Miks läksite õppima TalTechi ja kuidas valisite eriala?

Ma ei läinud ehitust õppima kohe pärast keskkooli, nagu klassikaline haridustee sageli ette näeb. Esmalt valisin hoopis keemia, kuid õpingute kõrvalt läksin tööle platsiehitusse – täpsemalt katusetöödele. See valdkond hakkas mulle kiiresti meeldima ning seetõttu jäid keemiaõpingud pooleli. Mingil hetkel sain aga aru, et soovin teha rohkem ka “peaga tööd”, mitte ainult kätega, ja liikuda edasi inseneritöö suunas. Nii saigi loogiliseks valikuks TalTech ning ehitusinseneri eriala.

Kuidas koolis läks?

Algus oli minu jaoks mõnevõrra keeruline, eelkõige seetõttu, et enamik kursusekaaslasi olid minust üheksa–kümme aastat nooremad ja tulid otse keskkoolist. Mul tuli teha korralikult tööd, et tuletada meelde matemaatika ja teiste baasainete teadmised ning õppetööga sammu pidada. Üsna kiiresti sain aga rütmi kätte ning edasi läks juba märksa ladusamalt. Lõpetasin keskmise hindega 4,2. Cum laude’st jäi küll puudu, kuid ausalt öeldes ma ei seadnud seda endale ka eesmärgiks. Arvestades minu varasemat tausta ja teekonda, jäin tulemusega väga rahule.

Millised olid kõige meeldejäävamad kursused ja õppejõud?

Oh, neid oli tegelikult päris palju. Kohe algusest oli Jaan Variku lineaaralgebra. Tal olid sellised hästi värvikad väljendid nagu “miinus ja miinus, see on minu vaenlase vaenlane, järelikult on minu sõber”.

Siis mulle kindlasti jäid meelde Erki Soekov ja Irene Lill ehitustehnoloogiast. Irene Lill oli ka minu magistritöö juhendaja ning on praegu mu doktoritöö juhendaja. Väga meeldisid mulle erinevad konstruktsioonid, ehitusmehaanika. Näiteks Johannes Pello, kes andis betooniõpetust.

Kas meenub ka midagi sellist, millele oleks võinud õpingute käigus rohkem tähelepanu pöörata?

Mul oli õppimise mõttes mõnevõrra lihtsam, sest olin enne TalTechi tulekut ligi kümme aastat sektoris töötanud ja teadsin hästi, kuidas ehitus päriselus toimib. See aitas mul paremini eristada, mis on praktikas oluline ja millele tasub õpingute käigus rohkem rõhku panna. Tagantjärele vaadates on alati asju, mida oleks võinud teha teisiti, kuid minu jaoks oli kõige olulisem õppida mitte ainult fakte meelde jätma, vaid teadmisi mõtestatult omandama ja kasutama. Ma ei keskendunud niivõrd sellele, et kõik eksamiks pähe õppida, vaid sellele, et oskaksin ka viis või kümme aastat hiljem vajaliku info üles leida, seda hinnata ja oma töös rakendada.

Kas teil jäi õpingute kõrvalt aega ka muuks tudengieluks?

Jah, kindlasti. Võtsin ülikooli tervikuna tõsiselt, mitte ainult õppetöö, vaid ka tudengielu mõttes. Olin üsna aktiivne ja panustasin mitmesse tudengiorganisatsiooni. Tegutsesin mitu aastat organisatsioonis BEST Estonia ja üliõpilasesinduses, kus täitsin nii Juuliuse projektijuhi kui ka tudengiorganisatsioonide koordinaatori rolli. Põnevaim kogemus ehk oligi Juuliuse kostüümis olla ning paljudel sündmustel seeläbi aktiivselt kaasa lüüa.

Kui tagantjärele mõelda, siis võib-olla oleksin mõnes kohas tasakaalu veidi teistmoodi seadnud — elanud tudengielu pisut vähem ja panustanud koolitöösse veidi rohkem. Samas andsid need kogemused palju: õppisin korraldama, juhtima ja inimestega töötama ning see on mind hilisemas tööelus selgelt aidanud.

