Haridussüsteemi puudulikkus soosib hirmude teket

Tundub, et ka haridussüsteem pole õpetanud infopuudusest või üleküllusest tekkinud hirmudega tegelema, sh nägema probleeme arengu osana ehk positiivsena. Aga probleemid ei saa kunagi maailmast otsa. Iga probleemi lahendamisega kaasneb uudne probleem, mida lahendama hakata. Probleemide pidev tuvastamine ja nende lahendamine ongi inimkonna igavene ja täiuslikkuse saavutamisele suunatud tegevus.

Oskamatus ja tahtmatus infot hankida, analüüsida ja jagada takistab suure pildi nägemist, ning soosib utoopiatesse ja hirmudesse uskumist. Puudused saavad alguse juba algkoolist, kus teooria ja praktika on nõrgalt seotud reaalse eluga. Lai silmaring kahandab inimeste hirme, suurendab konkurentsivõimet ning aitab paremini mõista erinevate valdkondade olulisust ning keerukust. Eriti oluline on lai silmaring intellektuaalide, arvamusliidrite ja poliitikute puhul, kes ühiskonda enim mõjutavad. Halvim on see, kui ka intellektuaalid hakkavad arvamusi ja uskumusi teadmistest ja faktidest tähtsamateks pidama. See loob ühiskonnas kuvandi, et pädevused pole olulised ja otsused ei peagi olema tervikpilti arvestavad. Ühiskond, kus enamik ütleb, et me ei vaja teadmisi, sest me teame, mis on emotsionaalselt õige, sarnaneb mänguasjata jäetud jonniva lapse omale. Tänane Eesti meenutab järjest enam lasteaeda, seejuures ühtegi poliitikut eelistamata.

Arvamusliidritest kuldvasikad

Olgu objektideks Rail Baltic, EstFor, kanala, elektrivõrgu desünkroniseerimine või mõni muu sarnane protsess, siis oskus näha kulisside taga võitlevaid osapooli annab palju selgema pildi kui ajakirjanduse või kodanikeühenduste ülesköetud paanika. Teadmatuse ja hirmude toel muutuvad arvamusliidrid ilmeksimatuteks kuldvasikateks, kellede suu läbi muutuvad oletused faktideks ja näilised mured hiigelprobleemideks, või vastupidi, sest demagoogial pole piire. Reaalses elus pole ilmeksimatuid inimesi ega ka meediat. On inimesed, kes tunnistavad oma eksimusi ja need, kes ei tunnista.

Näiteks Rail Balticu kasumlikkuse üle peetav väitlus toimub selle üle, kumb osapool ennustab täpsemalt. Tegelikkuses sõltub selle raudtee ja kõikide sarnaste objektide kasumlikkus meie enda oskustest targalt äri ja poliitikat teha. Hirmudele keskendumise asemel tuleb kuni pädevate vastuste saamiseni poliitikutelt küsida, milline on sellist arendust toetav välispoliitika ja Euroopa solidaarsus ka jooksvate kulude katmisel? Sarnane paanika ja hirmude külvamine eesotsas Tartu linnapeaga toimus ka EstFori tehasega. Pole mingi saladus, et mitmetele erakondadele ja ettevõtetele oli kasulik tehase keskkonnamõju emotsionaalselt üle paisutada. Ei saa jätta mainimata ka hirme immigratsiooni ees, kus eri osapooled segavad vastavalt vajadusele oskustööliste immigratsiooni massiimmigratsiooniga ja vastupidi. Selle asemel, et keskenduda hirmudele, tuleb arutada massimeedias selle üle, mida haridussüsteemis muuta, et tagada piisav oskustööliste arv ning kuidas integreerida välismaised oskustöölised tõhusamalt ühiskonda. Ka desünkroniseerimise ja taastuvenergiale täielikule üleminekut kirjeldavaid nägemusi on esitatud teist või kolmandat viisaastakut järjest, aga julgeoleku- ja majandusmõjusid hindavate analüütiliste ja sisuliste debattideni pole jõutud. Osalt on põhjuseks meedia kartus käsitleda tavakodanikule keerulisi teemasid. Teisalt on probleemiks inseneride olematu kaasatus ja teadlaste uuringute halb seotus ühiskonnale oluliste päevapoliitiliste probleemide lahendamisega. Sisuliste debattideni ei jõuta ilmselt kunagi, kui me ei ole valmis neid depolitiseerima ja tippspetsialistide kaasatust sarnaselt erasektorile ka riigile olulistes küsimustes nii sisuliselt kui ka finantsiliselt suurendama.

Inseneeria tähtsus suure pildi nägemises

Miks insenerid lähenevad selliste objektide planeerimisele ratsionaalsemalt? Juba aastakümneid on kolmandik insenerialade õppeainetest seotud sotsiaal-, humanitaar- ja loodusteadustest nagu filosoofia, ettevõtlus, ergonoomika, keskkonnatehnika, keeled, õigus, kultuur, matemaatika, füüsika jpm. Selline osakaal on loonud eeldused näha probleeme ja lahendusi eri nurkade alt, mis vähendab hirme ja suurendab avatust uuenduste ees. Seega võiks ka tulevikus seda osakaalu inseneerias säilitada.

Siiski võiks teoreetilise ja praktilise või emotsionaalse ja ratsionaalse maailma vahel seoste paremaks nägemiseks algust teha põhikoolist. Näiteks käsitöö, kehalise kasvatuse ja tööõpetuse tõhusam sidumine matemaatika, füüsika ja keemiaga ning looduskeskkonnas rakendamine võiks olukorda parandada. Ka ülikoolides sotsiaalia, humanitaaria ja loodusteaduste õppesse silmaringi avardavate inseneeria loengute lisamine võiks muutuda traditsiooniks.

Ajalugu on näidanud, et mugavustsoonist väljumata ei toimu ühiskonnas arengut. Ka Lennart Meri öeldu „olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis”, kannab sama mõtet. Vaimult suur olemine ja riigimehelikult mõtlemine ei tähenda ressursside ja oskuste raiskamist või müümist krosside eest. Mugavustsoonis istuvate „suurvaimude“ kohta kehtib päeva lõpus vanasõna “loll saab ka kirikus peksa“.

Argo Rosin, inseneriteaduskonna teadusprodekaan, Tallinna Tehnikaülikool

Artikkel ilmus esmakordselt Postimehes 14.01.2019