Naised panid selga bling-bling diskoriided ja lasid emotsioonid valla. Tulemuseks oli  see, et koor rokkis laval ja publik rokkis saalis. Vägev! Midagi sellist ei osanud keegi ühelt „soliidselt juubilarilt“ küll oodata. Tundub, et paljugi pole koorimuusikas enam „nii nagu varem“ ning kätte on jõudnud muutuste ja uuenduste ajad. Muutused, mis sünnivad orgaaniliselt – ajaga sammu pidades, selle pulssi tunnetades, emotsioone vallandades ja jagades, on paratamatud. Ja mis muu annakski lauljate-tantsijate kooskäimisele ja publiku saali tulemisele mõtte?         

Just seepärast kujunes vestlusest koori peadirigendi Edmar Tuule ja dirigent/helilooja  Karin Tuulega  (Kuulpak), mis algas üldsegi mitte „seksikal“ teemal – naiskoori 70 juubelist –,intrigeerivate ja põnevate mõtete ning ideedega laetud elav keskustelu, mis haaras palju enamat kui (nais)koorilaul. Ja kui me tahame (ja me ju tahame!), et meie laulu- ja tantsupeod kestaksid ning meil oleks järelkasvu nii tegijate kui publiku näol, tulebki kuulata, mida noortel on öelda, ja lähtuda sellest, mis neid kõnetab. Sest nagu tõdesid noored dirigendid – peab ennekõike lauljal endal silm särama, temas peab olema emotsioone, alles siis on tal mida kuulajatega jagada.  

Milliselt foonilt Tallinna Tehnikaülikooli Akadeemiline Naiskoor 1951. aastal sündis? 

Edmar Tuul (Edmar): See koor sündis Estonia Teatri suitsuruumis, kusjuures ükski koori asutaja ise ei suitsetanud (naerab). Kooril on olnud algusest peale väga selge hoiak – me ei käi lihtsalt koos laulmas, vaid luuakse kunsti ja hoitakse rahvakultuuri ülal kõige kõrgemal tasemel. Meie ambitsioon on olla Eesti naiskooriliikumise lipulaev. Soov olla igati tõsiseltvõetav, kajastub ka koori nimes – tegu ei ole lihtsalt naiskooriga, vaid akadeemilise naiskooriga.

Karin Tuul (Karin): Kui algselt laulsid kooris ainult Tallinna Tehnikülikooli naistudengid ja vilistlased, siis tänasel päeval on meie uksed avatud kõigile akadeemilise haridusega naiskoorilauljatele. Minu meelest näitab koori väärtust seegi, et siia tahavad tulla laulma inimesed igalt poolt, ka välismaalt.

Edmar: Peamiselt on need välistudengid, kes on tulnud Eestisse üliõpilas- või külalislektorite vahetusprogrammide raames. Eelkõige on neil soov laulda ja saada osa Eesti laulukultuurist. Geograafiline diapasoon on olnud üsna lai, kuid peamine häda on selles, et need inimesed ei viibi Eestis kunagi nii kaua, et laulupeotsükkel kaasa teha.

Karin: Praegusel hetkel ei laula kooris ühtegi välismaalast, kuid meil on olnud lauljaid USAst, Põhjamaadest ja mujalt Euroopast.  

Koor tähistab tänavu 70. sünnipäeva ja kuigi tegu on Eesti ühe vanima ja suurima akadeemilise kooriga, pole teist peaaegu räägitutki. Miks pälvib koorilaul, eriti naiskoorilaul, nii vähe tähelepanu? Ometi ei kujuta keegi ette laulupidusid ilma nendeta.  

Edmar: Ehk on see nii seepärast, et naiskooridel pole olnud „oma Ernesaksa“. 

Ma kardan, et nii mõnigi legendaarne naiskoorijuht saab seda kuuldes rabanduse.

Edmar: Ma vabandan! Aga minu küsimus on siinkohal: mitu koorilaulu on nad kirjutanud? Nii toonased kui praegused dirigendid on suurepärased, nad on väga kõvad tegijad olnud või on, kuid nad on teistsuguse kaliibriga ja keegi pole suutnud sama teha, mida Ernesaks.