Kuidas TalTechist saadud haridus tööeluga haakunud on?

Kooli kõrvalt asusin juba enne lõpetamist tööle Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ning olen sellest ajast alates tegutsenud avalikus sektoris. Ministeeriumis tegelesin BIM-põhise ehitusloa menetluse süsteemi väljaarendamisega ja praegu juhin Tallinna linnas digitaalehituse valdkonda.

Kui ma mõtlen, kas kõik see, mis ma koolist sain, oli kohe rakendatav? Jah, aga ma pidin hästi palju juurde lugema, just digiehituse valdkonna poole. Kui mina õppisin, siis BIMiga seonduvaid asju oli tegelikult vähe ja neid teistesse õppeainetesse integreeriti ka üpris vähe. Seal ma olin pigem ise initsiatiivikas ja püüdsin teha rohkem kui mõnikord nõuti.

Erinevad õppejõud rõhutasid, et insener peab teadma, kust usaldusväärset informatsiooni kiiresti kätte saada. Kõike ei pea peast teadma. See andiski hea vundamendi ja arusaama kust mida otsida, mida usaldada ja mille suhtes kriitiline olla.

Millised on olnud teie senise tööalase karjääri suuremad ettevõtmised?

Üheks olulisemaks ettevõtmiseks pean BIM-põhise ehitusloa menetluse infosüsteemi arendamist, mis on integreeritud ehitisregistriga. Kui alustasime selle tööga 2019.–2020. aastal, oli maailmas sisuliselt vaid Singapuris midagi sarnast tehtud ja sedagi teistsuguses ning väiksemas mahus. Selles mõttes olime Eestis selgelt teerajajad.

Kuigi lahendus on Eestis olnud kasutuses juba ligi kaks aastat, ei ole see kahjuks veel laialdast kasutust leidnud. Tõenäoliselt on selle taga eeskätt kommunikatsiooni ja muutuste juhtimisega seotud küsimused, mitte niivõrd tehniline võimekus. Samal ajal on Eesti kogemus pälvinud palju tähelepanu väljaspool Euroopat ning olnud eeskujuks ka mitmele Euroopa riigile: näiteks Austria, Holland ja Soome liiguvad samas suunas, Hispaania on aga võtnud teema eriti suurelt ette ning on arendanud oma lähenemist edasi just meie tehtud tööle tuginedes.

Tallinna linnas olen üheks oluliseks eesmärgiks seadnud selle, et linn tegutseks targalt tellijana. See tähendab, et need nõuded, mida tellijana esitame, on läbimõeldud, põhjendatud ja kontrollitavad. Selline lähenemine aitab omakorda tõsta kogu sektori digitaliseerituse taset ja suunata turgu kvaliteetsemate, ühtlasemate praktikate poole. Lisaks katsetame, kuidas analoogselt BIM-põhisele ehitusloale saaksime sarnast lähenemist kasutada juba detailplaneeringute menetlusprotsessis.

Kas pole mitte nii, et kui nii suur üksus nagu Tallinn midagi teeb, siis on reegel paika pandud ja teised peavad seda järgima?

Teatud mõttes küll. Kui Tallinn suurima tellijana seab oma hangetes ja projektides selged nõuded, siis see mõjutab paratamatult turgu ning suunab teisi osapooli samade praktikate poole. Suure tellija otsused loovad sageli standardi, millega paljud peavad arvestama. Samamoodi on Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi ning riikliku Transpordiametiga, kellega püüame maksimaalselt koostööd teha, et kõik suured avaliku sektori tellijad oleksid võimalikult sarnaste nõuetega.

Erinevad õppejõud rõhutasid, et insener peab teadma, kust usaldusväärset informatsiooni kiiresti kätte saada. Kõike ei pea peast teadma. See andiski hea vundamendi ja arusaama kust mida otsida, mida usaldada ja mille suhtes kriitiline olla.

Millised on olnud teie senise tööalase karjääri suuremad ettevõtmised?

