Tema silmad löövad särama, kui jutt läheb inseneeriale, automatiseerimisele ja rohepöörde väljakutsetele. Tema lugu on täis insenerlikku uudishimu, teaduse ja tehnoloogia arengut ning õpetamist, mille eesmärk on kujundada tulevikus töökindlam ja taskukohasem elektrisüsteem.

Insenerikarjäär sai alguse lapsepõlves

„Ma arvan, et minust sai insener sellest hetkest, kui ma suutsin kolmeaastaselt oma näpud pirni pessa suruda ja sain elektrilöögi,“ naerab Rosin, meenutades oma esimest kokkupuudet elektriga. Tema huvi tehnikamaailma vastu kasvas lapsepõlves, kui ta proovis koos sõbraga arvutiga süntesaatoreid ja trumme programmeerida. Need esimesed katsetused panid aluse tema teekonnale inseneeria ja teaduse suunas.

Tema akadeemiline rada sai aga tõsisema hoo sisse ülikoolis, kui professor Juhan Laugis märkas tema arvutioskusi ja kutsus ta uurimisrühma. „See oli hetk, mis andis minu teadlaskarjäärile tõelise tõuke,“ tõdeb Rosin. Tema juhendajate ja mentorite seas olid mitmed erialal tunnustatud nimed, kelle teadmised ja õpetused kujundasid tema inseneriks ja teadlaseks kasvamist. „Inimene, kes ehk kõige suurema mõju mu ellu on jätnud, on Arvo Oorn, kes suutis piltlikult öeldes kümne minutiga selgeks teha kogu digitaalelektroonika põhialused. Kümme minutit elus võib muuta kõik,“ märkis Rosin.
 

Insener kui probleemilahendaja ja leiutaja

Rosina jaoks on insener olemine midagi palju enamat kui pelgalt tehniliste lahenduste otsimine. „Insener on leiutaja, tervikpildi nägija, probleemide lahendaja. Ta peab oskama olukordi ette näha nagu sensitiiv,“ selgitab ta. Inseneri roll majanduses ja ühiskonnas on tema sõnul kriitilise tähtsusega – ilma insenerideta ei saaks tootmine toimida, elektrisüsteemid ei töötaks ning majandus jääks seisma.

Erinevalt teistest inseneridest, nagu näiteks ehitus- või IT-insenerid, vastutavad energeetikainsenerid kogu ühiskonna elektrivarustuse eest. „Ilma elektriinsenerideta ei saaks me pangast raha kätte, poest süüa osta ega haiglates inimesi ravida. Kui elektrit ei oleks, liiguksime sisuliselt hoburakendite ajastusse tagasi,“ toob ta drastilise võrdluse. Ta lisab, et taskukohane elekter on tänapäeval samasugune inimõigus nagu taskukohane toit ja tasuta arstiabi.

Rohepööre kui suurim väljakutse, tehisintellekt kui suurim võimalus

Tänapäeva inseneride suurim väljakutse on Rosina sõnul rohepööre, mis muudab elektrisüsteemid keerulisemaks ja vähem etteaimatavaks. „Ühest küljest soovime saavutada keskkonnatõhusust, teisest küljest aga energiatõhusust. Kuid iga uus arendus tähendab ka suuremat ressursikulu,“ selgitab ta rohepöörde keerukaid vastuolusid.

Elektrisüsteemi tasakaalustamine on kriitilise tähtsusega – taastuvenergia on küll keskkonnasõbralik, kuid selle juhuslikkus muudab süsteemi keerukamaks. „Meil võib tekkida olukord, kus kord pole üldse elektrit ja kord on seda liiga palju, nagu kraanist tulev vesi, mis kas ei voola üldse või purskab torudest välja,“ toob Rosin kujundliku näite.

Tulevikku vaadates usub Rosin, et elektrisüsteemide juhtimisel hakkab tehisintellektil olema aina suurem roll. „Tehisintellekt aitab ennetada rikkeid ja optimeerida elektritarbimist nii, et see oleks tarbijale võimalikult soodne ja efektiivne,“ märgib ta. Üha rohkem hakkavad inimesed ja masinad omavahel suhtlema – näiteks võib tulevikus elektriauto ise valida kõige soodsama elektripakkuja ning laadida ennast automaatselt sobival ajal.

Lisaks näeb Rosin suurt potentsiaali kogukonnakesksetes elektriturgudes, kus inimesed saavad näiteks oma naabriga sõlmida elektrilepinguid või osta energiat otse mõnest muust linnast, kus see on soodsam. „Masinad hakkavad meie eest järjest rohkem otsuseid tegema ja lepinguid sõlmima, muutes kogu süsteemi targemaks ja kasutajasõbralikumaks,“ ennustab ta.

Haridus kui võtmetegur tulevikus

Rosin ei ole pelgalt teadlane ja insener, vaid ka kirglik õppejõud, kelle südameasjaks on insenerihariduse edendamine. „Mulle meeldib näha, kuidas ebakindlast noorest inimesest saab enesekindel spetsialist, kes suudab oma tegevusi eesmärgistada ja lahendada keerulisi probleeme,“ ütleb ta.

Ta rõhutab, et nii magistriõpe kui doktoriõpe aitavad inseneridel oma oskusi täiustada ja keerulisi ülesandeid lahendada. „Doktoriõpe ei õpeta ainult analüüsima, vaid ka loominguliselt mõtlema ja keerulisi lahendusi lihtsustama,“ selgitab ta. Lisaks pakub see võimalust suhelda maailma tippteadlastega ning panustada ülemaailmsetesse teadusuuringutesse.

Rosin usub, et akadeemia aitab inimestel „kastist välja“ mõelda ja ühiskonna kiire arenguga kaasas käia. „Akadeemia on see koht, mis lõhub tõekspidamiste ja uskumuste piire ning õpetab inimesi nägema suurt pilti,“ ütleb ta. Ta soovitab kõigil inseneridel ja tööstusspetsialistidel aeg-ajalt ülikooli juurde naasta, et täiendada oma teadmisi ja hoida end kursis uusimate tehnoloogiliste arengutega.

Argo Rosina lugu näitab, kuidas inseneri kutsumus võib viia kaugele – lapsepõlves tekkinud huvist sai karjäär, mis aitab lahendada tänapäeva suurimaid tehnoloogilisi väljakutseid ja kujundada tuleviku energiasüsteeme. Ta on insener, teadlane ja õpetaja, kelle töö aitab meil kõigil elada targemas ja kestlikumas maailmas.