Keskklassi needus

Mõne aasta eest ilmunud raporti "Arhitektuur 2030" ennustuse kohaselt kahekordistub maailma hoonete kogupindala 2060. aastaks. "Teisisõnu lisanduks järgmised 40 aastat iga 34 päeva tagant planeedile New Yorgi suurune linn. Me ei saa mõelda seetõttu ainult linnade mõju vähendamisele või nullheitmete poole püüdlemisele, vaid inimeste ja ökosüsteemide heaolule laiemalt. Peame liikuma jätkusuutlikkust disainist taastavate lahenduste poole," sõnas De Luca.

Vanemteadur nentis, et väljakutsega toime tulemiseks napib häid alusuuringuid. Seni on keskendutud eeskätt üksikhoonete tõhususe parandamisele, mis hõlmab muu hulgas nende energiatarbe vähendamist. Samuti mõeldakse üha rohkem makroskaalale ehk sellele, milline võiks näha välja tulevikulinn tervikuna.

"See on tore, kuid korraga linnaskaalal toimivate lahenduste juurutamine on raske. Ainult üksikhoonetele mõeldes kipume liigutama seevastu selle asukate heaolu nimel probleemi ühest kohast teise," viitas De Luca. Nende kahe äärmuse vahel toimuv oli tema sõnul pikalt justkui ära unustatud.

Praktilised näited

Lihtsa näitena võib tuua linna uue kõrghoone rajamise. Vastavalt Tallinnas praegusel ajal või New Yorgis 1970.–1990. aastatel valitsenud suundumusele kipuvad neid katma eeskätt klaaspaneelid. Kuigi paneelid peegeldavad suurema osa neile langevast päikesevalgusest, muutuks hooned soojematel aastaaegadel inimeste jaoks häirivalt kuumaks.

Kõrghoone sisekliima talutavana hoidmiseks tuleb kasutada täiendavalt energiat. Viimane raskendab nende nullenergiahooneks muutmist. Piisata ei pruugi isegi terve selle katuse päikesepaneelidega katmisest.

"Palju mõttekam oleks sobitada uus hoone ümbritsevasse keskkonda ning muuta näiteks akende ja seinte pindala suhet. Selles mõttes on enamik kaasaegsetest arendustest minu jaoks läbi kukkunud, sest nende puhul pole arvestatud kohalike oludega," sõnas Francesco De Luca.

Näiteks tuleks kasutada klaasitud pindu vähem hoone neil külgedel, kuhu langeb rohkem päikesevalgust. Teiste hoonete varju või põhjakaarde jääval poolel aitaks nende osakaalu suurendamine seevastu hoida kokku valgustusele kulutatavat energiat. Mujal maailmas hakkab lähenemine vaikselt kanda kinnitama. Näiteks New Yorgis enam klassikalisi klaasist pilvelõhkujaid rajada ei tohi ja suurem osa fassaadist peab koosnema teistest materjalidest.

Vanemteadur nentis, et varasemad valikud põhinevad lihtsal majandusloogikal. "Palju lihtsam on arvestada vaid kohaliku kliimaga, kasutada tüüplahendusi ja projekteerida hooned nende oodatava energiatarbe järgi. Tulusam on tellida tehasest 3–5 erilahenduse asemel samasugused paneelid ja lahendada tekkivad probleemid sundventilatsiooniga," laiendas De Luca oma mõtet.

Kliimaneutraalsuse poole püüdlemisega seonduvad lisamaksud ja energiahinna tõus võivad soodustada aga just passiivsete lahenduste laiemat rakendamist.

Talutavama linnaruumi suunas

Kõrghoonete rajamisel juba olemasolevate hoonetega arvestamine aitaks De Luca sõnul muuta linnakeskkonda talutavamaks ka jalakäijatele. Oma hiljutises töös uuris vanemteadur koos kollegidega, kuidas mõjutab kolme hüpoteetilise kõrghoone rajamine nende asukate ja hoonetest mööduvate jalakäijate mugavust Tallinna eri piirkondades.

Sõltuvalt asukohast suurendas hooneid lahutava vahemaa ja nende orientatsiooni muutmine jalakäijatele tajutava temperatuuri poolest mugavat ala suvel kuni 40 protsendi võrra.

