Haridus- ja teadusministeeriumi (HTMi) ETAGi plaan teaduse rahastamises muudatusi teha on igati tervitatav. Eestis on muutunud täiesti tavapäraseks see, et iga väiksema muudatusega kaasneb üle võimendatud pahameeletorm. Ilmselgelt pole senine teadlaste endi poolt riiklike prioriteetide seadmine olnud erasektori ja riigi jaoks ootuspärane. Teadlastena tuleb aru anda, et oleme ühiskonna osa ja ühiskond ootab teadlaskonnalt suuremat ja otsesemat panust Eesti majandusse.

Mõnevõrra kummastavad tunduvad hiljuti ajakirjanduses esitatud väited, et muudatusi ei saa ja ei tohiks läbi viia. See, et Tartu ülikoolis sõltub 350 teadlase palk lõppevatest uurimistoetustest, on suures osas pigem juhtimise ja töö korraldamise kui teadusagentuuri ja riigi poolse rahastamise probleem. Seisukohtadele, et rahastamist ei saa muuta seetõttu, et keegi jääb rahast ilma, saab vastata vaid moel „keegi jääb alati rahast ilma“. Lihtsalt konkurents on olemuslikult igasuguse arengu aluseks. Samaväärselt rektor Asseri seisukohaga „seniste osakaalude muutmine saaks toimuda vaid lisanduva raha arvelt“ ei saa kuidagi nõustuda. See põhimõte ei soodusta tänase teadussüsteemi korrastumist, vaid visiooni puudumisel selle sihipäratut kasvu. Ootused stiilis, et kõik peab toimima igavesest ajast igavesti samal moel, ei ole konstruktiivne. See jätab teadlaskonnast pigem religioosse, kui muutustele ja arengule avatud mulje.

HTMi muudatusettepanekud muuta loodusteaduste rahastamise osakaalu on täiesti mõistetav ka OECD riikide kontekstis. Näiteks Eestis on kulutused loodusteadustele 2 korda kõrgem kui OECD riikides keskmiselt, olles üle 40% kogukuludest. Kui võrrelda 1994 ja 2019 aasta uurimistoetuste rahalist jaotus, siis kõige suuremad kaotajad rahastamise osakaalus on olnud kõik rakendusliku iseloomuga teadused nagu tehnika-, arsti- ja põllumajandusteadused. Laiemalt rakendusteaduste (sh tehnikateaduste) riiklikku alarahastust ja sellest tulenevat teadlaste põuda kinnitab ka akadeemik Margus Lopp oma artiklis ajakirja TÖÖSTUSEST viimases numbris. Enamikes arenenud riikides (nagu USA ja Saksamaa) rahastatakse tehnikateaduste uuringuid vähemalt samas mahus loodusteaduslike uuringutega. Vaatamata sellele, et eelmanitud riikides soositakse erasektori panustamist tehnikavaldkondadesse sarnaselt nutika spetsialiseerumise rakendusuuringutele, on vaja tagada Eesti riigile olulistel teemadel insenertehnilise (sh IT) baasi säilitamine ja uuringute tegemine. Inseneriteaduskonna prodekaani ja uurimisrühma juhi kogemuse alusel võin väita, et paljud tehnika- ja IT-valdkonna uurimisrühmad on töötanud aastakümneid teadusmaailmas samal põhimõttel nagu erafirmad ärimaailmas.

Ajakirjanduses esile tõstetud spekulatsioon, et nimetatud rahastamismuudatustega riisuks koore Tallinna Tehnikaülikool (TalTech) kõlab teiste ülikoolide teadlasi alandavalt. Tegelikult on loodus- ja maateaduste teadlased aastakümneid olnud edukad rakendusteaduslike taotlustega, mida ilmestab nende edu nutika spetsialiseerumise programmis osalemisel.

Loe ka Aleksander Vukkerti artiklit samal teema.