Ometi seisame endiselt probleemi ees: tekstiili- ja rõivatööstus saastab jätkuvalt loodust, paisates atmosfääri ligi 1,2 miljardit tonni süsihappegaasi aastas.

Kuid miks me sellest ikkagi nii palju ja aina rohkem räägime? Maailma rahvaarv on viimase sajandi jooksul mitmekordistunud ning ajaga on suurenenud nii rõivaste kui ka muude tekstiiltoodete tarbimine. See omakorda seab tugeva surve alla nii tootmise kui ka tõstab fookusesse probleemi, mida teha üha suuremate koguste tekkinud tekstiilijäätmetega.

Ehkki inimene on muutunud järjest keskkonnateadlikumaks ning taaskasutus on moes, ei pruugi lahendus olla nii lihtne. Kui varasemalt viskas tarbija kiirmoe brändi rõivad pärast lühiajalist kasutamist olmeprügisse, siis nüüd on inimesed leidnud üles taaskasutuskeskused, viies kogumiskonteineritesse teinekord ka katkised ja kasutamiskõlbmatud riided.

Uuskasutuskeskuse sõnul annetatakse neile igal kuul umbes 70 tonni riideid, millest kasutamiseks kõlbab neist vaid pool. Mida siis teha ülejäänuga, kas selle koht ongi lihtsalt prügimäel?

Vastus peitub ringmajanduses
On selge, et “võta-tee-viska ära“ tootmise ja tarbimise majandusmudel, mis valdavat osa maailmast puudutab, ei ole kuigi jätkusuutlik: milleks soetada kleit vaid ühe piduliku ürituse jaoks ning see aastateks kappi seisma jätta? Või osta bensiinijaamast kohvi, et tops paari minuti möödudes ära visata? Seega peitub vastus paljudele olulistele küsimustele just ringmajanduses.

TalTechi materjalitehnoloogia õppekava programmijuhi Tiia Plamuse sõnul on ringmajanduse mõiste tekstiili- ja rõivatööstuse valdkonnas küllaltki lai.

Lisaks jäätmete kogumisele ja nende ümbertöötlemisele, mida rõhutavad oma reklaamkampaaniates enim just tekstiili- ja tööstusettevõtted, on Plamuse sõnul vaja keskenduda valdkonna kõikidele etappidele: nii toormaterjalide valikule, toodete disainile, tootmisele, toodete kasutamisele kui ka kasutatud rõivaste ja tekstiilide korduskasutusele ning nende ümbertöötlemisele ja materjalide taaskasutamisele.

“Kõike seda saab mõjutada nii erinevate poliitiliste meetmete, ringmajanduse mudelite rakendamisega kui ka tarbijaskonna harimisega,” rääkis ta.

Napib vajalikku tehnoloogiat
Hiljutine uuring näitas, et oleme Eestis oma rõivaste tarbimise poolest võrdväärsed Põhjamaadega, Lätis ja Leedus ostetakse rõivaid vähem. Ent ringmajandusega ei ole meil sugugi nii hästi, kui võiks.

Ometi on Eesti tekstiili- ja rõivatööstus pika ajalooga ning olulise tähtsusega tööstusharu ning seetõttu mängib ringmajanduse põhimõtete rakendamine olulist rolli ka kohalikul tasandil.

Ehkki kuni 95% tekstiilijäätmetest oleks tegelikult võimalik ringlusse tagasi suunata, jõuab sellest ringlusse vaid umbes veerand. Suuresti võib ühe põhjusena näha tekstiilmaterjalide ümbertöötlemise tehnoloogiate puudulikkust ning kulutõhususe puudumist.

Kuidas näiteks töödelda ümber erinevatest materjalidest koosnevaid riideid, mille küljest võib leida igasuguseid elemente, sealhulgas näiteks metallist lukke, nööpe ja trukke?

Ringmajanduslikku lähenemist toetab muuseas ka Euroopa Liidu nõue, mille kohaselt on EL-i liikmesriigid kohustatud alates 2025. aasta algusest tekstiilijäätmeid muudest jäätmetest eraldi koguma. Kuid mida ikkagi nende jäätmetega edasi teha?

Ülikool otsib lahendusi
Et valdkonnas toimuksid vajalikud muutused, on äärmiselt oluline kriitilise arvu vastavate teadmistega spetsialistide olemasolu. Siinkohal saavad palju abistada just materjalitehnoloogid.

TalTechi materjalitehnoloogia erialal omandatakse vajalikud teadmised nii tekstiili- ja rõivamaterjalidest kui muudest kaasaegsetest materjalidest (funktsionaalsed materjalid, plastid, puit, metallid, komposiitmaterjalid jm). Samuti uuritakse, kuidas antud materjale keskkonnasäästlikult valmistada ja neid töödelda.

Samuti tegutseb ülikool ka erinevate projektide kallal. 2019. aasta suvel alustati TalTechis projektiga “Tekstiilijäätmete purustamistehnoloogia ja uudsete materjalide arendamine tekstiilijäätmete väärindamiseks ning ringmajanduse toetamiseks“, mille eesmärgiks on töötada välja tekstiilijäätmete purustamiseks sobiv tehnoloogia, mis võimaldaks jäätmeliigi eraldi kogumise järgselt need ka tõhusalt ringlusse suunata.