Aga kas mõneti „nähtamatuks“ jäämise põhjuseid pole mitte rohkem kui nais-Ernesaksa puudumine ?

Edmar: Repertuaar, kohe kindlasti. Minu meelest peaks rohkem looma paremini lauldavamat ja kuulatavamat koorimuusikat. Teoseid, mida lauljad tõesti laulda tahavad ja kuulajad ka päriselt kuulata tahavad. Me räägime liiga palju publiku harimisest, aga kas publik seda ka päriselt ootab või nõuab, me ei küsi. Publik ootab eelkõige emotsiooni ja laulupeod on selle elav peegeldus.  

Aga ka laulupeol on kooriliigid, mille esinemise ajal lipatakse sašlõki- või tualetisappa …

Edmar: Igaüks valib ise, millal ta midagi teeb, kuid nõndasamuti on kooriliigid, mille esinemist väga oodatakse ja laulud, mille ajal kõik püsti tõusevad ja kõigil on pisarad silmis. Need on ühendkooride esinemised – võimsad ja emotsionaalsed. Ilma naiskoorideta neid ettekandeid ei oleks.   

Karin: Sellega ma olen nõus, et publik vajab ja otsib emotsioone. Emotsioonid tekivad aga vaid teatud sorti muusikast, muusikast, mis on kuulajale arusaadav ja vastuvõetav. Kas see on nö vana või uus, sellel pole vahet.

Seega on üks olulisemaid kriteeriume emotsionaalse resonantsi tekkimine?    

Edmar: Just! Nö vanas koorimuusikas on see resonants väga tugevalt esindatud, see tihedalt  seotud rahvustundega, eestlusega ja see kumab kõigest läbi. Uudisloomes on see tunne vahel justkui jõuga välja pressitud. Probleem on aga selles, et nö vana koorimuusika on nii kauge oma helikeelelt ja sõnalt uue põlvkonna jaoks, et see resonants jääb aina nõrgemaks

Laulupidu on koorilauljale tohutu motivaator, et ületada aeg-ajalt rutiinseks muutuv harjutamine.

Edmar: Meie koor hakkas üldlaulupidudel osalema kohe asutamise järel ning ülikooli naiskooridel on ka privileeg olla kaasatud noorte laulupeole. Järgmisel aastal osaleme XIII Noorte Laulu- ja tantsupeol „Püha on maa“,  2025. aastal toimub XXVIII üldlaulupidu. Niisamuti on meie kooril õnn osaleda kolme Balti riigi üliõpilaslaulu- ja tanstupeol Gaudeamus. Olin tänavuse Gaudeamuse Eesti kooride kava kunstiline juht ja koos Tallinna Tehnikaülikooli rahvatantsuansmabli Kuljus kunstilise juhi Marina Kuznetsovaga panime kokku kogu Eesti kava.

Kas see sai siis selline, et kõnetas nii lauljaid kui publikut?

Edmar: Eesti kava kandis nime „Loodus. Vägi!“, selle keskmes oli Tõnis Mägi teos „See on, laps, meie muld“. Seal kõlavad sõnad: „Kui me siin-praegu oma ei oska hoida, ei siis maailma kõikide asjade kohta me kunagi midagi öelda ei saa.“ Me peame praegu kõik mõtlema ja tegutsema, kuidas hoida seda, mis meil on ja kuidas seda edasi viia. Oluline on mõista, et  rahvalooming ei ole vaid see, mis on kunagi enne meid loodud, vaid ka me ise loome iga päev uut rahvakultuuri – vaimset kultuuripärandit, mis muutub koos meie ja ajaga.

Karin: Meil mõlemal on dirigentidena (Karin Tuul juhatab mitmeid noorte ja täiskasvanute harrastukoore – R.L) kavasid kokku pannes esmane, et see ennekõike lauljaid endid kõnetaks. Sest kui lauljad saava ise sellest emotsioonid kätte, saavad nad seda ka publikule edasi anda. Nii ka Gaudeamuse puhul: et muusika eelkõige kõnetaks, oleks lauldav ja et teosed jääksid kooride kavva.

