Mullu suvel kaitses Tallinna tehnikaülikooli halduspoliitika teadur Riin Savi doktoritöö selle kohta, kuidas 2008. aastal lahvatanud ülemaailmne majanduskriis mõjutas Eesti ja Euroopa valitsusi. Savi uuris Eesti ja teiste Euroopa riikide valitsuste riigieelarvete kärpeotsuste tegemist ning seda, kellele peamiselt langes kärbetega seotud koorem. Töö võitis preemia nii Eesti üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil kui ka NISPAcee rahvusvahelisel konkursil. Teema on aktuaalne ka praegu, sest Eestis toimuvate kärbete käigus koondatakse aastas 700 riigiasutuste töötajat.

Savi uuringud näitasid, et teiste Euroopa riikidega võrreldes tehti Eestis eelarvekärped erakordselt kiiresti ja avalikkuse vaikiva heakskiiduga. Veel enam, kärped saavutati valitsussektori eri haldusalasid korduvalt – 12 kuu jooksul kolm korda – proportsionaalselt kärpides. See tähendab otseselt vastutuse delegeerimist poliitikutelt ametnike tasandile. Viimane on Savi sõnul erakordne, kuna enamik Euroopa riike suutis peale kärbete teha valusaid otsuseid ka poliitilisel tasemel.

„Proportsionaalsed kärped ei ole jätkusuutlikud. Need on õigustatud kui ajutine ja kiire strateegia, et saavutada kokkuhoidu tegevuskuludes, aga ka neid ei saa lõputult kärpida, ilma et sisuline (avalike teenuste) pool kannataks,” selgitas ta, miks proportsionaalseid kärpeid saab teha ainult piiratud mahus. Pärast n-ö koore riisumist tuleks läheneda sisuliselt ehk vaadata, millisest haldusalast kärpida rohkem ja millisest vähem, mis võib kaasa tuua ka strukturaalseid reforme. „Eestis tehti proportsionaalseid kärpeid aga kolm korda järjest kõigest 12 kuu jooksul ja ka praegune riigireformikava läheb suures osas sama teed,” möönis Savi.

Teoreetilises kirjanduses võrdseteks ja õiglasteks peetud proportsionaalsed kärped võivad aga tuua ebavõrdseid tagajärgi, sest kriis ei mõjuta kõiki poliitikavaldkondi võrdselt. Nii jäid Eestis kärbete aegu halvimasse olukorda need riigiasutused, kelle töökoormus kriisi tõttu märgatavalt suurenes. Näiteks tööinspektsiooni töökoormus kasvas kriisi ajal töövaidluste arvu suurenemise tõttu hüppeliselt, kuid kärpimise puhul ametile erandeid ei tehtud.

Koorem tavaametnikel

Nii jäigi kärbete tegemise koorem ja vastutus suuresti tavaametnikule, kes seisis silmitsi vähenenud sissetuleku, suurenenud ebakindluse (polnud ju teada, kes homme koondatakse) ja töömahu hüppelise kasvuga. Ametnike tööpäevad pikenesid õhtutesse ja nädalavahetustesse, nad töötasid tohutu pinge keskkonnas ja paljud seisid silmitsi teenust vajavate kodanike suureneva hulgaga. Ametnike sõnul ei tuntud majanduskriisist tulenevaid kärpeid nii tugevalt asutustes, kus kriis töökoormust märgatavalt ei suurendanud ja personalikärbete puhul kombineeriti eri meetodeid, muu hulgas palgata puhkust. „Näiteks tööinspektsioon restruktureeris kärbete ajal kulutusi, suunates töökeskkonna ohutuse valdkonnast ressursse töövaidluste poolele (töövaidluste hulk suurenes ligi 40%). See on sisuline kärpimine, ressurside ümberjaotamine ülesannetepõhiselt, prioriseerides üht tegevust teise ees,” rääkis Savi.
Just sedalaadi kärpimist tahaks ta näha nüüdse riigireformi kontekstis. Paraku käib valitsus sama teed kui kriisiaegu.

„Küsimus on selles, mis eesmärgil ametnike arvu kärbitakse ja kas riigireformi peamine eesmärk saab olla ametnike arvu vähendamine iseenesest,” märkis ta. Rõhk peab olema sisul. Valitsus peaks paika panema riigi prioriteetsed poliitikavaldkonnad (nt kaitsepoliitika, haridus, tervis) ja tähtsamate avalike teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse. Praegu keskendutakse aga ametnike arvule.

Ehkki ametnike arvu vähendamine on populaarne eesmärk, mida on rahvale lihtne müüa, pole kindel, kas ametnike koondamine tingimata eelarvekulusid kokku hoiab. Vastupidi, kui mingeid avalikke teenuseid ei osuta enam ametnikud, vaid seda tehakse n-ö majaväliselt, võivad riigi kulud hoopis suureneda. Iseküsimus on veel teenuse olemus ja kvaliteet.

„Peaksime rohkem sisuliselt analüüsima, mis on ikkagi riigi õhemaks tegemise eesmärk ja mille arvelt on seda Eesti-taolises väikeriigis kõige mõistlikum teha. Vaja oleks näha valdkondi, mis on liigselt mehitatud, aga ka alternatiive, kuidas seal teenuse osutamist plaanitakse. Kui haigla kärbib näiteks seitse koristajat, siis kas sisseostetud teenus läheb odavamaks?” arutles Savi.

EUROMEELSUS

Eestlased talusid kärpeid vaikiva nõusolekuga. Näiteks sidus Eesti valitsus kärpekava valitsuse usaldushääletusega, mis lasi 2009. aasta esimese negatiivse lisaeelarve tavapärase kolme lugemiseta riigikogus vastu võtta. Teine näide on üleöö jõustatud käibemaksu tõus, kus seaduse väljakuulutamise ja rakendumise vahele jäi ainult mõni päev, ehkki sellele seisid vastu opositsioon, kaupmeeste liit ja maksumaksjate liit. Õiguskantslergi kuulutas selle põhiseadusvastaseks. Riigieelarve kärped tekitasid rahutusi nii Hispaanias, Itaalias, Iirimaal kui ka Islandil. Eestis võeti kärped vastu vaikiva nõusolekuga.
Avalikkuse vastupanu tõttu lükkasid paljud Euroopa riikide valitsused poliitilise toetuse hoidmiseks kärped järgmisteks valitsusperioodideks. Eesti oli Euroopas ainus riik, kus kärpeid teinud valitsus oma populaarsuse järgmistel valimistel säilitas.

Valitsuse kärpekava toetas ka eestlaste üldine kärpevalmidus ja euroalaga liitumise soov. „Eestlaste üldine euromeelsus ja häälestatus, et kriisi ajal kokkuhoidmine ja kärpimine on loogiline, aitas valitsusel oma eesmärke lihtsamini saavutada," tõdes Savi.

Autor: Riin Aljas

Allikas: 2.2.2016 Eesti Päevaleht