Kuigi avaliku sektori tegevuse tulemuslikkuse kohta info kogumine on sama vana kui avalik haldus ise, tõusis tulemuslikkuse hindamine keskseks teemaks seoses Uue haldusjuhtimise (New Public Management) reformide ja tulemusjuhtimise propageerimisega avalikus sektoris. Tänaseks päevaks on debatt aga keskendunud eelkõige küsimustele, mis eesmärgil tulemusi mõõdetakse ning kas ja kuidas tulemusinfot üldse kasutatakse. Seejuures on selgunud, et tulemusinfo tegelikku kasutamisse panustatakse tunduvalt vähem kui tulemuste mõõtmise protsessi.

„Üks oluline põhjus, miks tulemusinfo ei leia oodatud määral kasutamist, tuleneb tulemuste hindamise olemuslikust probleemist – suutmatusest selgelt ja üheselt arusaadavalt defineerida avaliku sektori tegevuse eesmärke ehk tulemusi, mille täitmist peaks mõõtma. Teine probleem seondub tulemuste mõõtmise analüütilise või metodoloogilise väljakutsega tõestada põhjuslikku seost valitsuse tegevuse ja mõõdetud tulemuste vahel. Isegi kui avaliku sektori tegevuse tulemuste hindamiseks suudetakse välja mõelda sobilikud indikaatorid ning neid mõõta, siis määratleda, milline panus oli just konkreetsel hinnataval tegevusel või programmil saavutatud tulemustesse, on tihtipeale väga keeruline,“ selgitab Külli Taro.

Omistamise probleem tähistab sotsiaalpsühholoogiast tuntud inimlikku tendentsi omistada tulemusi hinnatavale tegevustele, kuigi tegelikkuses võib nende vahel põhjuslik seos puududa.
Doktoritöös keskendutakse peamiselt põhjusliku seose omistamise probleemi tagajärgedele tulemusinfo kasutamisel ja demonstreeritakse, et omistamise probleemi mõju sõltub eesmärgist, miks tulemusi hinnatakse ning keskkonnast, kus hindamine toimub.

Doktoritööl on kaks sihti:

• esiteks näidata, kuidas omistamise probleem takistab eelkõige tulemuste hindamise nõuandva funktsiooni täitmist, kuna sellisel juhul on põhjusliku seose olemasolu tegevuse ja tulemuse vahel kõige kriitilisem.
• teiseks uurida tulemuste mõõtmise algatuste rakendamist just Eesti kontekstis ning selgitada, miks omistamise probleem võimendub vähem arenenud poliitikakujundamise oskuste ja traditsioonidega uutes demokraatiates.

Edukas tulemuste mõõtmine ja adekvaatne tulemusinfo kasutamine seab teatud tingimused riigi poliitilisele süsteemile ja administratiivsele võimekusele. Kui aga rakendada tulemuslikkuse hindamist avalikus sektoris, kus eeltingimused analüütilistele ja rakenduslikele oskustele, kvaliteedikontrollile ja stabiilsele poliitikakujundamisele pole täidetud, siis võimendab see nii tulemuslikkuse mõõtmise olemuslikke kui ka analüütilisi puudujääke, nagu üheste ja selgelt defineeritavate eesmärkide puudumine ning põhjusliku seose omistamise probleem.

„Seega oht omistamise probleemi tõttu tulemuslikkuse mõõtmisel põhimõttelisi metoodilisi vigu teha ning hiljem saadud infot mittesihipäraselt kasutada on eriti suur just ebaküpse poliitikakujundamise keskkondadega uutes demokraatiates,“ lisab doktorant.

Doktoritöö juhendaja oli professor Tiina Randma-Liiv (TTÜ).
Oponendid professor Jarmo Vakkuri (Tampere Ülikoolist) ja dotsent Bram Verschuere (Ghenti Ülikoolist Hollandis).

Doktoritöö on avaldatud raamatukogu digikogus aadressil http://digi.lib.ttu.ee/i/?3963

Kersti Vähi, TTÜ teadusosakond