Eesti ei saa kliimaneutraalseks ainult majade soojustamisega, sama oluline on see, kuidas siin energiat toodetakse ja kui põhjalikult hooneid renoveeritakse. Sellisele järeldusele jõudis Kadri-Ann Kertsmik Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud doktoritöös.
Värske doktor Kadri-Ann Kertsmik uuris oma doktoritöös, kuidas muuta Eesti hooned keskkonnasõbralikumaks. Enamik Eesti kortermaju ja eramaju on ehitatud aastakümneid tagasi ning just nende hoonete käitlemine määrab, kas Eesti jõuab 2050. aasta kliimaeesmärgini. Kertsmiku uurimistöö järeldus on selge: praegune renoveerimisviis ei vii sihile ka siis, kui majad saavad uue soojustuse.
Kertsmik uuris, kuidas eluhoonete renoveerimine mõjutab kliimamuutuseid külmas riigis, kus energia tootmine saastab palju. Ta leidis, et Eestis tuleb üle 75% hoonete kliimamõjust sellest, kuidas neid köetakse ja kui palju kulub elektrit ning sooja vett. Ehitusmaterjalide osa on umbes veerand. See tähendab, et kui energiasüsteem jääb saastavaks, ei aita kliimat säästa ka hästi soojustatud majad.
Üks levinud eksiarvamus puudutab vanu kortermaju. Sageli arvatakse, et 1970.–1980. aastatel ehitatud majad on keskkonnale eriti kahjulikud. Tegelikult on nende süsinikujalajälg Eestis umbes kaks korda väiksem kui uutel hoonetel, sest ehitusmaterjalide tekitatud heide on juba ammu tekkinud. Uue maja ehitamine tähendab alati uut ja suurt keskkonnakoormust, mistõttu lammutamine ja uuesti ehitamine ei ole kliima seisukohalt mõistlik.
Doktoritöö üks olulisemaid järeldusi puudutab küttesüsteeme. Kertsmiku sõnul mõjutab hoone keskkonnamõju kõige rohkem see, millega maja köetakse. Eestis annavad suurima heite gaasiküttel hooned. Palju puhtamad on tõhus kaugküte ja maasoojuspumbad. Seetõttu leiab ta, et pärast renoveerimist ei tohiks Eestis olla enam gaasiküttel elamuid.
Uuring näitab ka, et poolikud lahendused ei tööta. Ainult akende vahetamine või osaline soojustamine võib isegi suurendada ehitusmaterjalide jalajälge, ilma et energiakulu piisavalt väheneks. Tänaste kliimaeesmärkide juures ei piisa enam „natuke parandamisest“ – vaja on terviklikku renoveerimist.
Kõige paremaid tulemusi annavad majad, mis on põhjalikult soojustatud, kasutavad kohapeal taastuvenergiat, näiteks päikesepaneele, ning ehitatakse vastupidavate ja pika elueaga lahendustega. Mida puhtamaks muutub energiasüsteem, seda olulisemaks muutub ka ehitusmaterjalide kvaliteet ja kestvus.
Kertsmiku doktoritöö toob esile ka ruumilise probleemi: taastuvenergia tootmine ja süsinikuheite kompenseerimine vajavad palju rohkem ruumi, kui omavalitsused seni arvestanud on. See tähendab, et kliimalubadusi ei saa anda ilma põhjalike arvutusteta.
Kokkuvõttes näitab doktoritöö, et kliimaneutraalsus ei ole ainult ehitustehniline küsimus. Selle saavutamiseks peavad muutuma korraga majad, energiasüsteem ja ruumiline planeerimine. Ainult nii saab Eesti liikuda kliimakindlama ja energiajulge tuleviku poole.