilma sõnadeta nii erilisi tundeid. Aga ma naudin ka sisulisi vestluseid inimestega ja muutun kärsituks, kui pean liiga kaua passima. 

Su lõputöö räägib finantskirjaoskusest. Kuidas selle teemani jõudsid?

Sattusin Käärikule Metsaülikooli, kus kuulasin rahatarkuse paneeli. Oleme Eestis rahateadmiste poolest maailmas 3.–4. kohal, aga käitumisega mitte. Rahandusministeeriumi huvitab, miks see nii on. Kui investeerime kooliharidusse ja rahatarkuse programmidesse, siis kuidas teha seda nii, et Eesti inimesed päriselt ka ei jõuaks makseraskusteni? Olin samal ajal just mõtlemas magistritöö teemale ja seal mainiti, et ministeerium koostöös TalTechiga on seda teemat uurima asumas. Ka minu bakalaureusetöö oli käitumispsühholoogia teemal.

Mida sa siis uurisid ja mida teada said?

Eesmärk oligi mõista, et kui eestlased on teadmistega maailma tipus, siis mis on valesti, et see käitumisse ei jõua? Kas tegemist on eestlaste eripäraga või hoopis uuringu eripäraga? Mis seda põhjustab või mida me peaksime teistmoodi mõõtma? Või on see uuring usaldusväärne ja saame tõesti sellest järeldusi teha? Seda, kus OECD finantskirjaoskuse uuringus või selle tulemustes lünk on, ma uurisingi. Teisisõnu valideerisin seda, kui hästi see mõõtmisvahend mõõdab. 

Minu töös keskendus üks osa objektiivsete teadmiste komponendile. Mis iganes põhjustel, aga selgus, et praegune teadmiste skaala seal uuringus on selline, et kõige raskem küsimus katab ainult keskmise eestlase võimekust. Eestlastele on need küsimused liiga lihtsad ja kui me soovime eristada kõrgema finantsteadmiste tasemega elanikke, siis neid see skaala kätte ei saa. 

Lisaks mõjude hindamisele on teadlased väga erineval seisukohal finantskirjaoskuse definitsioonides. Kirjandus näitab, et teadmised, suhtumine ja käitumine on kõik omavahel seotud ning moodustavad üheskoos finantskirjaoskuse. Eesti andmetes siiski ei moodustu neist ühtset ja tugevat finantskirjaoskuse faktorit, pigem on komponendid omavahel sisult liialt erinevad. Paremini eristub just finantskäitumine, mille mõõtmine ja parandamine ongi peamine eesmärk. 

Selgus ka, et Eesti inimesed ei keskendu niivõrd pikaajalistele rahalistele eesmärkidele, nagu näiteks lühiajalise tarbimise jälgimine ja seeläbi kogumine või investeerimine. Kuid just seda faktorit on kasutatud OECD/INFE hoiakute mõõtmiseks. Meil esineb olulisena hoopis moraaliga seotud kohusetunde faktor. Ehk siis Eesti inimesed ei tegele sellega, et neil oleks 10 või 20 aasta pärast tagala kindlustatud, vaid et neil oleksid arved makstud. Just sellise kohusetunde puudumine või esinemine oli tugevalt seotud finantskäitumisega. 

Oluliseks hoiakuks osutus ka avatus rahast rääkimisel pereringis ja avatus investeerimisele ja säästmisele; teadmised ning suhtumine ka selles mõttes, kas ma üldse omandan uusi teadmisi või leian, et mulle pole seda vaja ega tahagi midagi teada. Mujal on tihti näidatud, et vastaja subjektiivne hinnang enda teadmistele, teisisõnu enesekindlus, on samuti tugev ennustaja käitumisele. Need faktorid on kõik omavahel seotud, aga OECD/INFE uuring käsitleb neid praegu eraldiseisvana või ei arvesta üldse.

Võib-olla meil lihtsalt ei jää pärast arvete maksmist midagi üle, et säästa?

Muidugi mängib sissetulek ka olulist rolli. Kuid uurijad rõhutavad, et isegi kui inimesel on teadmised ja ka võimekus käituda ja neid otsuseid teha, siis tuleb mängu suhtumine: „Ma võiksin, aga ma ei viitsi.“ 

Minu töös tuli olulise negatiivse mõjutajana sotsiaaldemograafiliselt välja see, kui ollakse isoleeritud – üksinda, ilma partnerita, töökaaslasteta ehk töötu, ei suhelda lastega jne. Kuid isegi töötutel soovitatakse kasvõi mõni euro iga kuu kõrvale panna, et kui lähebki pesumasin katki, oleks endal mingi varu olemas ja ei peaks võtma tarbimislaenu. Ja vot siin tulebki mängu see eestlaste märgiline kohusetunne. Tean oma kodukohast inimesi, kes ütlevad, et ühtegi eurot kõrvalepanemiseks neil ei ole, aga kui võtavad tarbimislaenu või järelmaksu, siis nad teavad, et lihtsalt peavad need arved ära maksma.

