Doktoritöö juhendaja oli professor Ulla Pirita Tapaninen (TalTech, Eesti Mereakadeemia), teadustöö juhendamisse panustas ka Olli-Pekka Hilmola (TalTech, Eesti Mereakadeemia). Oponentidena osalesid professor emeritus Harilaos N. Psaraftis (Taani Tehnikaülikool) ja professor Jani Romanoff (Aalto Ülikool).

Kaitsmiskomisjoni kuulusid professor Pentti Kujala (TalTech, Eesti Mereakadeemia), professor Gunnar Prause (TalTech, Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut), professor Wolfgang Gerstlberger (TalTech, Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut; veebis) ning kaasprofessor tenuuris Mihkel Kõrgesaar (TalTech, Kuressaare kolledž).

Dekarboniseerimine talvistes töötingimustes

Uurimistöö keskendub olulisele väljakutsele Põhja-Euroopa meretranspordis: kuidas dekarboniseerida keskmise suurusega avalikke parvlaevandussüsteeme, mis opereerivad lühikestel liinidel, lühikeste sadamapeatustega ning talvistes jääoludes, samal ajal järgides Euroopa Liidu järjest karmistuvat kliima- ja merenduspoliitikat.

Kuigi empiiriline analüüs põhineb Eesti riigi parvlaevade juhtumil, on väljatöötatud raamistik ja järeldused rakendatavad ka teistele sarnastele rannasõidu parvlaevastikele Põhja-Euroopas ja mujal külma kliimaga piirkondades..

Otsustus-analüütiline raamistik parvlaevanduse dekarboniseerimiseks

Doktoritöö peamine teaduslik panus on otsustus-analüütiline raamistik, mis seob omavahel:

• - elutsüklilise kliimamõju,
• - tehnilise ja operatiivse teostatavuse ning
• - regulatiivse vastavuse.

Töö ei käsitle dekarboniseerimist ühe konkreetse tehnoloogia kaudu, vaid portfellipõhise lähenemisena, kus erinevad meetmed sobivad erinevatele liinidele ja ajahorisontidele. Selline lähenemine aitab vältida nii alainvesteerimist kui ka liiga varaseid investeeringuid tehnoloogiatesse, mis ei pruugi veel olla talvistes tingimustes praktiliselt rakendatavad.

Empiirilised tulemused parvlaevade operatiivandmete põhjal

Uurimistöö empiiriline selgroog tugineb mitmeaastastele telemeetria- ja operatiivandmetele Eesti rannasõidu parvlaevadelt. Analüüs näitab, et kõige kiiremad ja kulutõhusamad heitevähendused on saavutatavad andmepõhise operatiivse ja digitaalse optimeerimise kaudu, sealhulgas propulsiooni juhtimise, graafikute täpsustamise ja töökorralduse parandamise abil.

Kapitalimahukamad lahendused – nagu hübridiseerimine ja alternatiivkütuste kasutamine – on realistlikud etapiviisiliselt nendel liinidel, kus energiataristu, ohutusnõuded ja tarneahelad seda võimaldavad. Töö selgitab ka, miks mitmed teoreetiliselt paljulubavad tehnoloogiad võivad väiksemate laevade ja talviste töötingimuste puhul osutuda praktikas piiratud kasutatavusega.

Praktiline rakendatavus tõstatus ka kaitsmisel

Doktoritöö praktilist väärtust käsitleti eraldi ka kaitsmisel. Professor Pentti Kujala küsis, kas töö tulemusi on võimalik kasutada igapäevases töös Eesti Riigilaevastikus. Andres Laasma vastas, et jah – doktoritöö on täielikult ja otseselt seotud tema igapäevase tööga, mis on doktoritööde puhul pigem erandlik.

Juhendaja professor Ulla Pirita Tapaninen tõstis esile kaitsmisel toimunud sisulist ja põhjalikku teaduslikku arutelu ning märkis, et sedavõrd vahetu praktilise väärtusega doktoritööd ei ole merenduse valdkonnas kuigi sagedased.

Panus TalTechi merendusuuringutesse

Andres Laasma on kolmas doktorikraadi kaitsnud teadlane Eesti Mereakadeemia ajaloos. Doktoritöö on avaldatud Tallinna Tehnikaülikooli digikogus ning tugevdab TalTechi merendusuuringute profiili, pakkudes teaduslikult põhjendatud ja praktiliselt rakendatavat raamistikku avaliku meretranspordi kliimamõju vähendamiseks.

Uurimistöö toetab nii poliitikakujundajaid, laevastike haldajaid kui ka teadlasi, aidates siduda merenduse igapäevapraktikat Euroopa Liidu kliimaeesmärkidega, arvestades samal ajal külma kliimaga rannikumerenduse eripärasid.