Edmar: Gaudeamusel on selline tava, et igal riigil on oma kava, kuid õpitakse ära ka ühine laul, tants ja orkestriteos. Eesti kavas kõnetas minu mulje järgi publikut ja lauljaid enim kooriteos „Vaata ja sa näed“ (helilooja Karin Tuul, tekst Veiko Tubin – R.L).

Kuidas see teos sündis, Karin?

Karin: Edmar tellis selle loo. Kuid ma tahtsin ka ise kirjutada teost, mis kõnetaks tänapäeva koorilauljat, et see oleks tekstina arusaadav, ilus ja see oleks lauljatele vokaalselt huvitav. Eelkõige on ikkagi tekst see, mis hakkab mind heliloojana liigutama. See on väga ilus armastusest kõnelev laul. Kirjutasin seda vaid 1-2 päeva, see lihtsalt sündis ise, sest Veiko Tubina tekst oli niivõrd inspireeriv. See lugu on jäänud mitme koori püsirepetuaari ja minu jaoks on väga oluline, et teost jäädakse laulma.

Edmar: Minu mõte oli aga tegelikult ambitsioonikam – kandideerida sellega laulupeole. Laulupeo kavva see ei pääsenud, kuid nüüd, mil see on juba üsna palju kõlanud, on juba küsitud, et miks see laulupeokavas ei ole. Arvan, et selle laulu aeg veel tuleb.      

Peol, kus on koos kolme Balti riigigi edumeelsed noored – oli seal tunda uut lähenemist rahvakultuurile, või pandi nö vana malli järgi edasi?

Edmar: Tunda oli kolme Balti riigi tohutut erinevust: kui Eesti on julgelt katsetades edasi liikunud, Läti on juba ka võtnud suuna sinnapoole, siis Leedu on jäänud paigale. Kuigi nad püüdsid uuenduslikkust sisse tuua modernsete vahekõllidega, jäi nende kava väga traditsiooniliseks, et mitte öelda vanamoodsaks. Mõtteviis, et  me oleme alati nii teinud, on seal püha, see on kreedo, mille kallale ei minda. Meie siiski püüame midagi uut leiutada, kuid minu jaoks vahel pisut vale nurga alt – me püüame alustada justkui iga kord nullist, selle asemel, et toetuda olemasolevale tugevale põhjale, mis meil on.

Seda, et uus aeg on kätte jõudnud – tajusin selgelt Eesti Filharmoonia Kammerkoori 40. juubelikontserdil (30.juunil) – see oli kõige paremas mõttes sünergeetiline muusika, mille helikeel, heli- ja valgustehniliste, elektroonilise muusika ja akustiliste efektide julge kasutamine mitte ainult ei tekitanud lauljates endis elevust, vaid kus publik võttis selle vastu ja reageeris nagu rock-kontserdil!         

Edmar: Meie kõigi peades on arusaam, et rahvakultuur on vaid see, mida meie vaarisad on loonud ja viljelenud aga mitte see, mida meie ise täna teeme. Aga see on väga vale! Jah, me peame väärtustama nende loodut, kuid me peame ka ise looma! Me peame looma ja see juba sünnibki – oma uue rahvakultuuri „keele“, keele, mis kõnetab uusi põlvkondi. Väga ilmekas näide sellest oli Meeste Tantsupidu 4 Venda (2.-3.juuli 2022  - R.L). See, mida tantsupeo produtsent Madis Orav seal muusikalises mõttes tegi, oli fenomenaalne. Soovitan kõigil ETVst või sotsiaalmeedias sellel peo tantse vaadata ja muusikat kuulata, siis saate aru, mis toimub. Muidugi kostus ka kriitikat ja pahameelt, et see pole nüüd kohe kindlasti rahvakultuur, kuhu jäid lõõts ja parmupill! Kusjuures parmupill kõlas, kuid lugude põhjad mängiti sisse sümfooniaorkestriga, kasutati elektroonilisi võimalusi, lugude esitajateks olid tänapäeva noortele tuntud muusikud või  mehed, kellest kõik ei olnud isegi lauljad.

