Mari Öö Sarv | Foto: Kaupo Kikkas

Kui doktorant on juba vastu võetud, on võtmetähtsusega juhendajate tase ja oskused – doktorantuuri edukus sõltub väga suurel määral juhendajatest. Sellega nõustusid kõik, kellega selle artikli jaoks rääkisin: juhendajad, doktorandid ja värskelt kaitsnud doktor. Tänavu suvel Tehnikaülikoolis tehtud tagasisideküsitluses osales 61% doktorantidest ja neist 80% olid oma juhendajatega rahul või pigem rahul; kommentaarides toodi aga välja konkreetsemaid kogemusi nii hea kui kehva poolelt.

Majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi professor Kadri Männasoo hinnangul on eduka juhendamise alus avatud suhtlus ja usaldus doktorandi ja juhendaja vahel. „Iga doktorant on erinev, vaja on leida võimalikult varakult hea koostöö võti,“ nendib professor, kelle kontol on neli juhendamist ja hetkel käsil kuus.

Tunnustatud õppejõud ja juhendaja, professor Yannick Le Moullec Thomas Johann Seebecki elektroonikainstituudist rõhutab, et heaks juhendamiskogemuseks tuleb kokku leppida tööjaotus ja -panus, jättes piisavalt aega ka põhjalikeks teaduslikeks ja tehnilisteks aruteludeks, andes nii suuliselt kui kirjalikult esitatud materjalile olulist konstruktiivset tagasisidet. Aga veel: väga oluline on teha selgeks ka doktorandi ootused juhendamisele ja suunamisele – ilma neid teadmata pole võimalik juhendajal ootusi täita.

Kadri Männasoo ütleb, et juhendaja suurim töö ja väljakutse on kaasata doktorant akadeemilise kogukonna täievoliliseks liikmeks. Doktorandid nimetavad juhendajat selles kontekstis ka mentoriks. Silvia Lips, doktorant tarkvarateaduste instituudis infosüsteemide uurimisgrupis, doktorant, ütleb, et juhendajal on suur roll akadeemilise maailma ning selle erisuste tutvustamisel. „Valdkonna eksperdina orienteerusin oma teema valdkonda puudutavates sisulistes küsimustes hästi, kuid tundsin, et vajan toetust just metodoloogia ja teoreetiliselt poolelt,“ toob ta enda kogemuse ja lisab: „Juhendaja roll ennekõike on olla mentor ning keegi, kellele doktorant saab kogu selle teekonna vältel toetuda.“

See võib tähendada doktorandi kaasamist projektidesse artiklite publitseerimiseks; abi doktorikraadi püüdlemise laiema eesmärgi mõistmisel ja mõtestamisel, seda ka isiklikus plaanis; juhiseid, kuidas määrata ja defineerida oluline uurimisküsimus, kuidas saada hindamiseks ja võrdlemiseks piisavalt tulemusi või kuidas valida teaduskonverentse ja -ajakirju publitseerimiseks ja teadustulemuste jagamiseks, või ka täpseid selgitusi, millised on ootused doktorantuuri tasemel uurimistööle, doktorikraadi saamise eeldused ja nõuded TalTechis ja ootused konkreetse doktoritöö teemaga seotud teaduskogukonnalt.

Inseneriteaduskonnas doktoriõppes õppiv Karolina Kudelina ütleb samuti: „Juhendaja on omamoodi mentor, kes püstitab eesmärke, suunab, annab tagasisidet, julgustab ning mõnikord ka pidurdab.“ Kudelina selgitab, et head suhted doktorandi ja juhendaja vahel on üheks oluliseks teguriks, mis võivad mõjutada ka noore teadlase tulevast akadeemilist karjääri. „Kogukonna ja vanemate kolleegide julgustamine võib oluliselt muuta otsuseid, ütlen seda eriti olles naisteadlane inseneeria valdkonnas,“ ütleb ta.

Aasta eest elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudis doktorikraadi kaitsnud Ivar Kiitam lisab ühe olulise dimensiooni doktorandi ja juhendaja aruteludesse: „Juhendaja aitab igapäevaste toimetuste kõrval näha ka oma teadustegevuse n-ö suurt pilti: kuidas hetkel tehtav uurimistöö sobitub laiemasse plaani ning kuidas sellest doktorandile, ülikoolile ja ühiskonnale kasu tekib.“

Le Moullec toob välja, et esimesi juhendamisi ei peaks tegema üksinda ega ka peamise juhendajana. Alustama peaks kaasjuhendajana, et õppida kogenud juhendajatelt ja välja arendada enda ekspertiis ja oskused, et siis juba ise ainsa või peamise juhendaja roll võtta. Professor Männasoo leiab, et karjääri alustavatel teadlastel pole mõistlik ka liiga varakult juhendamisega alustada, sest see ei pruugi aidata kiireid isiklikke akadeemilisi ambitsioone saavutada.

Muidugi on ka oluline pühendada piisavalt palju aega kvaliteetsele juhendamisele, enne kui võtta uusi doktorante. Doktoriõppurid leiavad, et doktoranti ei peaks võtma ka need, kellel on väga madal empaatiavõime ning puudub oskus märgata doktorandi üldist meeleolu ja seisundit. „Oluline on aru saada, et konkreetse doktoritöö teemaga tuleb kaasa kogu inimene, mitte ainult teadustöö läbiviimiseks vajalik ressurss,“ ütleb Silvia Lips.

Ivar Kiitam aga leiab, et juhendamine ja seeläbi teadmiste ning kogemuste edasiandmine on üks olulisemaid ülikoolielu osasid, mistõttu peaksid üldjuhul kõik akadeemilised töötajad mingis vormis juhendamisega tegelema. „Juhendamine kombineerituna võimega omaenda sooritusi hinnata ja nendes puudujääke kindlaks teha ning vastavalt areneda ongi kõige tõhusam viis juhendamisvõimekuse tõstmiseks,“ märgib Kiitam. Praegu doktoriõpingutega tegelevad Kudelina ja Lips nii kategoorilised ei ole: kui juhendada, siis südamest. „Inimene võib olla silmapaistev teadlane, aga see ei tähenda, et ta on samasugune hea juhendaja,“ sõnab Kudelina.

Kaire Kaljuvee räägib, et kui doktorandil on muresid edasijõudmisega, peaksid need ilmnema atesteerimistel ning siis saab ülikool neile reageerida. Doktorant ise saab jänni jäädes pöörduda juhendaja või programmijuhi poole. Kaljuvee sõnul võib vahel olla lahenduseks ka juhendaja ja isegi uurimisteema vahetamine.

Juhendamise kvaliteedi tõstmiseks on ülikool käivitanud juhendajate koolitusprogrammi ning koolituste läbiviimiseks on kokkulepped sõlmitud PD Dr. habil. Helmut Brenteliga, kel on pikaaegne teadlasekarjäär ja juhendamise kogemus.

Esimene ülikooliülene koolitus toimus augustis, kaks veebipõhist koolitust on planeeritud jaanuarisse. Kolmepäevase veebipõhise koolituse eesmärk on juhendamisoskuste parandamise kaudu tõsta doktoriõppe kvaliteeti, vältida valevalikuid doktorantide värbamisel, vähendada väljalangemist ning luua tulemuslik ja rahuldust pakkuv juhendamissuhe nii doktorandi kui ka juhendaja jaoks.