Distantsõpe tabas ootamatult nagu viirus – kes põdes selle läbi märkamatult, kes hangus osaliselt. Suurimad õppetunnid puudutasid tegevuste tsentraliseeritust, infovoogude kasvu ja ka turvalisust. Kui ülikoolide suurim väljakutse oli uute õpetamis-metoodikate rakendamine, eksamite/vastuvõtu korraldamise usaldusväärsus, siis üldhariduskoolides oli selleks keskkondade paljusus, turvalisuse küsimused ning isikukaitse seaduse mittekorrektne täitmine, kirjutab distantsõppe valusid ja võlusid nii üldhariduskoolis kui ka ülikoolis kogenud Birgy Lorenz.
Kui haridustehnoloogid koondusid eriolukorra alguses sotsiaalmeedia kogukonda „Koduõpe tehnoloogia abil“, siis läks lahti üleüldine soovitamine. Soovitati luua juhendeid ja eeskirju, viia läbi masskoolitusi uute vahendite tundmaõppimiseks, järjepidevalt avanesid uued tasulised keskkonnad, et just neid võiks eriolukorra ajal kasutada. Esimeseks e-õppe koolipäevaks oli pedagoogide pead üle kuumenenud erinevatest võimalustest, kus nemad just peaks asju ellu viima. Tunne oli nagu lapsel karnevali-kommipoes, kus kõik vidinad helkisid ja helisid välja paiskasid – üks kõvemini kui teine. Esimene e-õppe nädal tõi sama „kommipoe“ efekti reaalsuseks ka kodudele – et osaleda õppetöös, pidi mõni laps tegema endale konto 35 keskkonda.
Stabiilseks jäid need, kes tõmbasid endale pähe koti ning blokeerisid ära enamus soovitusi ehk tegid otsuse – tark ei torma. Rahulikuks jäämist aitas ka realiseerida e-kooli ülekoormus, mille peale antud teenus mõneks ajaks pillid kotti pani. Heas seisus need, kes olid varasemalt hakanud kasutama tsentraliseeritud lahendusi nagu Office365, Canva, Google Education, või kasvõi Moodle vms. See oli ka põhjus, miks ülikoolid, kutsekoolid ja ka paljud üldhariduskoolid tulid e-õppele täismahus üle minemisega väliselt paremini toime, kuna nad limiteerisid keskkondi ja teenuseid, mida kasutatakse.
Läbi viidud mini-uuringu eeltulemused Pelgulinna Gümnaasiumis näitavad, et kuigi mitmed pered leidsid puuduseid antud perioodi e-õppe kvaliteedi, videotundide mahu ja lastele pakutud toetusega õpetajatel poolt, siis 80% lapsevanemaist siiski leiab, et järgnevatel aastatel võiks enamus ainetundides 10-25% olla viidud distantsõppesse.
Kuhu kulub õpetamise aeg?
Üldhariduses on olnud palju juttu õppima õppimisest ja õpetamise kaasaegseks muutmisest, kus kesksel kohal on õpilane. Ülikoolis on õpetamise muutumine alles reformi alguses.
- Kui tegevused õppimises on „teacher lead“, siis otsustab õpetaja – kuidas ja millal, mida tehakse. Üsna lihtne on sellises situatsioonis jagada kätte e-keskkonna kaudu ülesanded, suunata õppijad lugema ja teste tegema ning tegeleda töö tulemuste kontrolliga. Sellistes tundides on olulisel kohal ka loengute andmine, kus selgitatakse teooriaid.
- Kuna üldhariduses on juba jõuliselt liigutud „student-lead“ hariduse andmisesse, siis tuleb mängu õppija eripära, isiklikud soovid ja vajadused ning kõikidele ühte moodi „haridust“ pakendada ei ole enam võimalik. Student-lead õppija on iseseisev ning liigub läbi haridusmaailma võimaluste ökonoomsemat ja suunatumalt, mille tulemusel on võimalik arendada oma oskuseid kiiremini ja tuua tagasi ühiskonnale suuremat väärust. Ülikoolis võimaldavad sellist õpet kahjuks veel vähesed, heaks näiteks on Kaido Kikkase Wikiversiti kursused.