Mis hoiab üht koori koos peale koos laulmise?

Karin:   Naiskoori üks väärtusi on kindlasti nende pikaajalised traditsioonid. Naiskoorid on oma tegevuses väga järjekindlad ja pühendunud. See ei kajastu ainult ja alati vaid laulmises, vaid ka sotsiaalses tegevuses ja traditsioonide hoidmisel. Meie kooril on väga palju traditsioone, kooskäimisi ja üritusi nii Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kui Tartu Akadeemilise Meeskooriga. Igal aastal 1.mail käime kooriga esimese dirigendi Alma Tamme haual, kevade algust tervitame traditsiooniliselt Musumäel, meil on suusalaager, kuusepidu jpt. üritusi. 

Edmar: Ka rituaalid. Kasvõi see, kuidas sind võetakse vastu koori liikmeks, kuidas saad auliikmeks. Mäletan, et Karinile tehti kunagi isegi märkus, et ta ei kandnud koori esimesel kontserdil koori logoga kaelakeed – aga see ühtekuuluvuse märk. Mina sain dirigendina naiste esinemiskleitide tikandiga vööosast inspireetud kikilipsu, mida kannan igal kontserdil.

Milliste väljakutsetaga seisab teie koor tänasel päeval silmitsi?

Edmar: Olles ise meeskoori kasvandik ja olles laulunud Hirvo Surva käe all ning olles dirigent, kes on juhatanud ka mitte-naiskoore, on mul olemas võrdlusmoment. Naiskoorid on väga töökad, neil on väga ägedad presidendid ja juhtkond aga üle tuleks saada ühest nende probleemist – nende repertuaar ja liigne tagasihoidlikkus seda repertuaari esitades. Põhjus, miks meile meeldib RAM on see, et saalis istudes tunned,  kuidas see muusika sinust läbi läheb, sind kui inimest puudutab. Kui aga ütled sõna „naiskoor“, mõeldakse kohe: „Ei saa mitte vaiki olla“ või mõne kurva meloodiaga laulu peale. Mina tahaksin, et sellest ükskord üle saadaks! Ka naiskoor võib olla äge! Kui laval on 40 nais- ja 40 meeslauljat, miks peaks naiskoor kõlama nõrgemalt, emotsioonitumalt või tagasihoidlikumalt?!

Mehed on oluliselt ekspressiivsemad ja julgemad. Naislauljad kardavad mitmeid asju: eksida, avada oma salajasi tundeid, mida iganes. Need aastad, mil me oleme Karini koos koori ees olnud, oleme püüdnud seda hoiakut muuta. Muide, üks esimesi lugusid, mida ma selle kooriga tegin oli „Bohemian Rhapsody“ (Queeni üks kõigi aegade enimmängitud lugusid – R.L). Kutsusin appi TalTechi Cheerleadersi rühmajuhi, kes õpetas koorile liikumise selgeks. Juubelikonsterdil esitasime seda uuesti ja  ilmselt pole meil kellelgi väga palju kogemusi sellest, kui koorilaulu kontserdi lõpuloo ajal tõuseb publik saalis püsti ja tantsib kaasa.                       

Karin: Minu meelest on koor avatud uutele asjadele. Kolm aastat tagasi, kui naiskoori ees tööd alustasime, olid lauljad kohati väga ettevaatlikud ja häbelikud. Siis ütlesin ikka, et laulge kasvõi kõvasti ja valesti, aga laulge! (Naerab) Praeguseks on kõik osapooled üksteisega harjunud ja lauljad tulevad kenasti kaasa ka meie välja käidud kohatiste hullustega.Meie eesmärk ei ole koori traditsioone murda, vaid tekitada (repertuaaris) tasakaal. Igal aastal kanname ette ka ühe suurvormi naiskoori seades ja teeme väga mitmeid eriilimelisi projekte.