Majandusteadlasena näen ma siin ainsa erinevusena intressi – sa maksad sama summa kas iseendale ilma intressita või laenuandjale intressiga. Minu bakalaureusetöö tegeles info raamistamisega ja siin võib nüüd mõelda, kas see on kohustuslik makse laenuandjale või minu enda valitud paratamatu ennetav väljaminek. See ongi psühholoogiline käitumuslik majandusteadus.

Aga kuidas me saame rohkem inimesi finantskirjaoskajateks, kui rohkem inimesi tahab hoopis suuremat autot, rohkem kassivideosid ja vähem mõelda?

Eesmärk kindlasti ei peaks olema kannatamine – et panen kogu raha kõrvale ega tohi üldse enda peale kulutada, elust mõnu tunda ega toredaid kogemusi. See peaks olema harmooniline: ma ostan seda, mis mulle on oluline, aga tunnen end ka tulevikus turvaliselt, et vajadusel saan katki läinud pesumasina välja vahetada nii, et ma ei pea kellelegi intressi maksma. See eeldab muidugi, et inimene teab, mis on intress, et on erinevad intressimäärad, erinevad laenutooted …

Praegu, nendel kuudel, määrad sa ju ka seda, kui hästi sa elad viie või kümne aasta pärast ja kas sul on kahe kuu pärast võimalik osta kriisiolukorras see uus pesumasin. Võib-olla on „iseendale maksmist“ raske hoomata ja sellest ebamugav mõelda, aga sa ei maksa seda ju mujale, vaid jätad iseendale, kindlustundeks. Sa ei kaota oma elust ju palju, kui tunned, et sul on tagala kindlustatud. Ja pikas plaanis see raha kasvab ka veel! 

Mõnele inimesele pakub see rõõmu, mõni teine tunneb end halvasti, et ei saa raha kohe praegu ära kasutada. Suhtumiste faktor katab just seda kõige rohkem: ebamugavuspiir lühiajalise tarbimise ja pikaajalise rahulolu vahel. 

Mis on sinu enda säästunipid ja tuleviku kindlustajad?

Pensionisammas on oluline maksuoptimaalsuse tõttu – kui sul on võimalik investeerida enne maksustamist, siis see on igal juhul mõistlik. Mina seda teen, paraku paljud seda eelist ei kasuta. Majandusteadus on ammu näidanud, et ratsionaalset inimest ei eksisteeri – see on müüt. 

Lisaks investeerin indeksfondidesse ja kuulan suure huviga igasugu podcast’e ja mõtlen kaasa. Tudengina ja üksinda elades on inimesel vähe vaja ja sel ajal raha kogumine ja kasvatamine on mind aidanud. Meelerahufond on kindlasti ka vajalik, aga minul on olnud kahju kaotada oma raha inflatsioonile ja tunnen rahulolu, kui mul ei ole kontol vaba raha. Olen seda tüüpi, kes kohe kuu alguses kannab teisele kontole selle raha, mida mul ei ole vaja. „Maksa iseendale esimesena!“ on hea nipp. 

Seni investeeritud raha aitas mul koduostuks sissemakse teha. See võiks olla motivatsiooniks noortele, kes leiavad, et pension on kaugel ja võib-olla nii kaua ei elagi. Kui pensioni ettekujutamine tundub liiga raske, siis kümne aasta perspektiiv on lihtsam. 

Magistrikraad on nüüd käes. Mis on järgmised plaanid? Või nagu tööandjad küsivad: „Aga kust me teame, et sa klaverimängimise juurde tagasi ei lähe?“

Selle üle teevad mu sõbrad nalja ja ma ise ka: võiks minna MUBA-sse mitte pianistiks, aga näiteks klaveri häälestamist õppima – endal ju kodus häälestamist vajav klaver, mõtlen nagu ökonomist. Aga tegelikult ei pea kõiki asju õppima kraadiõppes ja riigi raha eest. Samas ma ei ütle, et ma ei lähe tulevikus doktorantuuri. Minu praegust teemat on võimalik süvitsi edasi uurida. 

Mul on huvi tohutult paljude asjade vastu. Mulle meeldib nalja teha, et kolme EAP väärtuses meeldib mulle kõiki erialasid õppida. Õnneks on selliseid võimalusi ja paindlikke alternatiive palju.

See õppekava on olnud eriline ja metsikult kaasahaarav, olen saanud uurida päriselt huvitavaid asju. Mind huvitaks laiemalt käitumuslik majandusteadus. Seesama, kuidas me raamistame mingeid otsuseid ja paradokse – on see kohustus või minu valik? Kuidas ma suhtun tarbimisse? Kas mulle on oluline, et mul on suurem, kallim auto, mida kõik näevad, või targemad mõtted rahatarkuse osas, mida keegi ei näe? Seda näeb aga siis, kui tekivad raskused ja nende vastu ei olda kindlustatud. Ja see on kurb koht. 

Doktorantuuris oleks ka huvitav selliseid asju uurida, aga olen juba väga pikalt kraadiõppele pühendunud. Nüüd naudiks vabadust, liiguks ringi, mängiks klaverit, loeks – tegeleks oma paljude teiste huvidega, mis ei nõua kolme-nelja aastat, vaid kolme EAPd elukestvas õppes.

Intervjuu ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.