HITSA Hariduse tehnoloogiakompass loetleb üles mitmed tuleviku teemad, millega tuleks tegeleda, et vastata kaasaja nõutele õppimises – kasutusele tuleb õppimine igal pool paljude erinevate vahenditega, kasutatakse ära nii suurandmete kui tehisintellekti võimalusi, õppetöö mängustub ja personaliseerub. Üha enam uutmoodi õppivaid noori astub sisse ülikooli uksest ja asub ka tööpõllule. Noorte ootused haridusele on veidi teised, kui varasematel aegadel võimalik pakkuda oli. Kuigi ülikoolid said ka siin näiliselt paremini hakkama, siis oli selle põhjuseks „teacher lead“ metoodika kasutamine, mis sundis üliõpilased kindlatesse raamidesse. Ennustatult viie aasta pärast selline suhtumine enam ei toimi, sest päriselu ja tööandjad pakuvad piisavalt erinevaid „kiiremaid“ võimalusi saada oskuseid ja teadmust, millega võrreldes ülikooli diplom võib õppija meelest olla devalveerunud.
Kus on minu andmed?
Kui tavainimene jagab oma andmeid läbi sotsiaalmeedia üle ilma, siis on see tema vaba valk ja põhiõigus. Kui teeb seda asutus, siis peab selleks olema luba. Ülikoolides on GDPR ja turvalisus olnud alati väga hinnas, samuti on tegemist täiskasvnaud õppijatega, kes saavad ise teha teadlikke otsuseid – mida kasutada, jagada ja mida mitte. Üldhariduskoolis on kriitiline saada erinevatesse keskkondadesse kontode tegemiseks vanema luba, samamoodi ei ole tore, kui kool nõuab videote ja piltide tegemist, mis suurendab noore inimese digi-jalajälge. Turvalisuse teemas ei ole seetõttu asjad veel siiani väga selged – milliseid seaduseid rikuti, kui kõik lapsed sadadesse keskkondadesse laiali paisati. Väljakutseid pakub ka veel tudengite enda ja ka lapsevanemate kodu-kontoris töö, mille valesid harjumusi peame edasistel aegadel lahendama. Selle kohta ilmub varsti ka TalTech KüberKaitse Keskuse raport, mida soovitan kindlasti kõikidel uurida.
Kes on teisel pool?
Üldiselt usaldatakse teist inimest, aga internetis ei tea keegi, kas sa pole näiteks „koer“. Usalduse küsimus, kas teine pool on see, kes ta väidab end olevat ja kas ta on usaldatav ehk kasutab fair game’i kerkis üles koolides seoses vastuvõtu ja eksamitega. Probleemiks on kvaliteedi kontroll – kas anname õiglase tulemuse õigele inimesele, sest kui siin tehakse viga, siis pole ka antud asutuse diplom suurt midagi lõpuks väärt.
Probleem plagiaadiga on olnud eminentne igal õppeaastal seoses lõputööde kirjutamisega; välistudengite vastuvõtuga tegelejad omavad hulgaliselt kogemusi – kuidas dokumente kontrollida, kuidas läbi ekraani kandideerijale silma vaadates tema hinge puhtust näha. Kuid see, et terve maailm peab tegema otsuseid läbi kirjaliku teksti ja läbi ekraani, millest meil on kadunud umbes 80 protsenti varem adekvaatseks hindamiseks kasutatud indikaatoritest, on erakordne. Probleemne on ka see, et kui tekib kahtlus, siis seda tõendada on väga raske, kuigi telefonikõne taustal on kosta, et gümnaasiumi katse edukasse sooritusse panustasid ema-isa ja taustal haukuv koer. Seepärast on väga tore teda, et seda ka meie ülikoolis uuritakse. IT Kolledži IT Didaktikakeskus toetab ühe miniprojektina Siim Vene ideed, kuidas juurutada eksamineeritava automaatse tuvastamise ja tegevuse kontrolli süsteemi. See aitab viia läbi analüüsi turul tegutsevate teenusepakkujate vahel, selgitamaks välja sobivaim lahendus, mis võimaldaks kontrollida üle interneti eksamineeritavate isikut ning piirata või takistada võimekust eksami ajal kõrvaliste vahendite kasutamiseks.
Kokkuvõtteks: distantsõppe perioodil olid kõik haridusasutused kiires sundarengus ja see on hea. Eesti sai võrreldes muu maailmaga väga hästi hakkama, sest meie õppijate ja õppejõudude digipädevused olid eelnevalt juba piisavad ja e-õppe päevi on ju olnud varemgi. Sellist raputust oli vaja, sest nüüd saame arutada Eesti haridusstrateegiat 2021-2035 väga selges arusaamas ja ka kogemuses, milline on õppimine ja õpetamine infoühiskonnas.