Üheks olulisemaks ettevõtmiseks pean BIM-põhise ehitusloa menetluse infosüsteemi arendamist, mis on integreeritud ehitisregistriga. Kui alustasime selle tööga 2019.–2020. aastal, oli maailmas sisuliselt vaid Singapuris midagi sarnast tehtud ja sedagi teistsuguses ning väiksemas mahus. Selles mõttes olime Eestis selgelt teerajajad.

Kuigi lahendus on Eestis olnud kasutuses juba ligi kaks aastat, ei ole see kahjuks veel laialdast kasutust leidnud. Tõenäoliselt on selle taga eeskätt kommunikatsiooni ja muutuste juhtimisega seotud küsimused, mitte niivõrd tehniline võimekus. Samal ajal on Eesti kogemus pälvinud palju tähelepanu väljaspool Euroopat ning olnud eeskujuks ka mitmele Euroopa riigile: näiteks Austria, Holland ja Soome liiguvad samas suunas, Hispaania on aga võtnud teema eriti suurelt ette ning on arendanud oma lähenemist edasi just meie tehtud tööle tuginedes.

Tallinna linnas olen üheks oluliseks eesmärgiks seadnud selle, et linn tegutseks targalt tellijana. See tähendab, et need nõuded, mida tellijana esitame, on läbimõeldud, põhjendatud ja kontrollitavad. Selline lähenemine aitab omakorda tõsta kogu sektori digitaliseerituse taset ja suunata turgu kvaliteetsemate, ühtlasemate praktikate poole. Lisaks katsetame, kuidas analoogselt BIM-põhisele ehitusloale saaksime sarnast lähenemist kasutada juba detailplaneeringute menetlusprotsessis.

Kas pole mitte nii, et kui nii suur üksus nagu Tallinn midagi teeb, siis on reegel paika pandud ja teised peavad seda järgima?

Teatud mõttes küll. Kui Tallinn suurima tellijana seab oma hangetes ja projektides selged nõuded, siis see mõjutab paratamatult turgu ning suunab teisi osapooli samade praktikate poole. Suure tellija otsused loovad sageli standardi, millega paljud peavad arvestama. Samamoodi on Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi ning riikliku Transpordiametiga, kellega püüame maksimaalselt koostööd teha, et kõik suured avaliku sektori tellijad oleksid võimalikult sarnaste nõuetega.

Avaliku sektori spetsialist ei peaks kulutama oma tööaega info killukaupa kokku kogumisele eri süsteemidest ja registritest. Ideaalses olukorras koondab süsteem vajaliku info automaatselt, teeb võrdlused ning annab selge pildi, kas andmed on kooskõlas ja vastavad tegelikkusele. Siis saab spetsialist keskenduda sellele, milleks ta on tööle võetud: sisulisele analüüsile ja otsuse tegemisele, mitte andmete „välja tuhnimisele“. Kui selline töökorraldus on reaalselt toimivaks tehtud, siis loen oma missiooni täidetuks ja saan vaadata edasi järgmiste väljakutsete poole.

Kuidas te ülikoolikaaslastega tänapäeval ühendust hoiate?

Kuna ma läksin kooli 10 aastat hiljem kui teised, siis ma kursakaaslastega nii palju ei suhelnud. Ma ei olnud siseringis ja ei üritanud ennast sinna pressida. Ei tundnud, et 30aastane tüüp peaks 20-21aastastega chillima — see oleks veider olnud.

Rohkem on mul kontakt BEST Estonia päevilt, seal oli meid erinevas vanuses koos ja ikka aeg-ajalt tuleme kokku ja arutame asju.

Ülikooliga on teil jätkuv side tänu doktoritöö kirjutamisele. Mis on doktoritöö teema ja mis võiksid olla tulemused?

Mu doktoritöö on suurel määral seotud sellega, mida teen tööalaselt — avaliku sektori protsesside digitaliseerimine infomudeli põhiselt ja infovoogude sünkroniseerimine. Kõige suurem probleem on see, et isegi kui digitaliseerime ühe etapi ära, siis näiteks projekteerimisest ehitamisesse minnes on tohutu infolünk. Ma üritan neid infolünkasid vähendada ja ühtlustada.

