Tasakaal pereelu ja teadustöö vahel

Ent minu doktoriteekond, mis sai alguse juba 2012. aastal, ei olnud sugugi traditsiooniline. Neljandal õpinguaastal jäin ma pereloomise tõttu akadeemilisele puhkusele, mis kolme poja sünni tõttu venis kokku kuue aasta pikkuseks. Elu viis meie pere ka Tallinnast tagasi meie sünnilinna Viljandisse, mis tundus laste kasvatamiseks mõnusam ja rahulikum paik. Kui mu kolmanda poja kolmeaastaseks saamisel akadeemiline puhkus lõppes, seisin silmitsi keerulise otsusega: kas üldse ja kuidas õpingutega jätkata. Tekkis palju kahtlusi, eriti seoses sellega, kuidas kolme väikese lapse kõrvalt sellega toime tulen ning üldisemas pildis, mida ma selle doktorikraadiga Viljandis peale hakkan. Õnneks mu juhendaja ei olnud minu osas alla andnud ning tema siiras usk minusse aitas mul otsustada jätkamise kasuks. 

Rohkem kui lihtsalt õppekava

Tagasivaates kujunes doktorantuur palju enamaks kui lihtsalt ühe järgmise õppekava läbimiseks. Kui esialgu tundus, et tegemist on loogilise jätkuga senisele õpiteele, siis tegelikkus osutus märksa keerulisemaks ja nõudis oluliselt rohkem iseseisvust, sihikindlust ja vaimset vastupidavust. Pärast õppeainete läbimist kadusid kindlad raamid ning algas iseseisvuse tõeline proovikivi – kuidas leida uurimissuunad, koostada realistlik ajakava ja seada iseendale eesmärke, kui kindlat teekaarti ei ole. Just see vabadus ja samas sellega kaasnev vastutus teevadki doktorantuurist kogemuse, mis õpetab palju rohkem kui pelgalt uurimistööd tegema. Sellega koos kasvavad sellised väärtuslikud omadused nagu iseseisev mõtlemine, ajaplaneerimine, kriitiline lugemisoskus, otsustusvõime, aktuaalsete probleemide ja lahenduste leidmine ning kriitikataluvus ja lõpuks ka lahti laskmise võime.

Suurimaks väljakutseks osutuski teadmine, millal midagi on „piisavalt“ valmis. Pidevalt saatis tunne, et veel saaks midagi täiendada – lisada mõne viite, analüüsida veel üht aspekti või parandada sõnastust. Täiuslikkuse püüdlus (olgugi sisemine) muutis lõplike valikute tegemise keeruliseks. Iga pealtnäha väikese otsuse taga peitus sisemine arutelu selle üle, kas midagi on tehtud piisavalt süvitsi või jääb midagi olulist tähelepanuta. Sellest pidevast „veel natuke paremaks“ mõtlemisest lahtilaskmine ja töö lõpetatuks tunnistamine nõudis minult suurt teadlikkust, kuid õnneks aitasid juhendajad mul hoida fookust tervikul ja mõista, et lõplikult valmis ei saa ükski uurimistöö, kuid ühel hetkel tuleb siiski punkt panna.

Regulatsioonid, miinimumpalk ja ebavõrdsus

Nagu mainitud, siis minu doktoritöö sai oma lähtepunkti magistritööst, kuid see kasvas edasi laiemaks käsitluseks tööturu institutsioonidest ja nende mõjudest. Lisaks tööseadusandluse paindlikkusele käsitlesin ka miinimumpalga tõstmise mõjusid ja seda kuidas ettevõtted sellega kohanevad. Õpingute lõpufaasis lisandus ka varalise ebavõrdsuse teema, täpsemalt uurisin erinevusi kohalike ja sisserännanute vahel. Kui esimese uurimuse teema oli tihedalt seotud minu varasema töökogemusega, siis teised kaks teemat said alguse pigem ainulaadsetest andmestikest, mis pakkusid võimalusi uudseteks analüüsideks.

Peamise järeldusena näitas minu doktoritöö, et institutsionaalsete muudatuste mõjud ei ole sirgjoonelised ega üksteisest sõltumatud. Töölepingu seaduse reform suurendas küll tööjõu mobiilsust, kuid seda pigem hõive ja töötuse vahel, mitte töökohtade vahel, ning ei toonud kaasa ka oodatud positiivset mõju hõivesse liikumisele. Viimane võib olla küll seotud selle reformi ebasoodsa ajastusega, kuivõrd see viidi läbi just keset rasket majanduslangust. Siiski viitab see vajadusele toetada paindlikkust sissetulekukaitse ja tööturumeetmetega – ainult töösuhte lõpetamise lihtsustamine ei pruugi tuua soovitud tulemusi tööturu mobiilsusele.