Edmar: Fun peab ka olema! Kui laulja ise ei naudi seda, mida ta teeb, siis ei saa asjast asja. Muusikul peab olema laval särts sees ja sära silmis!  

Jutud koorilauluentusiasmi peatsest ja paratamatust hääbumisest on käinud lainetana – millisena te näete amatöörkooride tulevikku, kui jätkusuutlik see muusikaliik üldse on? 

Edmar: No praegu on väga põnev! Aga viimased aastad pole olnud koorimuusikas kerged: koorid kaovad-surevad. Meie koor on rahastatud mitmest allikast, suurim toetus tuleb TalTechi poolt (TalTechi hõlma all tegutseb 10 kultuurikollektiivi – R.L), saame toetust ka kultuurimisteeriumist ja kulkast. Need kümme kollektiivi näitavad, et TalTechis ainult ei “keevitata“, vaid osatakse hinnata ja toetakse ka kultuuri. Aga ma saan neist mõõnaperioodidest väga hästi aru, sest eks me ikka peame enestelt küsima: miks me vajame neid koore? Kas selleks, et kord viie aasta järel need laulukaare alla kokku tuua või selleks, et viljeleda tippkultuuri? Eestis on väga palju koorilauljaid, kuid neid ei pruugi huvitada vaid see, et käia 2-3 korda nädalas proovis ja laulda möödunud sajandi repertuaari või teoseid mis neid ei kõneta.  Suure tõenäosusega tahetakse laulda vahelduseks ka midagi kergemat, midagi ilusat, midagi nö hingele. Meie, dirigendid, peame aru saama ja ennast eelkõige ümber häälestama selleks, et koorid ei ole mitte meie jaoks, vaid meie peame teenima koore.

Karin: See kõlab nagu ideaal, kuid igal kooril peaks olema regulaarne konterttegevus ja tal peaks olema kava igale kuulajale. Koori koos käimise mõte ei saa olla ainult iga viie aasta järel toimuv laulupidu. Ja kui tihti, ja kas üldse, eneselt küsitakse: miks ma seda teen?  Mul on olnud vahel tahtmine mõnelt lauljalt pärast konterdikülastust küsida: millal sa viimati õnnelik olid, kui sa laulsid? Olen kümme aastat töötanud gümnaasiumi kooridega ja tean kui  raske on leida repertuaari, mis noori kõnetaks ja mida nad tõesti laulda tahaksid. Seepärast ma ise nii palju muusikat kirjutangi, et neid tühimikke täita. Sama on tekstidega. Ma küsin oma kooridelt, ja eriti noortekooridelt, sageli mida nad laulda tahaksid ja teen siis seaded. Et neid koorimuusika juures hoida, on sellest palju abi. Samas on mul harrastuskoor Kaja, kellega meil on nö soovikast, kuhu nemad panevad oma soovilaulud, mille seast mina valin ja teen kooriseade. See hoiab neil tuju üleval ja pakub palju tõõmu. Aga mul on ka kammerkoor (Encore), kes tahab laulda Tormise „Raua needmist“ ja see teeb nemad õnnelikuks.

Mis teeb 70. juubeli puhul välja antud plaadi eriliseks?

Edmar: Kõik laulud, välja arvatud Alo Ritsingu „Laul Jakobile“, on Eesti autorite uudisteosed, mis meie poolt koorile tellitud. Eriline on see, et mitmete teoste autorid ei ole heliloojad: avaloo „Südame põhjast“ autor Maarja-Liis Pilvik on õppinud klaverit,  Kristel Põld on  juuraharidusega ja temalt on plaadil koguni kaks teost. Eriline on ka see, et paljude lauljate jaoks oli see esimene stuudios töötamise kogemus.

Karin: Minu jaoks teeb plaadi eriliseks see, et see on uus, normaalne ja väga lauldav muusika. Me ei teinud seda eesmägiga, et vaid meie koor saaks neid laule esitada, vaid et luua uut koorirepertuaari. 

Allikas: 27.08.2022 Postimees Nädal.