Uuringu käigus intervjueeriti 10 diabeedile spetsialiseerinud meditsiiniõde üle Eesti, et kaardistada diabeedihaigete patsientidega tegelemisel esile kerkivaid probleeme. Magistritöö tulemustest selgus, et diabeedihaigetega tegelevad õed vajavad tervishoiusüsteemilt rohkem tuge ja koolitust patsientidele kvaliteetse terviseteabe edastamisel. Uuringu käigus intervjueeritud õdedest pole suurem osa ehk 70 protsenti olemasolevate infoedastusmeetodite kvaliteediga rahul ning nad leiavad, et üksikute vastuvõttude pakkumine ja paberkandjal brošüüride jagamine pole diabeedi pikaajaliseks haldamiseks vajaliku teabe edastamiseks piisav. Õdede sõnul jätavad enamik patsiente pabervoldikul jagatud informatsiooni lihtsalt lugemata, mistõttu vajavad aegunud õppematerjalid hädasti kaasajastamist ning rohkem interdistsiplinaarset lähenemist – näiteks õppevideote või muude digilahenduste näol.

Diabeedihaigete puhul tekitab probleeme ka patsientide ja meditsiinitöötajate omavaheline suhtlusoskus. Marge Laane sõnul  tekib patsientidega tihti olukord, kus arstile või meditsiiniõdedele räägitud lugu erineb oluliselt sellest, mida tegelikult kodus tehakse. Seega vajavad meditsiinitöötajad üha enam koolitust ning riigi- ja tööandjate tuge suhtlemisoskuste arendamisel, turvatunde tekitamisel ning kaasaegsete infokanalite kasutamisel.

Eestis on 2017. aasta seisuga 55 300 diabeedihaiget, moodustades 5,3 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Ülemaailmse prognoosi kohaselt on 2045. aastaks haigestunuid ligikaudu 629 miljonit. Haiguse farmakoloogilise ravi kõrval suunatakse patisente üha enam muutma elustiili, keskendudes eelkõige mõõduka liikumise ja tasakaalustatud toitumise olulisusele, mis aitavad ennetada raskeid tüsistusi. Seejuures on oluline, et vajalik info haiguse kohta edastataks võimalikult ruttu pärast diagnoosimist, et inimene mõistaks diabeedi iseloomu, oleks motiveeritud haigust kontrollima ning tekiks tervisliku elustiiliharjumused.