DNA põhjal tuvastati Soome lahest kokku 17 mikrovetika- ning zooplanktoniliiki, mida pole varasemalt leitud ka tervest Läänemerest. Uuring ilmestab, kuidas uued meetodid aitavad tuua nähtavale veel seni tabamatuks jäänud elurikkust, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudi teadur Sirje Sildever.
Kommentaar* ilmus portaalis Novaator.
Planktonil on meres täita oluline roll. Näiteks lagundavad bakterid surnud organisme, muutes neis leiduvad toitained kättesaadavaks mikrovetikatele, kes kasutavad neid koos fotosünteesi käigus saadud energiaga enda kasvuks. Mikrovetikatest toituvad omakorda väikesed loomorganismid ehk zooplankton, kes on ise toiduks näiteks kalavastsetele ja -maimudele. Seetõttu on oluline teada, millised erinevad planktoniliigid meres esinevad ja millistel aastaaegadel.
Hiljutise töö raames me seda Soome lahes uurisimegi. Erinevatel aastaaegadel kogutud DNA proovide põhjal üritasime tuvastada võimalikult palju erinevaid planktoniliike ja uurida nende esinemismustreid erinevatel aastaaegadel. Saadud tulemusi võrdlesime Soome lahe ja terve Läänemere kohta varasemast teadaolevate andmetega ning Eesti riikliku mereseire andmestikuga.
Kokku tuvastasime erinevate DNA markerite põhjal Soome lahest erinevatel aastaaegadel 431 liiki, sh mikrovetikaid ja zooplanktonit, aga näiteks ka meres elavaid seeni ja 893 bakteritüve.
Tervest Läänemerest varasemalt kirjeldamata 17 liigist oli 15 puhul tegemist zooplanktoniga ja kahel juhul mikrovetikatega. Lisaks tuvastasime veel kaks mikrovetikaliiki, mida on siiani leitud ainult Läänemere lõunaosast.
Kõik need mikrovetikaliigid toodavad oma elutegevuse käigus mürkaineid, mis võivad toiduahelas kuhjudes olla ohtlikud nii mereorganismidele kui ka neid tarbivatele inimestele. Näiteks suri just ühe uuringus tuvastatud toksiine tootva mikrovetika, Karlodinium veneficum, tõttu 2015. aastal Soome rannikuvetes hulk kalu
Saadud tulemused näitavad, et traditsioonilised meetodid, nagu näiteks mikroskoobi abil välimuse erinevuste põhjal liikide või bakteritüvede tuvastamine ei pruugi olla alati piisav, et kõiki liike edukalt tuvastada. DNA-põhised meetodid võimaldavad tuvastada paljusid eri liike korraga olenemata sellest, kui sarnased või erinevad nad välja näevad. Taoliste meetodite kasutuselevõtt aitab täiendada juba olemasolevaid meetodeid ning pakub lisainfot liigilise mitmekesisuse ja erinevate liikide esinemismustrite kohta.
Varasemast teadaolevate liikide puhul langesid esinemismustrid suuresti kokku Eesti riikliku mereseire käigus tuvastatud esinemisperioodidega. See näitab, et nii traditsiooniline kui ka DNA-põhine lähenemine annavad hea ülevaate liikide esinemismustritest.
Uuring ilmus ajakirjas Metabarcoding and Metagenomics.