„Kõige suurema jälje olen jätnud ikka füüsika alal üliõpilastele,“ ütleb ta. See napp vastus võtab üsna hästi kokku ka Mere suhte ülikooliga. Tehnoloogia, uurimisteemad ja töövahendid on aastakümnetega muutunud, kuid õpetamine ja inimesed on jäänud.

51 aastat ja inimesed, kes jäävad

Mere on olnud Tehnikaülikooliga seotud 51 aastat. Nii pika aja jooksul jõuab muutuda ülikool, teadus ja terve ühiskond. Kui aga küsida, mis on teda kõik need aastad ülikooli juures hoidnud, on vastus lihtne: inimesed.

„Kõige tähtsamad on olnud need inimesed, kes mind on ümbritsenud kõik need 51 aastat. Loomulikult on paljud neist nüüd manalas, aga mälestus neist ei kustu.“

Just inimesed ongi üks niit, mis tema jutus ikka ja jälle tagasi tuleb – kolleegid, üliõpilased ja ülikooli koondunud eriilmelised isiksused. Mere sõnul on ülikool oma „teatud mõttes valitud isiksustega“ ka üks neist teguritest, mis aitab inimesel endal rivis püsida.

Selle aja jooksul on muutunud peaaegu kõik vahendid, millega ülikoolis õpitakse ja teadust tehakse. Kõige suuremaks muutuseks peab Mere tehnoloogia arengut – ennekõike arvuti ja interneti tulekut.

Füüsika ise pole aga kuhugi kadunud. „Füüsika on põhiosas jäänud samaks. Juurde on tulnud uusi rakendusi ja sellega tegelen praegu teadustöös.“

Muutunud on ka tudengid. Mere hinnangul on nad aastatega uudishimulikumaks muutunud. Õppejõule tähendab see, et ka temal endal pole võimalik mugavaks jääda. Üliõpilased on uudishimulikumaks läinud ja see hoiab pinges.

Uudsus kui edasiviiv jõud

Uudishimu pole Mere jaoks üksnes tudengite omadus. See on olnud oluline ka tema enda töös ja aitab seletada, miks teadustöö pole tema jaoks minevikku jäänud.

„Uudsus on tänapäeval väga vajalik igas valdkonnas, sest ilma uudsuseta ei pane sind keegi tähele. Tähelepanu vajab igaüks ja see on edasiviiv mootor.“

Samas suhtub ta uudsuse mõistesse teadlasele omase väikese reservatsiooniga. Öeldakse ju, et iga uus asi on hästi unustatud vana. Mere arvates on selles omajagu tõtt – ning juba selle üle, kus lõpeb vana ja algab uus, võiks pikalt vaielda.

Tema enda elu näitab aga, et uudishimu ei pea piirduma ühe eriala või ametiga.

Füüsik ka väljaspool ülikooli

Kui Arvo Mere ei ole õppejõud ega teadlane, on ta ennekõike isa ja vanaisa. Kuid ka vabal ajal ei kao füüsika ja tehnika tema elust kuigi kaugele.

Ta on Solaride'i mentor ning tegutseb koos reumaarst Tõnis Päiga meditsiinilise külmakambri füüsikuna. Elektroonika on olnud tema hobi kogu elu. Nooruses tegeles ta kümme aastat mudellennuga, hiljem spinningu täpsusheidetega ning aeg-ajalt käib ta praegugi kala püüdmas.

Liikumine on samuti tema elus alati olulisel kohal olnud. Praegu harrastab Mere vedrukeppidega kõndi. Kunagise kulturistina jälgib ta tänaseni huviga ka kulturismimaailmas toimuvat.

Nii on tema puhul raske tõmmata täpset piiri töö, teaduse ja hobide vahele. Füüsika võib olla auditooriumis, laboris või meditsiinilises külmakambris; insenerlik uudishimu võib väljenduda teadustöös, elektroonikas või mudellennus.

Võib-olla ongi selles üks põhjus, miks 51 aastat Tehnikaülikoolis ei tähenda Arvo Mere jaoks lõpetatud peatükki. Ülikool on muutunud, töövahendid on muutunud ja põlvkonnad auditooriumides vahetunud. Alles on aga soov teada saada, kuidas asjad töötavad – ja anda seda uudishimu edasi järgmistele.

Mente et Manu – mõistuse ja käega – sobib sellise teekonna kirjeldamiseks üsna täpselt.

Tutvu kõikide seniste teenetemärgi laureaatidega.