Reaalne tulem võiks olla raamistik ja protsesside lahtiseletus, mida erinevad avaliku sektori tellijad või suuremad eraettevõtted saaksid üle võtta. Kindlasti on oma roll riigil erinevate andmete ja platvormi pakkujana.

Miks ma seda tegema läksin? Kui otsisin tööks infot teaduskirjandusest, leidsin, et see valdkond on natukene tähelepanuta jäänud. Detaile on erinevates nüanssides hästi palju, aga suurem pilt, mida saaks omavalitsuse või riigi tasandil rakendada, tundub puuduvat. Mõtlesin, et äkki suudakski midagi sellist pakkuda.

Ehk siis teie eesmärk on avaliku sektori infosüsteemide kasutamist lihtsustada?

Lihtsuses peitub võlu. Tihtipeale on teadustööga nii, et kui midagi vaadata eraldiseisva lahendusena, tundub see loogiline ja toimiv. Kuid päris kasutuses, inimeste igapäevatöös, kus fookus on mujal ja ajasurve on suur, selgub kiiresti, kas see on tegelikult rakendatav või mitte ning kas see lahendus haakub korrektselt ka protsessi eelnevate ja järgnevate etappidega.

Hea võrdlus on see, et innovatsiooniprojektides on TRL (tehcnology readiness level) olnud põhiline võtmesõna. Aga nüüd on tulnud kõrvale SRL (societal readiness level) — ühiskondlik valmiduse tase. Meil võib olla väga hea tehnoloogiline vidin, mis lahendaks kõik maailma mured, aga kui keegi seda kasutada ei oska ja ühiskond selleks valmis ei ole, siis on see lihtsalt paberipress.

Avaliku sektori spetsialist ei peaks kulutama oma tööaega info killukaupa kokku kogumisele eri süsteemidest ja registritest. Ideaalses olukorras koondab süsteem vajaliku info automaatselt, teeb võrdlused ning annab selge pildi, kas andmed on kooskõlas ja vastavad tegelikkusele. Siis saab spetsialist keskenduda sellele, milleks ta on tööle võetud: sisulisele analüüsile ja otsuse tegemisele, mitte andmete „välja tuhnimisele“. Kui selline töökorraldus on reaalselt toimivaks tehtud, siis loen oma missiooni täidetuks ja saan vaadata edasi järgmiste väljakutsete poole.

Kuidas te ülikoolikaaslastega tänapäeval ühendust hoiate?

Kuna ma läksin kooli 10 aastat hiljem kui teised, siis ma kursakaaslastega nii palju ei suhelnud. Ma ei olnud siseringis ja ei üritanud ennast sinna pressida. Ei tundnud, et 30aastane tüüp peaks 20-21aastastega chillima — see oleks veider olnud.

Rohkem on mul kontakt BEST Estonia päevilt, seal oli meid erinevas vanuses koos ja ikka aeg-ajalt tuleme kokku ja arutame asju.

Ülikooliga on teil jätkuv side tänu doktoritöö kirjutamisele. Mis on doktoritöö teema ja mis võiksid olla tulemused?

Mu doktoritöö on suurel määral seotud sellega, mida teen tööalaselt — avaliku sektori protsesside digitaliseerimine infomudeli põhiselt ja infovoogude sünkroniseerimine. Kõige suurem probleem on see, et isegi kui digitaliseerime ühe etapi ära, siis näiteks projekteerimisest ehitamisesse minnes on tohutu infolünk. Ma üritan neid infolünkasid vähendada ja ühtlustada.

Reaalne tulem võiks olla raamistik ja protsesside lahtiseletus, mida erinevad avaliku sektori tellijad või suuremad eraettevõtted saaksid üle võtta. Kindlasti on oma roll riigil erinevate andmete ja platvormi pakkujana.

Miks ma seda tegema läksin? Kui otsisin tööks infot teaduskirjandusest, leidsin, et see valdkond on natukene tähelepanuta jäänud. Detaile on erinevates nüanssides hästi palju, aga suurem pilt, mida saaks omavalitsuse või riigi tasandil rakendada, tundub puuduvat. Mõtlesin, et äkki suudakski midagi sellist pakkuda.

