Teadlastelt oodatakse tänapäeval palju – mitte ainult, et CVsse lisanduks järjepanu artikleid, et nende töö oleks tipptasemel ja kolleegide seas hinnatud või et Euroopast toodaks koju mahukaid teadusgrante. Selle kõrval väljendavad poliitikud, ettevõtjad, ajakirjanikud, ülikoolide juhtkond ning ka paljud teadlased ise arvamust, et teadlaste eriline roll ühiskonnas – olla teadmiste tekitaja ja hoidja – seab neile täiendavaid ülesandeid. Enamasti tähendavad need tegevust selle nimel, et loodud teadmised ei jääks vaid teadlaste endi vahele, vaid leiaks tee nende mitteakadeemiliste rühmadeni, kellele see kasu toob, olgu siis toote, ühiskondliku otsuse suunaja või inspireeriva jutustusena.
Tallinna Ülikooli teaduskommunikatsiooni lektor Arko Olesk | Foto: erakogu
Selle saavutamine nõuab pingutusi. Pole ime, et teadlastele võib vahel tunduda, nagu ei jääks neile aega teadustöö endaga tegeleda. Tuleb ju aina kirjutada taotlusi, et üldse saaks teadlasena tegutseda, õpetada tudengeid, anda panus ülikooli administreerimisse. Üha enam nõutakse näiteks sedagi, et kogutud andmed tuleb muuta avalikuks ja jagatavaks. Seegi on ajamahukas. Ja siis veel see kommunikatsioon…
Nii on teadlasega kommunikatsiooni jutuks võttes sage vastus, et nad peavad seda tegevust küll väga vajalikuks, kuid paraku napib sellega tegelemiseks aega ja muidki ressursse. Avaliku arvamuse küsitlused (näiteks Eurobaromeeter) näitavad seejuures pidevalt, et teadlased on üks enim usaldatud rühmi ühiskonnas. Nende hoidumine avalikust kommunikatsioonist tähendab tihti aga seda, et oluliste küsimuste arutamisel ja tõlgendamisel antakse peamine roll poliitikutele, aktivistidele või ajakirjanikele. Selle protsessi tulemusi teadlased ise tihti kiruvad, ent sekkumise asemel kipuvad ikkagi jääma oma kookonisse.
Kui soovime, et rohkem teadlasi panustaks teaduskommunikatsiooni, vajavad nad veenmist, administratiivset tuge ja praktilisi oskusi. Oma doktoritöö jaoks olen intervjueerinud paljusid Eesti teadlasi, ka Tallinna Tehnikaülikoolist, keda eduka teadlaskarjääri kõrval saab pidada avalikkuses eeskujulikeks kommunikaatoriteks, püüdes aru saada, mis on nende saladus. Oli neid, kes põhjendasid oma aktiivsust kaasasündinud huvi ja oskustega, ent ka neid, kelle sõnul hakkasid nad kommunikatsiooniga tegelema teadlikult ja strateegiliselt, nähes oskuste arendamiseks vaeva.
Viimaste iseloomulikuks näiteks on satelliidi ESTCube meeskond, kel projekti alustades puudus meediakogemus ja kel polnud mõtteski muuta satelliidiprojekt sedalaadi avaliku tähelepanu objektiks, nagu see viimaks sai. Ent nähes esimeste kogemuste järel, milline mõju nende sõnumitel avalikkusele oli, said nad indu kasutamaks projekti ulatuslikult teaduse populariseerimiseks ja teaduse kuvandi edendamiseks. Nii muutus kommunikatsioon projekti oluliseks osaks ning sellele pühendati tähelepanu ja aega. Avalike ülesastumiste sõnumid ja kogemused arutas rühm omavahel läbi ja projekti juhid kandsid hoolt, et osalevad tudengid saaksid avalikeks esinemisteks vajalikke oskusi.
Intervjueeritud teadlaste põhjendused, miks nad teaduskommunikatsiooni vajalikuks peavad ja sellega tegelevad, kattuvad hästi varasemas kirjanduses välja tooduga, mida oleme Marju Himma-Kadakaga loetlenud kogumikus „Eesti teadus 2019“ ilmunud artiklis. Nende seas on võimalus kaasa aidata teadustulemuste kasutamisele ja seeläbi ühiskonna sotsiaalse ja majandusliku heaolu tõstmisele, ning tunne, et Eesti maksumaksja kui uuringute rahastaja väärib teavet tehtud töö kohta. Samuti tuleb välja soov inimesi harida. Ent nende kõrval on tugevad ka n-ö egoistlikud motiivid ehk arusaam, et avalikkuse tähelepanu võib tulla kasuks nii teadusele laiemalt kui ka konkreetsele teadlasele või tema rühmale. Nii tõid teadlased intervjuudes välja, et tänu meedias esinemistele on neile tulnud nutikaid tudengeid, tehtud koostööpakkumisi eri sektoritest, küsitud (ja võetud kuulda) arvamust ühiskondlikult olulistes küsimustes.
Kui Eesti teadlased on regulaarselt avalikkuses nähtavad, selgitavad enda tööd ja globaalseid arenguid, suurendab see avalikkuse usaldust meie teadlaste vastu ja lootuste kohaselt toetab ka püüdlusi teaduse rahastamise suurendamiseks.
Üks teaduskommunikatsiooni pärssivaid probleeme on aga asjaolu, et sellealased tegevused põhinevadki enamjaolt teadlase individuaalsel motivatsioonil. Nagu kirjeldasime Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakonna juhataja Terje Tuisuga Sirbis ilmunud artiklis, vajavad teadlased senisest enam tuge nii ülikoolidelt kui ka rahastajatelt. Ülikoolid võtavad tööle järjest enam kommunikatsioonispetsialiste ning grandilepingutes on kirjas nõuded kommunikatsioonitegevustele, kuid paljud muud aspektid (näiteks teadlase hindamiskriteeriumid) ei soodusta veel kommunikatsioonitegevuste asetamist muu teadustegevuse kõrval võrdväärsele positsioonile.
Napib ka oskusi. Kuigi sellealaseid koolitusi aeg-ajalt toimub, ei pea doktorandid õpingute käigus läbima teaduskommunikatsiooni kursust. See oleks aga üks hõlpsamaid viise, kuidas anda teadlastele tööriistu enda seatud eesmärkide saavutamiseks – muidugi eeldusel, et eesmärgid pole seotud artiklite arvu, vaid nende mõjuga ühiskonnale. ■