Olulisel kohal on lahenduste väljapakkumine purustatud tekstiilijäätmete kasutamiseks erinevate materjalide ja toodete lähteaineks. Tekstiilijäätmete purustamisel saadakse uuesti tekstiilkiud, kuid peamine probleem on, et need kiud ei pruugi olla enam nii pikad ja piisava kvaliteediga, et neid saaks taaskord kasutada tekstiilmaterjalide valmistamiseks. Seega tuleb otsida teisi lahendusi.

Projekti käigus uuritakse näiteks, kuidas kasutada saadud lühikesi kiudusid täiteainena komposiitmaterjalides või mil viisil on saadud materjale võimalik uuesti kasutada erinevate tekstiilmaterjalide valmistamiseks. Et seda teha, viiakse läbi erinevaid uuringuid ja katsetusi jäätmetest valmistatud materjalide valmistamiseks ning omaduste tuvastamiseks.

Tulemusi kasutatakse eesmärgipäraselt uute materjalide ja toodete arendamiseks, mis aitaks võimalikult suure osa kogutud tekstiilijäätmetest ringlusesse saata ning vältida nende sattumist jäätmehierarhia madalamale tasemele.

Vajalik on suurem süsteem
On aga selge, et laboris võib küll erinevaid materjale testida ja neid välja töötada, ent vajalik on suurema süsteemi olemasolu: on vaja leida inimesed ja asutused, kes töötaksid ühise eesmärgi nimel.

“Eelkõige peaks seda projekti käsitlema kui ühte esimestest Eestis, mis antud probleemi süstemaatiliselt lahendada püüab. Kindlasti planeerime antud projektile jätkuprojekte, mis peaksid kindlustama välja töötatud tehnoloogiate rakendamise tööstuses,“ sõnas Tiia Plamus.

“Tekstiili- ja rõivatööstuse valdkonda tuleks kindlasti suunata rohkem ressursse, et liikuda edasi ringmajanduse põhimõtete jõulisemale rakendamisele antud valdkonnas. Miks ei võiks Eesti olla antud valdkonnas suunanäitaja?“ ütles ta.

Muutus algab väikestest sammudest
On selge, et inimene ei muuda oma harjumusi üleöö ning eelkõige saame vajalikke protsesse mõjutada läbi oma valikute. Esimese sammuna tasuks uusi rõivaid ostes mõelda, kui palju seda ikkagi kantakse ning kas on mõttekas seda soetada. Ehk tasuks üheks õhtuks vajalik pidulik rõivas hoopis laenutada, mitte osta? Või kasutada ühekordse kohvitopsi asemel korduvkasutatavat?

On ka selge, et tänapäevases tekstiili- ja rõivatööstuses kasutatakse väga palju erinevaid materjale. Vahel ei pruugigi vastused küsimusele, mis on keskkonnasõbralik materjal, olla mustvalged.

Tegelikult on iga materjali kasutamisel nii plusse kui ka miinuseid: näiteks ei saa me öelda, et looduslik materjal on alati parem kui näiteks sünteetiline. Otsust materjali keskkonnasõbralikkuse üle ei saa teha liiga väheste tegurite põhjal.

Teisalt on märkimisväärne osa tekstiili- ja rõivatööstuse keskkonnamõjust tingitud inimese käitumisest materjalide pesemisel ja hooldamisel. Oluline on pesemiseks ja hooldamiseks kasutatavate vahendite päritolu ning keskkonnasõbralikkus. Hoolikalt võiks ka läbi mõelda energia kogused, mida kulutatakse pesu pesemiseks, kuivatamiseks ning näiteks triikimiseks.

Et tekstiili- ja rõivatööstuse jalajälge vähendada, peaks inimene tegema teadlikke valikuid ning mõtlema seejuures läbi, milleks ja mida osta ning kui kaua kasutada. TalTechi materjalitehnoloogia õppekava programmijuht Tiia Plamus jagab siinkohal häid soovitusi teadlikule tarbijale:

• Osta kvaliteetseid rõivaid ja tekstiilitooteid, mis kestavad kaua
• Katkiseid rõivaid ja kodutekstiile ära viska kohe prügikasti – ehk on neid võimalik veel parandada? Niiviisi saad veelgi pikendada rõivaste ja kodutekstiilide eluiga
• Kasutatud rõivad (kuid veel kandmiskõlbulikud) ja kodutekstiilid vii vastavatesse kogumispunktidesse
• Võimalusel osta tooteid, mis omavad mõnda märgist (OEKO-TEX®, GOTS vm)
• Vali need rõivad ja tooted, mille valmistamiseks on kasutatud taaskasutatud toorainet
• Mõtle hoolikalt läbi oma harjumused rõivaste pesemisel ja hooldamisel. Eelista pesemist madalamal temperatuuril. Pesuvahendit doseeri vastavalt juhendile. Pesuvahendi ostul jälgi samuti erinevate keskkonnasõbralike toodete märgiste olemasolu, näiteks EU Ecolabel

Ainuüksi selliste sammude abil on võimalik, et ringmajanduslik mudel aina enam ühiskonnas rakendust leiaks. Nii võib ka materjalitehnoloogia võimaluste arenedes ning vajalike spetsialistide olemasolul riietele ja tarbeesemetele uue elu andmisest saada aina suurema tõenäosusega tegelikkus, mitte vaid lihtsalt ilus reklaamtekst plakatil.

Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Geenius.ee 6.01.2021