Ehk siis teie eesmärk on avaliku sektori infosüsteemide kasutamist lihtsustada?

Lihtsuses peitub võlu. Tihtipeale on teadustööga nii, et kui midagi vaadata eraldiseisva lahendusena, tundub see loogiline ja toimiv. Kuid päris kasutuses, inimeste igapäevatöös, kus fookus on mujal ja ajasurve on suur, selgub kiiresti, kas see on tegelikult rakendatav või mitte ning kas see lahendus haakub korrektselt ka protsessi eelnevate ja järgnevate etappidega.

Hea võrdlus on see, et innovatsiooniprojektides on TRL (tehcnology readiness level) olnud põhiline võtmesõna. Aga nüüd on tulnud kõrvale SRL (societal readiness level) — ühiskondlik valmiduse tase. Meil võib olla väga hea tehnoloogiline vidin, mis lahendaks kõik maailma mured, aga kui keegi seda kasutada ei oska ja ühiskond selleks valmis ei ole, siis on see lihtsalt paberipress.

Avaliku sektori spetsialist ei peaks kulutama oma tööaega info killukaupa kokku kogumisele eri süsteemidest ja registritest. Ideaalses olukorras koondab süsteem vajaliku info automaatselt, teeb võrdlused ning annab selge pildi, kas andmed on kooskõlas ja vastavad tegelikkusele. Siis saab spetsialist keskenduda sellele, milleks ta on tööle võetud: sisulisele analüüsile ja otsuse tegemisele, mitte andmete „välja tuhnimisele“. Kui selline töökorraldus on reaalselt toimivaks tehtud, siis loen oma missiooni täidetuks ja saan vaadata edasi järgmiste väljakutsete poole.

Kuidas te ülikoolikaaslastega tänapäeval ühendust hoiate?

Kuna ma läksin kooli 10 aastat hiljem kui teised, siis ma kursakaaslastega nii palju ei suhelnud. Ma ei olnud siseringis ja ei üritanud ennast sinna pressida. Ei tundnud, et 30aastane tüüp peaks 20-21aastastega chillima — see oleks veider olnud.

Rohkem on mul kontakt BEST Estonia päevilt, seal oli meid erinevas vanuses koos ja ikka aeg-ajalt tuleme kokku ja arutame asju.

Ülikooliga on teil jätkuv side tänu doktoritöö kirjutamisele. Mis on doktoritöö teema ja mis võiksid olla tulemused?

Mu doktoritöö on suurel määral seotud sellega, mida teen tööalaselt — avaliku sektori protsesside digitaliseerimine infomudeli põhiselt ja infovoogude sünkroniseerimine. Kõige suurem probleem on see, et isegi kui digitaliseerime ühe etapi ära, siis näiteks projekteerimisest ehitamisesse minnes on tohutu infolünk. Ma üritan neid infolünkasid vähendada ja ühtlustada.

Reaalne tulem võiks olla raamistik ja protsesside lahtiseletus, mida erinevad avaliku sektori tellijad või suuremad eraettevõtted saaksid üle võtta. Kindlasti on oma roll riigil erinevate andmete ja platvormi pakkujana.

Miks ma seda tegema läksin? Kui otsisin tööks infot teaduskirjandusest, leidsin, et see valdkond on natukene tähelepanuta jäänud. Detaile on erinevates nüanssides hästi palju, aga suurem pilt, mida saaks omavalitsuse või riigi tasandil rakendada, tundub puuduvat. Mõtlesin, et äkki suudakski midagi sellist pakkuda.

Ehk siis teie eesmärk on avaliku sektori infosüsteemide kasutamist lihtsustada?

Lihtsuses peitub võlu. Tihtipeale on teadustööga nii, et kui midagi vaadata eraldiseisva lahendusena, tundub see loogiline ja toimiv. Kuid päris kasutuses, inimeste igapäevatöös, kus fookus on mujal ja ajasurve on suur, selgub kiiresti, kas see on tegelikult rakendatav või mitte ning kas see lahendus haakub korrektselt ka protsessi eelnevate ja järgnevate etappidega.