Hoone vari aitab kaitsta jalakäijad kuumematel päevadel kiiskava päikese eest. Hoonele lähenedes muutub tuul üha kiiremaks, mis võib pakkuda kuumal suvepäeval sarnast leevendust. "Suveperioodil aitavad energiat kokku hoida võimalikult lähedal paiknevad hooned, kuna varjutavad üksteise külgi. Kuigi väliskülgedel varjutatav ala on väiksem, tasakaalustab seda jalakäijate jaoks suurem tuulekiirus," selgitas Francesco De Luca.

Kõik pole siiski nii lihtne või sirgjooneline. Varem külmemate kuude kohta tehtud sarnase analüüsi põhjal sobiksid jalakäijatele paremini hoopis üksteisest kaugemal paiknevad kõrghooned.

"Talvel peame rääkima Eestis isegi mitte sellest, kuidas muuta jalakäijate elu võimalikult mugavaks, vaid võimalikult vähe ebamugavaks," nentis De Luca. Üldiselt on külmemad kuud niigi tuulisemad ja kehv linna planeerimine muudab tuuleiilid veelgi läbilõikavamaks.

Vastuoluliste tulemustega toime tulemiseks tuleb leida kesktee. Hoonete omavaheliste vastastikmõjude mõjul tekkivate valupunktide leidmise järel tuleks vanemteaduri sõnul appi võtta linnaruumi disainerid, kes aitaks neid pehmendada. "Näiteks võiks kasutada kohati materjale, mis peegeldavad palju valgust ja talletavad võimalikult vähe soojust. Kasu tuleks lõigata ka haljastusest," tõi De Luca näited.

Kõrghaljastus ja lehtpuud aitavad tulla toime kuumemate päevadega, heites varju, mil lehed jahutavad õhku täiendavalt aurumisega. Madalam peamiselt okaspuudest koonev haljastus ja hekid aitaks seevastu piiral talvel tekkivate tuulekoridoride mõju. Taoliste lahenduste head näited on Hispaanias asuv Barcelona ja kahe maailmasõja vahel New Yorgi linna kujundanud planeerimisreeglid.

"Neid nippe saab kasutada kvalitatiivses mõttes kõikjal. Nii piirkonna mikrokliima kui ka konkreetsed linnaosad võivad olla aga erinevad ja täpsed lahendused tuleb igal pool kohapeal välja mõelda," sõnas De Luca.

Omamaine mure

Eestis elavatele inimestele meeldib kurta jõule meenutava jaanipäeva üle. Kuigi temperatuur on soojal ajal enamuse ajast seeõttu talutav, tõotab muutuda suvi Francesco De Luca sõnul ka siinmail tulevikus ebameeldivamaks.

"Aastaks 2100 kasvab Põhja-Euroopas soojal aastaajal keskmine õhutemperatuur umbes 2C võrra, Tallinn soojeneb isegi kiiremini. On ka kliimamudeleid, mille kohaselt kahekordistub kuumade päevade arv Tallinnas 2050. aastaks, mis on küllaltki murettekitav," sõnas vanemteadur. Kuumad päevad seostuvad muu hulgas infarktide arvu kasvuga, mõjutades seekaudu ka keskmist eluiga.

Nõnda kutsus ta insenere, disainereid ja linnaplaneerijaid üles arvestama rohkem nii olemasoleva linnakeskkonnaga kui ka kliimaprognoosides ennustatavate muutustega. "Hoonete rajamisel tuleks kasutada adaptiivseid lahendusi, mitte vaid neid, mis ennast majanduslikult kõige kiiremini ära tasuvad. Hoone kohandamine linnakeskkonnaga on peamine viis, kuidas muuta need ja linnad tervikuna intensiivsemaks muutuvate kliimaäärmuste suhtes vastupidavamaks," lisas De Luca.

Vanemteadur oli teaduskirjandust vaadates lootusrikas. Näiteks pööratakse palju tähelepanu nn positiivenergia kvartalitele, mis toodavad vähemalt sama palju energiat, kui need tarbivad või isegi rohkem.

"Oleme plaanidest maas, aga pingutame palju ja teadmine tilgub vaikselt päriselt linnaplaneerimisega tegelevate inimesteni. Usun tõesti, et liigume energia kulutamisest nullenergiahooneteni ja sealt edasi taastava disainini. Tõsi, selle jaoks peab muutuma meie mõtlemine praegusest märksa mitmetahulisemaks.

De Luca uuring ilmus ajakirjas Energy & Buildings.

Artikkel ilmus Novaatoris 5. mail 2021