Et kõik ausalt ära rääkida nagu Agu Sihvka, siis peale oma esimest ülikoolikogemust – sajandialguse 4-aastast bakalaureuseõpet geenitehnoloogias,

 mis hiljem võrdsustati magistrikraadiga – olin mõned aastad hiljem üsna veendunud, et ülikooli mul enam kunagi asja pole. Seda enam, et pilti lisandusid lapsed ja töö ning kogu aeg tundus, et elu on niigi kiire. Käisin küll pidevalt erinevatel kursustel ja tegelesin enesearenguga, aga ülikool tundus lihtsalt liiga suure ampsuna.

Sõbranna nügimisel

Jah, kirjaniku ja stsenaristina Eestis lahedalt ära ei ela, seega tuleb osata teha ka midagi muud. Aasta oli siis 2018 ja olin juba paar aastat tegutsenud Google kampaaniate maailmas, kui mind hakkas kogu digimaailm rohkem huvitama. Läksin tehnikaülikooli kodulehele ja ennäe – digimuutuste magistrikava sai läbida täpselt ühe aastaga. Nii ei tundunudki see amps enam nii ülemäära suur. Ometi läks ikkagi vaja minu head sõbrannat, kes oli samal teemal mõtteid mõlgutanud, ja ühel päeval lihtsalt sundis mind: anna nüüd paberid sisse, mis sa passid! Seda enam, et tegelikult käib kogu avalduste protsess digitaalselt, kuhugi minema ja midagi tegema ei peagi, kaks klikki ja juba kandideeridki. 

Aga avalduste hulk oli suur, konkursisõel tihe ja mina sain sisse kõige viimasena. Aukartus kursusekaaslaste ees oli tohutu: seal oli nii avaliku kui ka erasektori juhte, inimesi, kellel oli juba seljataga muljetavaldav karjäär. Esimest korda elus nägin neid, kes olid tulnud tegema oma kolmandat magistrikraadi. Tunnistan ausalt, et esimese hooga ei osanud aju sellise infoga kuidagi toime tulla. Aga vaikselt märkasin, et see kolmanda kraadi seltskond oli muljetavaldav: kiired, konkreetsed, asjalikud, ekspertkogemuste ja -arvamusega, tõelised tipp-inimesed. Sellised inimesed, kes inspireerivad ja kelle moodi tahaks ise ka olla. Sain kursusekaaslastest nii palju indu, et rebisin end aastaga viimasest esimeste hulka välja ja lõpetasin cum laude. Kas see viis mind palga- ja karjääriredelil edasi? Otse loomulikult. Sain uued sõbrad ja uued ideed. Hakkasin nägema uusi võimalusi ja käsi nende järele sirutama, vahetasin töökohta. Ainult selle ühe aastaga oli vahe suur, liikusin spetsialisti kohalt arendusjuhi kohale, palgas 30% tõusu.

See kurikuulus kolmas kord

Siinkohal oleksin ju võinud ju punkti panna ja otsustada, et tubli on, hakkama saab, milleks edasi pusida, seda enam, et vanust juba üle neljakümne. Aga kui aasta oli 2022 ja võtsin vastutuse osakonna eest, teadvustasin endale, et juhtimist pole ma ju tegelikult kunagi õppinud. Jah, juba minu esimene töökoht 18-aastasena oli aeroobikatreener, ja mis seegi muud on, kui grupi juhtimine? Aga teadmine, et minu lauale tuleb strateegiline töölõik ja vastutus järjepideva tulemuste kasvu eest, motiveeris mind teadmisi täiendama. Asusin õppima ettevõtliku juhtimise magistrantuuri, kaitsesin töö jaanuaris ja saan suvel sellegi kraadi kätte.