Hea võrdlus on see, et innovatsiooniprojektides on TRL (tehcnology readiness level) olnud põhiline võtmesõna. Aga nüüd on tulnud kõrvale SRL (societal readiness level) — ühiskondlik valmiduse tase. Meil võib olla väga hea tehnoloogiline vidin, mis lahendaks kõik maailma mured, aga kui keegi seda kasutada ei oska ja ühiskond selleks valmis ei ole, siis on see lihtsalt paberipress.

Avaliku sektori spetsialist ei peaks kulutama oma tööaega info killukaupa kokku kogumisele eri süsteemidest ja registritest. Ideaalses olukorras koondab süsteem vajaliku info automaatselt, teeb võrdlused ning annab selge pildi, kas andmed on kooskõlas ja vastavad tegelikkusele. Siis saab spetsialist keskenduda sellele, milleks ta on tööle võetud: sisulisele analüüsile ja otsuse tegemisele, mitte andmete „välja tuhnimisele“. Kui selline töökorraldus on reaalselt toimivaks tehtud, siis loen oma missiooni täidetuks ja saan vaadata edasi järgmiste väljakutsete poole.

Kuidas te ülikoolikaaslastega tänapäeval ühendust hoiate?

Kuna ma läksin kooli 10 aastat hiljem kui teised, siis ma kursakaaslastega nii palju ei suhelnud. Ma ei olnud siseringis ja ei üritanud ennast sinna pressida. Ei tundnud, et 30aastane tüüp peaks 20-21aastastega chillima — see oleks veider olnud.

Rohkem on mul kontakt BEST Estonia päevilt, seal oli meid erinevas vanuses koos ja ikka aeg-ajalt tuleme kokku ja arutame asju.

Ülikooliga on teil jätkuv side tänu doktoritöö kirjutamisele. Mis on doktoritöö teema ja mis võiksid olla tulemused?

Mu doktoritöö on suurel määral seotud sellega, mida teen tööalaselt — avaliku sektori protsesside digitaliseerimine infomudeli põhiselt ja infovoogude sünkroniseerimine. Kõige suurem probleem on see, et isegi kui digitaliseerime ühe etapi ära, siis näiteks projekteerimisest ehitamisesse minnes on tohutu infolünk. Ma üritan neid infolünkasid vähendada ja ühtlustada.

Reaalne tulem võiks olla raamistik ja protsesside lahtiseletus, mida erinevad avaliku sektori tellijad või suuremad eraettevõtted saaksid üle võtta. Kindlasti on oma roll riigil erinevate andmete ja platvormi pakkujana.

Miks ma seda tegema läksin? Kui otsisin tööks infot teaduskirjandusest, leidsin, et see valdkond on natukene tähelepanuta jäänud. Detaile on erinevates nüanssides hästi palju, aga suurem pilt, mida saaks omavalitsuse või riigi tasandil rakendada, tundub puuduvat. Mõtlesin, et äkki suudakski midagi sellist pakkuda.

Ehk siis teie eesmärk on avaliku sektori infosüsteemide kasutamist lihtsustada?

Lihtsuses peitub võlu. Tihtipeale on teadustööga nii, et kui midagi vaadata eraldiseisva lahendusena, tundub see loogiline ja toimiv. Kuid päris kasutuses, inimeste igapäevatöös, kus fookus on mujal ja ajasurve on suur, selgub kiiresti, kas see on tegelikult rakendatav või mitte ning kas see lahendus haakub korrektselt ka protsessi eelnevate ja järgnevate etappidega.

Hea võrdlus on see, et innovatsiooniprojektides on TRL (tehcnology readiness level) olnud põhiline võtmesõna. Aga nüüd on tulnud kõrvale SRL (societal readiness level) — ühiskondlik valmiduse tase. Meil võib olla väga hea tehnoloogiline vidin, mis lahendaks kõik maailma mured, aga kui keegi seda kasutada ei oska ja ühiskond selleks valmis ei ole, siis on see lihtsalt paberipress.