• Tulevikuühiskonnas peaks raiskamine olema viidud miinimumini
• Ettevõtluses tuleb hakata arvestama ka loodusseadusi – muud võimalust pole!
• Kuulata tuleb kõiki huvigruppe, mitte ainult rahastajaid ja mõjuisikud
• Edu võti ei peitu tehnoloogias ega rahas, vaid inimestes ja inimsuhetes
• Vaja ei ole rohkem raha, vaid häid ideid ja lahendusi

Tänaseks on maailmas aru saadud, et vanaviisi enam edasi ei saa. Vaja on ressursse kokku hoida, senisest nutikamalt valitseda ja majandada. Rahastajate ja mõjuvõimsate isikute asemel peame arvestama kõigi ühiskonnagruppide – ja ka loodusseadustega.

Ainult neid eesmärke järgides saame kaasa aidata uue, senisest targema ja säästlikuma ühiskonna sünnile, mida maailm juba mõnda aega vajab. Kuidas seda aga saavutada?

Ütlen kohe algul, et takistusi leidub küllaga. Vanu süsteeme ei ole suurtes ühiskondades lihtne muuta – seda nägime Ukraina sõja alguses Venemaale suunatud sanktsioonide kehtestamisel, raskustes seniseid lepinguid lõpetada, uusi toormeallikaid leida, vanadest harjumustest loobuda jne. Me teame ka, kui pikk aeg on antud rohepöörde tegemiseks, ehkki tegelikult saaks seda kõike teha hea tahtmise ja heade ideede korral palju kiiremini.

Eestil on suur potentsiaal olla siin maailmale uue ühiskonnakorra, uue majandussüsteemi loomisel teenäitaja, tulla välja väga hea ideega, millest maailmas kinni haaratakse.

Miks ma nii arvan? Ühest küljest on Eesti juba seda võimekust näidanud – tegemist on väikese ühiskonnaga, mis suutis nõukogude süsteemi taaga teistest saatusekaaslastest oluliselt kiiremini maha raputada ja lääne ühiskonna reeglid-väärtused üle võtta. San Diegos, kus ma elan, on sama palju elanikke kui Eestis, kuid kogu maailm on näinud Eestit edumeelse digiühiskonnana. Meie väikesel riigil on palju eeliseid, kus on võimalik teha kiireid muudatusi, algatada pilootprojekte, mis lubavad katsetada, mis toimib ja mis mitte. Kui asjad ei edene, saab neist ka kiiresti loobuda ja proovida midagi muud.

Eeskuju leiab ka minevikust

Eestist on vaimustuses ka minu head sõbrad, rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, füüsikust ettevõtja Graham Boyd ja visionäär, rohkete rahvusvaheliste algatuste võrgustiku asutaja ja kaaslooja Jordan Nicholas Sukut, kellega koos tegime äsja Tallinna Tehnikaülikoolis ühise avatud seminari. Just seal arutasime tulevikumajandusest viisil, et see kõnetaks, paneks mõtlema ja inspireeriks Eesti inimesi, sh tuleviku pärast südant valutavaid noori selles initsiatiivi võtma. Veel on Eestil see võimalus olla esimene, ehk koguni teerajaja!

Graham Boyd, erialalt füüsik, rõhutas, et kui tahame muutust ja praeguste probleemide lahendust, peavad ettevõtted hakkama esiteks kasvatama kõiki kapitali liike, võttes sealjuures arvesse füüsika-, matemaatika- ja bioloogiaseadusi. Ettevõtete loomisel on oluline nii koostöö kui ka konkurents, arvestama peab kõikide huvigruppidega, mitte ainult investorite või mõjuisikutega. Huvitav on ehk seegi, et tutvustatud uuel majandusmudelil ja ajaloost tuntud Hansa Liidu linnade gildide süsteemil leiab mitmeid sarnaseid jooni. Nii on tuleviku kõrval kasulik vaadata ka minevikku, samuti mõelda elurikkuse olulisusele looduses – sajad või tuhanded põrnikaliigid pole siin maa peal põhjuseta, vaid osa ühest suurest hästitoimivast terviksüsteemist, kõik on omavahel seotud, igal liigil oma roll ja funktsioon.