Miinimumpalga mõjude analüüsist selgus, et ettevõtted kohanevad miinimumpalga tõusuga hindade tõstmise, kulude vähendamise ja tootlikkuse parandamise kaudu. Töötajate otsene koondamine ning värbamiste vähendamine olid kõige vähem levinud kanalid miinimumpalga tõusuga kohanemiseks. Lisaks ilmnes uurimusest, et miinimumpalga tõusu mõju kandub olulisel määral üle ka ettevõtetele, kus miinimumpalka teenivaid töötajaid ei ole. Selle uurimuse panus seisneb eelkõige selles, et see näitab, et miinimumpalga muudatustel võivad olla mõjud lisaks tööturule ka laiemale majandusele, näiteks hinnakasvule. Seda tuleks poliitikakujundamisel ja miinimumpalga tõusu planeerimisel arvesse võtta.

Varalise ebavõrdsuse analüüsis ilmnes, et varade erinevused sisserändajate ja kohalike vahel on märkimisväärsed, eriti jaotuse kõrgemas otsas. Selle põhjused on seotud näiteks kinnisvara väärtuse, ärivaradele ligipääsu ja päranduste erisustega. Sotsiaalpoliitilise panusena viitab see uurimus, et sisserännanud ei pruugi integreeruda isegi mitme aastakümne jooksul, mis aga mõjutab nii nende tööalaseid võimalusi kui ka finantsvalikuid. See aga osutab vajadusele sihipärasemate lõimumispoliitikate järele, näiteks keeleoskuse puudujääkide ja tööturu segregatsiooni vähendamiseks, mis parandaksid sisserändajate võimalusi tööturul ning seeläbi ka laiemalt majanduslikus heaolus.

Kokkuvõtvalt rõhutab doktoritöö seda, et institutsionaalne raamistik on keeruline ja mitmetahuline struktuur, kus erinevad institutsioonid, nagu tööseadusandlus, miinimumpalk, tööturuteenused ja -toetused, aga ka sotsiaalkaitse, haridussüsteem ja integratsioonipoliitika on omavahel tihedalt seotud. Kui erinevad institutsioonid ei ole omavahel kooskõlas, võivad ühe valdkonna muudatuste soovitud mõjud jääda piiratuks või isegi tekitada uusi väljakutseid, nagu suurenenud tööpuudus või ebavõrdsuse kasv. Seega on tööturu ja laiemalt kogu majanduse toimimise tagamiseks vaja terviklikku lähenemist, kus kõik institutsioonid on omavahel seotud ja loovad koostoimes soodsad tingimused tööturu mobiilsuseks ja üldiseks majandusarenguks.

Doktorantuur: sild teaduse ja tuleviku vahel

Tulevikku vaadates näen mitmeid aspekte, mida neis valdkondades edasi uurida. Kuivõrd demograafilistest muutustest tuleneva tööjõupuuduse leevendamisel on üha olulisem roll tööturu paindlikkusel ja tööjõu mobiilsusel, siis teemad nagu töötingimuste kvaliteet ja uued töövormid väärivad kindlasti süvendatud analüüse. Sealjuures vajaks käsitlemist, kuidas erinevad töövormid ja töötingimused mõjutavad nii töötajate heaolu kui ka üldist majanduslikku efektiivsust.

Paraku ei saa ma siinkohal lubada, et ma ise neisse teadmistesse panustada saan, kuivõrd minu tööalane fookus on liikunud fiskaalpoliitikale ja eelarvenõukogule analüütilisele sisendi pakkumisele. Küll aga loodan, et peale tuleb uusi noori tööturu-ökonomiste, kes tunnevad huvi nende teemade vastu ja soovivad anda oma panuse tööturu paremasse mõistmisse ning poliitikakujundamise tõenduspõhisusse. Doktoriõpe pakub selleks suurepärase võimaluse – see on küll aega ja pühendumist nõudev teekond, kuid samas annab see kaasa oskused ja omadused, mis on eduks vajalikud kõikjal, nii teaduses, poliitikakujundamises, erasektoris kui ka väljaspool tööelu.