Nii tõdeb Tallinna Tehnikaülikoolis sel aastal oma doktoritöö „Ehituses inimmõõtmelisusele üleminemine: avatud ehituse süsteemi raamistik” kaitsnud Christina Priavolou. 

Eriti on see teema muutunud aktuaalseks seoses ressursside vähenemise, keskkonnareostuse suurenemise, hoogustuva linnastumise, rahvastiku arvu kasvu ning ka üleilmse ebavõrdsuse süvenemisega. Kuna meie ühine eesmärk on liikuda kliimaneutraalsuse suunas, peavad toimuma muutused ka ehitustehnoloogias ja ehitussektoris laiemalt.

Suurema osa oma elust Kreeka loodeosa mägises piirkonnas elanud Priavolou mäletab, et see polnudki väga ammu, kui inimesed suutsid vaatamata nappidele ressurssidele ja ainult oma oskuste, jõu ja lähedaste abiga ehitada perele elumaja. Täpselt seda tegid ka tema vanavanemad.

Küladesse kerkisid vastupidavad majad, mis arvestasid nii keskkonna- kui ka kultuuriliste eripäradega, ehkki inimestel polnud eriti raha ega enamasti muid ehitusalaseid teadmisi peale teiste ehitustööde vaatlemise ja omaenda improviseerimisoskuse.   

Tuleb luua uusi jätkusuutlikke traditsioone

Ülikoolis ehitusinseneriks õppides mõistis Priavolou tänaste ehitustehnoloogiate ja tootmismeetodite jätkusuutmatust (st on kulukas, reostav, ei arvesta keskkonna, kultuuritausta ega tihti ka inimeste tegelike soovide ja vajadustega). Ta oli skeptiline suurettevõtete tegevuse suhtes, kus domineerisid ehitustegevused, mis ei näinud aga ette tulevaste kasutajate mingisugustki kaasamist ehitusprotsessi. Ühtlasi pööras ta oma tähelepanu säästvatele ehitusmeetoditele.

Ühe võimaliku variandina pakubki Priavolou oma doktoritöös välja inimmõõtmelise tehnoloogia kontseptsiooni, mis võiks edaspidi kujuneda ehitussektori jätkusuutlike tavade aluseks. See tähendab, et ehitatakse autonoomselt ja detsentraliseeritult, juhindudes muu hulgas ka väärtuslikke õppetunde pakkuvatest rahvuslikest ja pärandtavadest.

Just uue kinnisvarakriisi tekkimist silmas pidades näitlikustab see töö, kuidas võiks traditsiooniliseks muutunud tehnoloogia kõrval (mis reostab, saastab jms) välja näha alternatiivne ehk inimmõõtmeline tehnoloogia.

Tootmine olgu kohapeal

Traditsiooniliste ehitustavade alternatiivina on hetkel katsetamisel mudel nimega „disaini globaalselt ja tooda lokaalselt” (DGML Design Global, Manufacture Local), kus on põhirõhk n-ö jagamisel ja solidaarsusel.

DGML mudelile tuginedes tutvustabki autor avatud ehituse süsteemi (Open Construction Systems ehk OCS), mis kasutab inimmõõtmelise tehnoloogia põhimõtet.

Mida see endast kujutab? OCSi eesmärk on juhtida tähelepanu ainult ehitiselt ka seda ümbritsevale ökosüsteemile, võttes arvesse ehitise elutsükli haldamiseks kasutatavaid vahendeid (nagu seadmed, teabeallikad ja õiguslikud aspektid) ja meetmeid (nagu kogukonnatavad).

Töös on kasutatud nii kvantitatiivseid kui ka kvalitatiivseid meetodeid OCSi erinevate aspektide  analüüsiks, ulatudes õppimise ja avatuse aspektidest OCSi tehnoloogilise ja institutsioonilise potentsiaalini.

Töö põhieesmärk on tuua välja kolm omavahel põimunud aspekti, mis parendavad OCSi inimmõõtmelisuse potentsiaali: disaini modulaarsus, digitaalsete ja füüsiliste infrastruktuuride jagamistavad ning kohalike kontekstidega kohandumise potentsiaal. Need aspektid on valitud inimmõõtmelise tehnoloogia maatriksi analüüsi põhjal, mis on omakorda normatiivne raamistik, pakkudes viisi, kuidas tehnoloogiate loomisega seotud sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja majanduslikke mõõtmeid hinnata.

Inimesed peaks saama oma elukeskkonda kujundada

OCSi inimmõõtmelisuse potentsiaali suurendamiseks on vaja täiendavate uuringute ettepanekuid, eriti seoses ehitusteabe modelleerimise tehnoloogia parendamisega. Inimmõõtmelisuse poole püüdlemisel tuleks õppida rahvuslikest ja pärandtavadest, mis ilmestavad seda, kuidas inimmõõtmelisus võib ehitusvallas edukalt toimida. OCSi raamistiku loomine võib aidata rahvuslikke ja pärandtavasid taaselustada, kutsudes inimesi üles oma elamiskeskkonna kujundamisel aktiivselt osalema. Peame jõudma arusaamisele, et hoone kõrval on äärmiselt oluline ka hoone struktuuri ümbritsev ökosüsteem.

Ühtlasi loodab autor, et tema doktoritöö algatab inseneride ja ühiskonnateadlaste seas vastavateemalisi arutelusid ja OCSi alaseid katsetusi. Lõplik uurimisküsimus, mille autor doktoritöös esitab, on aga see, kuidas saab OCS pakkuda meeldivamat alternatiivi tavapärasele ehituslikule lähenemisele.