Pariisist põhja pool avastasid teadlased viisteist aastat tagasi jäljed iidsest vihmametsast. Kui tänaseks on sellest kirjutatud mitmeid teadusartikleid, siis aasta lõpus ilmunud värske teadusartikli üheks autoriks on ka Eesti teadlane – Tallinna Tehnikaülikooli geoloogiadoktorant Eliise Kara.
Aastal 2009 leiti umbes 80 km Pariisist põhja poole jäävast Rivecourti linnast kruusa ja liiva kaevandamise käigus 57-56 miljoni aasta vanustest pruunsöe kihtidest kivistisi, mis viitasid praegusest väga erinevale keskkonnale. Leiud pärinevad Hilis-Paleotseenist – ajast vahetult enne globaalset soojenemisperioodi, mil polaaralad olid jäävabad, Antarktikas kasvas mets ning Maa temperatuur oli 15 °C kraadi praegusest kõrgem.
Endisest Petit‐Pâtis karjäärist, kust pruunsöe kihid avastati, koguti järgnevate aastate jooksul tuhandeid looma- ja taimefossiile, millest on nüüdseks ilmunud mitmeid teadusartikleid. 2023. aasta lõpus avaldas Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia osakonna doktorant Eliise Kara koostöös Prantsusmaa Riikliku Loodusmuuseumi teadlastega artikli selle olulise leiukoha iidsest taimestikust.
Väljasurnud taimed väärivad uurimist
Põhja-Prantsusmaalt avastati nimelt Euroopa vanimate kilplehikuliste (ladina keeles Menispermaceae) fossiilsed viljad ning artikkel on pühendatud nende väljasurnud taimede taksonoomiale, biogeograafiale ja ökoloogilisele tähendusele. Omapärase vilja kujuga kilplehikulised (inglise keeles moonseed family) kasvavad praegusel ajal enamasti liaanidena (lähis-) troopilistes metsades. Tänapäeval pakuvad kliplehikulised eelkõige huvi farmakoloogiatööstusele, kuna selle taimede sugukonna esindajad sisaldavad rikkalikult alkaloide ning on olulised komponendid näiteks ka traditsioonilises Lõuna-Ameerika noolemürgis (kuraare).
Euroopa südames oli troopika
Stratigraafilised ja paleontoloogilised analüüsid kinnitavad, et Põhja-Prantsusmaal asus Hilis-Paleotseenis mosaiikne madalik, mille vooluveekogude kaldaid ääristasid subtroopilised, troopilised ja ka mõned parasvöötme taimeliigid. Lisaks kilplehikulistele kasvasid seal näiteks ka anakardilised, pipralised ja viinapuulised. Rivecourti leiukoht on võtmetähtsusega ka varajaste imetajate – näriliste ja primaatide eellaste evolutsiooni uurimisel.
Vihmamets Põhja-Prantsusmaal muutus aga üha soojemaks ja niiskemaks, sest järgnev Paleotseeni-Eotseeni Termaalne Maksimum (ca 56 miljoni aasta eest) tõi täiendavalt kaasa globaalse temperatuuritõusu 5 kuni 8 kraadi võrra. Kui mereelustiku jaoks oli ookeanivee temperatuuri tõus ja hapestumine katastroofiliste tagajärgedega, siis Pariisi ümbruse troopilistele taimeliikidele (kaasa arvatud kilplehikulistele) tõi soojenemine kaasa mitmekesistumise ja põhja poole levimise. Järgnevasse Eotseeni ajastikku (56-33,9 miljonit aastat tagasi) jääb nii mitmete troopiliste taimede globaalse leviku kõrghetk kui ka troopika järkjärguline taandumine põhjapoolkeralt kliima jahenemise tõttu.
Kuigi 56 miljonit aastat tagasi toimunud märkimisväärne kliima soojenemine toimus tänasest väga erineval taustal, peetakse seda siiski lähimaks analoogiks Maa ajaloost, mille abil saada aimu kliimasoojenemise võimalikest tagajärgedest tulevikus.