Tehnoloogia üksi ei aita, ka raha mitte

Tulevikuühiskonna teema on minu hobiprojekt, sest ei ole otseselt seotud minu põhitööga. Olen erialalt molekulaarbioloog, kuid juba aastaid tagasi jõudsin asjade loomuliku käigu tulemusel algul teadusest ärijuhtimisse, seejärel finantsmaailma. Üle kahekümne aasta olen USAs investorina süstinud raha bioteaduste ja biotehnoloogiaettevõtetesse, kus viimase kahekümne aasta peamiseks muutuseks on see, et näeme üha suuremaid rahasummasid. Maailma kriisid väljenduvad bioteadustes ja tehnoloogias kas suureneva rahavoolu või siis jälle kokkukuivamisena.

On aga üks huvitav tähelepanek, mis langeb kokku Graham Boydi ja Jordan Nicholas Sukuti seisukohtadega. Kui ma investeerimismaailmas alustasin, huvitas mind peamiselt tehnoloogia, pidasin sellest rohkem lugu kui inimestest. Olin veendunud, et kompaniil läheb siis halvasti, kui tehnoloogia ei tööta. Põhjalikumalt sellesse maailma süüvides avastasin, et see pole nii. Kui läheb halvasti, on enamasti probleem halvas juhtimises, koostöös või kultuuris, seda mõne harva erandiga. Kui ettevõttes on hea juhtimissüsteem, koostöö ja kultuur, siis kogemus näitab, et ka rahastajad jooksevad sinna tormi.

Algul see avastus mulle kui reaalteadlasele ei meeldinud, aga kui olin õppetunnid kätte saanud, mõistsin, et nn pehmed väärtused on a ja o. Kõige tähtsam on inimesed lukust lahti keerata, et nad suudaks grupis oma potentsiaali ära kasutada. Uskuge või mitte, aga see on õhust tunda, kui meeskonnad töötavad hästi. Hästi töötavas süsteemis, kus kõik on kaasatud, kus kõik on omavahel seotud, kõik on nagu pusletükid omavahel seotud, väheneb iseenesest ka raiskamine ja dubleerimine. Ja mis kõige tähtsam – see on tehtav ja kohaldatav kõigile meie ühiskonna tasanditele, alates väikeettevõttest, MTÜst kuni suurte ettevõtete, fondide ja riigivalitsemiseni välja.

Tõsi, see peab olema integreeritud tänapäeva teaduse, tehnoloogia ja muuga, kuid kokkuvõttes ainult inimeste „timmimine“ ja hea juhtimine on see, mis viib eduni. Ameerikas, eriti Californias räägitakse ja kirjutatakse sellest juba ammu, aga nüüd hakkab ka ülejäänud maailm selleni jõudma. Inimestega tegelemine viib heaoluni rohkem, kui lihtsalt raha andmine või tehnoloogia. Tehnoloogiaettevõtted on seda juba mõistnud.

Kas Eesti on liiga väike? Ei ole.

Mõni aeg tagasi oli mul võimalus osaleda kultuurkapitali konverentsil, mis andis palju head mõtteainet – ja mõtlen nendele teemadele siiani. Kui rääkisime nüüd Tallinna Tehnikaülikooli seminaril tuleviku kapitalist, siis meie – välismaise taustaga teadlased-ettevõtjad-investorid Graham Boyd, Jordan Nicholas Sukut ja mina – julgesime oma vaatepunktist kinnitada, et riigi suurusel ei ole teadusliku edu või tulevikumajanduse seisukohast tähtsust. Kui tegeled valdkonnas, kus on vaja palju maavarasid, palju inimesi või palju raha, siis on see probleem, aga me räägime idee-, mitte mateeriapõhisusest – ja siis pole suurus oluline.

Lihtne näide. Kui annad oma koogist ühe tüki ära, jääb kook väiksemaks, aga hea ja tugeva idee laiali jagamisel selle väärtus hoopis kasvab. Me liigume juba mõnda aega maailma suunas, kus tegelikult võimutsevad mittemateriaalsed alused innovatsioonile – head ideed ja targad lahendused. Ja need võivad sündida just Eestis. Loeb lahenduse ja inimjõu kvaliteet, initsiatiiv, loomingulisus, ehk kõik see, mis teeb näiteks Elon Muskist Elon Muski.

