„Praegu on keeruline aru saada, kuhu me liikumas oleme, räägime tehisarust, konfliktidest, hästi palju on ärevust,“ tõdes TalTechi Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadur Johanna Vallistu majandusvisiooni konverentsi paneeli „Tasakaalus majanduse võimalused 2040“ sisse juhatades.

Pole üllatav, sest meie lähedal käib sõda ning geopoliitilised teemad varjutavad muud suured teemad.  Sellises maailmas võibki olla nii, et ühel päeval meil on rohepööre ja teisel päeval ei ole, ühel päeval meil on uus tehnoloogiline lahendus, teisel päeval me loobume sellest. „Samal ajal jääb tähelepanuta pikk vaade, mis võib olla väga oluline näiteks meie koostööpartneritele ja konkurentidele maailmas,“ rõhutas Vallistu.

Geopoliitiline olukord mõjutab

Pikka vaadet iseloomustavad Vallistu sõnul kõik suured pöörded ja arengud, mida me ei näe ette ainult lähema paarikümne aasta perspektiivis, vaid isegi 2100. aastani.

„Me tegelikult teame, et need tulevad, on olulised ja et me peaksime nendeks täna valmistuma, kõige olulisem nendest loomulikult pöördumatu kliimakriis, mis hakkab meid võrreldes tänasega mõjutama üha rohkem, samuti seda, kuidas maailmas tarneahelad toimivad, kuidas inimesed liiguvad jne, selle taustal pikaajaline tehnoloogia, pikaajaline demograafiline pööre.“ Arvata võib, et ka geopoliitiline olukord jääb pikaks ajaks keeruliseks. „2050. aasta ei pruugi olla halvem või parem tänasest, lihtsalt teistsugune,“ lisas Vallistu, kutsudes paneelis osalejaid üles oma visiooni pakkuma, mis ootab ees ja mida tähendab tasakaalus majandus aastal 2050.

Pildikesi tulevikust

Sihtasutuse Rohetiiger nõukogu esimees, “Tasakaalus majandus 2040” visiooni kaasautor Andres Veske rõhutas, et kui lühivaates on geopoliitiline situatsioon väga keeruline, siis pikaajaliselt muutuvad kliimaprobleemid olulisemaks. Eestit jääb mõjutama kehv demograafiline olukord, millest rahvastikuteadlased on üsna süngeid pilte maalinud. „Aga 2050. aastal võiks tasakaal valitseda majandustegevuse ja keskkonna vahel. Tahaks loota, et on tarka tööstust, targad inimesed, süsinikuvaba energia tootmine, majad on renoveeritud ja nii edasi – meie teekaartides on see kõik päris hästi ära kirjeldatud.“

Eestil on võimekust

Kliimaministeeriumi rohereformi asekantsler Kristi Klaas usub, et 2050. aastal toodab Eesti suures mahus taastuvenergiat nii maismaa kui ka meretuuleparkides. „Me toodame vesinikku, mida suudame kasutada transpordis ja hoonete kütmisel. Me kaevandame maavarasid, aga oskame neid ka uuesti ringlusesse võtta. Oleme kujundanud väga selge konkurentsieelise ülemaailmsetes tarneahelates, mis olid vajalikud puhtale tööstusele üleminekul. Ja eriti kõva sõna, ma arvan, oleme meremajanduses, laevaehituses, kus oskame neid laevu süsinikuvabalt sõitma panna,“ märkis Klaas.

Ta on kindel, et selleks ajaks omavad kahjuks kliimamuutused meie igapäevaelule rohkem mõju. „Meie suved ja talved on sademeterohkemad, aga selle tulemusena oleme suutnud põllumajanduses välja arendada uued sordid, mis on niiskemale kliimale sobilikumad.

Klaasi sõnul võiks Eesti olla selleks ajaks ka infrastruktuuri ehitanud selliselt, et see tormidele ja äärmuslikele ilmatingimustele paremini vastu peaks. „Me ei kasuta 2050 praktiliselt üldse fossiilkütuseid,“ pakkus ta. See tähendab, et transport töötab valdavalt elektri peal, ja ülejäänud vähesed kasutavad alternatiivseid biokütuseid. Samuti võiks Eesti olla selleks ajaks nii suur meister, et oskab globaalses tarneahelas oma osa endale hoida ja oma rikkust kasvatada.

Peame majanduses oma autonoomsust suurendama

Eesti Rohetehnoloogia Liidu tegevjuht Kädi Ristkoktõi välja, et on kaks trendi, mis 2050. aastal meid ikka veel mõjutavad ja isegi tugevamalt kui täna. „Kõik need muutused keskkonnas ja kliimas kindlasti süvenevad, mis süvendavad seda, et me peame ressursse aina tõhusamalt kasutama.“ Ristkoki sõnul peame kogu aeg mõtlema ka sellele, kuidas saame järgmistele generatsioonidele jätta sama väärtusliku elukeskkonna ja majanduskeskkonna. „Ja teine on uus geopoliitiline reaalsus. Mulle tundub, et see ei muutu siin lähikümnenditel kohe kindlasti paremaks,“ nentis ta.

See omakorda tähendab Ristkoki hinnangul, et peame tegema selgeks, mis on need asjad, milles me ei tohiks enam nii tugevasti sõltuda teistest, milles peame rohkem autonoomsust saavutama. Loomulikult peame arutama, kuidas seda teha. „Üks, mis ei muutu, on see, mis meil siin Eesti maapinna sees ja looduses on, lisaks meie enda inimeste teadmised, oskused, kogemused,“ loetles ta. Vaadates 2050. aastasse, on Ristkoki sõnul oluline vaadata ühelt poolt meid mõjutavate trendide suunda, aga teistpidi vaadata seda, mis on meie enda ajalugu. Mitte ära visata ja alatähtsustada seda, mida me oskame siin Eestis teha ja kus meil on väga tugevad pika kogemusega tööstusvaldkonnad.

"Teadupärast innovatsioon ja väärtusloome tihtipeale tulevad just kogemuse pealt. Et tegime midagi ja leidsime, et siin on mingi viga, mida saaks paremini teha – ja nii lõime uue lahenduse,“ selgitas Ristkok. Just selliselt, olemasoleva põhjal tulevadki tema sõnul ka järgmised edulood majanduses. Niisiis selleks, et vaadata 2050. aastasse, ei pea Eesti vaatama kuhugi kaugele, vaid eelkõige pöörama pilgu sellele, mis juba olemas on, milles me tugevad ja kogenud oleme.

Vaata 29.01.2026 toimunud konverentsi ettekandeid siin.