Seegi kursus oli muljetavaldav. Mitmel kursusekaaslasel oli juba doktorikraad, ja selliseid inimesi arutlemas kuulata ja näha neid lendleva kergusega ülesandeid lahendamas, on võimas kogemus. Seekordse õpiperioodi „kõrvalmõju“ oli see, et enam ei õnnestunud oma peas just loetud ja varem omandatud materjali lahus hoida. Mälu oli kindlasti kehvem kui varasematel aastatel, samal ajal oli kogemuste ja seoste hulk tohutu, kompenseerides mälu puudujäägi. Ka paar aastat varem, võttes IT juhtimise kursust, kogesin sama: meelde jätmiseks tundus materjal võimatult suur, aga kõik need probleemid ja lahendused olid reaalsuses mu laualt läbi käinud, just seetõttu oskasin kõigest eksamil rääkida. Magistrantuuris oli palju sarnaseid hetki: kohates igapäevaselt inimeste juhtimisega seotud probleeme, jookseb aju kahes suunas: õpitust saab koheselt tegelikkus ja vastupidi, õpingumaterjali lugedes jooksevad peas igapäevaelu näited. Palgatõus? Palk käib vastutuse ja tulemuslikkusega käsikäes: kui tood organisatsioonile edu, ei jää see tähelepanu ja tunnustuseta.

Mida ma sellest kõigest saanud olen?

Esiteks, ja see on fundamentaalne: mulle on ülikooliõpingud andnud sügavalt isikliku mõttemudeli muutuse. Märkan küllalt sageli, et paljud arusaamad on päritud, mistõttu ka vaesus pärandab vaesust. Tulles kasinatest oludest ja väikelinnast, on ülikooliharidus – ja eelkõige edukad kursuskaaslased – õpetanud mulle mõttenihet, et vastutus oma edu eest tuleb ise võtta. On hämmastav, kui paljud inimesed ei tunne ära neid doominokivisid, mille tõttu nende elu heaolu kasvatamise rajast kõrvale kaldub, ja kuidas ka täiskasvanutele on teinekord vaja näitlikustada, et ilma vastava treeninguta on võimatu pälvida olümpiamedaleid. 

Teiseks. Sõbrad, keda ma olen kursustelt saanud. Just need inimesed on mulle igapäevaselt asendamatuks inspiratsiooniks. Inimesed, kellega ma saan rääkida süvitsi mind huvitavatest teemadest ning kelle kirg ja tulemustele pühendumine on mulle eeskujuks. Inimesed, kes alati otsivad lahendusi ja teid, mitte ei takerdu laiskusesse või motivatsioonipuudusse. Inimesed, kes tulevad minuga rääkima, silmad sära täis, sest nad on just käivitanud midagi uut ja näevad uusi võimalusi, kuidas midagi veel paremini ära teha. 

Kolmandaks – kõige võrratum on see tunne, mil kõik omandatu hakkab koos moodustama loogilist maailma. See hetk, kui aju hakkab märkama struktuurseid loogikaid, et täpselt samamoodi nagu DNA ei ole lihtsalt nukleotiidide kett, et ole ka stsenaarium lihtsalt rodu sündmusi ja tegelasi. Et kõik loodu, mis on tõeliselt võimas ja mõjukas, on ühtlasi ka tõeliselt hästi komponeeritud, omavahel struktuurselt seotud. Et ükskõik millise nähtuse taga elus on konkreetsed ja mõõdetavad seosed, nii et ahela komponente mõjutades saab muuta ja – tänapäeval päris täpselt! – prognoosida ka lõpptulemust. Olen parem stsenarist, sest oskan tootmiseks vaja minevat raha arvutada ja hinnata auditooriumi suurust, kirjutades lugu. Olen parem juht, sest tean, et pikaajalise edu aluseks on süsteemne lähenemine, mitte üksikud säravad uitmõtted. Põlen vähem läbi, sest mõistan, et kellegi teise eest ei saa midagi ära lahendada ning olukordi, kuhu käsi ei ulatu ja mille kohta objektiivne info puudub – iseäranis kui need on ühiskondlikud või globaalpoliitilised – ei saa endaga magamistuppa kaasa võtta.

Ja lõpetuseks – maailm muutub meie ümber kiirelt, ja meil on ikka kaasas see evolutsiooni poolt saadud keha ja aju. Parim, mida me saame ajas teha, on keha säilitada ja aju arendada, aeg ja trendid töötavad niikuinii igale indiviidile kogu aeg vastu.  

Artikkel ilmus esmakordselt Õhtulehes 14.05.2025