Ka maailmas näeme praegu palju pinget ja vastuolusid. Põhjus on selles, et inimesed on muutunud igal pool teadlikumaks oma emotsioonidest, millel on meie elus suurem roll kui kunagi varem. See emotsionaalse tasandi probleem toob kaasa suutmatuse koostööd teha, sallimatust. Nüüd on tarvis emotsioone (uuesti?) haldama õppida, et me omavahel läbi saaks, et meie tegevus muutuks produktiivsemaks.

Järgmine laine, mis meieni jõuab, ei ole tehnoloogiline. Neid probleeme, mis meil maailmas praegu on, ei saa lahenda tehnoloogia või rahaga, vaid ainult inimeste tasandil. Peame leidma lahendusi, kuidas inimesed oskaks iseenda ja üksteisega hakkama saada.

Vastus võib peituda noortes

Uuel ühiskonna- või majandusmudelil pole veel juhendit, pole veel kindlust, milline see tuleb. Maailmas tajuvad kõik, et vajame teistsugust lähenemist ja valitsemist, uusi efektiivseid lahendusi, rohkemate huvigruppide kaasamist, kuid kus teadusel on kindlasti väga suur roll. Hinda tõuseb intuitsioon, initsiatiiv, oskus inimestega suhelda ja koostööd teha, üheaegselt suurt ja väikest pilti näha. Näiteks Boyd mainis, et füüsikuid õpetatakse kohe algusest peale kasutama oma intuitsiooni. Kui see vaist midagi ütleb, siis tee selle põhjal eksperimendid, et siis seda kontrollida ja teaduslike faktidega tõestada. Me oleme selle tõe ära unustanud. Kui vaatan tuttavaid Eesti teadlasi – ja märkasin seda ka TalTechi nõukojaga liitudes, et tippteadlasi iseloomustab väga tugev intuitsioon. Siit jõuan tagasi inimeste juurde. Maailma muutmisel on edukad need, kellel on initsiatiivi ja kes mõtlevad laiemalt, kes ei karda riskida ja võtta vastutust.

Küsimus tänases maailmas on, kes on need inimesed, kes on valmis otsima vastuseid suurtele küsimustele? Nad ei pea olema tingimata teadlased, aga neid inimesi peaks süsteemselt toetama. Uut mudelit tuleb kujundada süsteemselt, kõigil tasanditel ja ka psühholoogiliselt õigesti. Kõik peavad olema kaasatud. Kui inimestel kaob hirm süsteemist väljakukkumise eest, siis on nad valmis huvitavamaid ja mõjukamaid asju tegema. Kui toetada kõiki, kuulata kõiki huvigruppe, siis on maailm muudetav. Kõik otsused peaks järgima põhimõtet, et need oleks kasulikud ka seitsmele järgmisele põlvkonnale. Tehnoloogia aitab kaasa, aga ilma inimesteta see ei toimi. Kindlasti peaks lahendused hõlmama inimeste kriisist välja toomise võimalusi, emotsionaalsuse maandamise ja haldamise, uute väärtuste ja heaolu loomise küsimusi.

Eestil on põlvkondade kontekstis siin samuti suur võimalus, sest noortel on rohkem ideelisust, eesmärgipärasust, ka vastutustunnet või n-ö rahutustunnet maailma tuleviku suhtes. Ideed ja lahendused peavad olema põhjalikult läbi mõeldud, kaasata tasub ka maailma parimaid eksperte, ja kui see läheb korda, on sellel potentsiaalne suur mõju kogu maailmale.

Eestil on siin suur võimalus.

Killu Tõugu-Sanborn on innovatsiooni rahastaja, juht-ühendaja, molekulaarbioloog. Ta on alates 2000. aastast ligikaudu 750 miljoni dollari ulatuses rahastanud California riskikapitalil põhinevate ja börsil noteeritud bioteaduste ettevõtteid, varem töötanud idufirmades ja keskmise suurusega ettevõtetes ärijuhina ja ettevõtluse arendusjuhina ning molekulaarbioloogia teadurina. Sündis ja kasvas Tallinnas, Ph.D. Cornelli ülikooli  Sloan-Kettering instituudist. Elab USA-s San Diegos.