Mitmete edulugudega on Eesti riik ikka ja jälle olnud eeskujuks välismaailmale. Kellele siis ei meeldiks figureerida rahvusvaheliste edetabelite tipus, olgu selleks digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksis üheksanda edetabelirea hõivamine, inimvabaduse indeksis platseerumine neljandale kohale või OECD riikide maksude konkurentsivõime edetabelis üheksandat aastat järjest esikoha hõivamine? Selle aasta veebruarikuus said paljud teada, et Eestis osatakse ka äri teha, ja veel millist, kuigi eelmise aasta rahandusmaailma sündmuste valguses on olnud tegemist isetäituva ennustusega.

Jutt käib Eestis tegutsevate pankade möödunud aasta suurkasumitest, mis tekitasid omajagu kõneainet ja millega seoses võtsid sõna ka põhiseaduslike institutsioonide esindajad. Asi piirdus aga sellega, et Eesti Panga nõukogu lisas punkti oma istungi päevakorda, ent mitte mingit seisukohta ei kujundanud, kuigi finantsinspektsiooni juht tõepoolest möönis, et pankade kasum on justkui maast leitud. Samal ajal pareeris peaminister teemat stabiilse majanduskeskkonna argumendiga.

Pankade eelmise aasta kasumid on aga kõigest jäämäe tipp selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Mis on jäänud kahe silma vahele või millest ei taheta rääkida, on piltlikult öeldes tiksuv pomm bilansirea nimetusega "eelmiste perioodide jaotamata kasum", mis meil tegutsevate pankade puhul ulatub 31.01.2023 seisuga 7,2 (!) protsendini Eesti sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Märkimisväärsel kombel istuvad kuhjuva rahamäe otsas välisomandis olevad pangad, ja seda 85 protsendi ulatuses kahe juhtiva krediidiasutuse poolt.

Pangandussektori kasum proportsioonides

See teadmine tuleb aga panna perspektiivi, et aduda paremini väljajoonistuvaid mõõtmeid suhtarvuna SKT-sse, mida Eestis kiputakse fetišeerima. 2021. aastal ulatusid Eesti toiduainetööstuse ja masinatööstuse jaotamata kasumid vastavalt 2,2 ja 1,0 protsendini SKT-st. Neis valdkondase tegutses kokku ligi 1500 ettevõtet, võrreldes 6,6-protsendise näitajaga ning tosinajagu turuosalisega panganduses.

Numbritest rääkides tasub ka meenutada aastaid kättesaamatu ühe protsendi SKT-st tagaajamist teadus- ja arendustegevuse (TA) rahastamiseks riigieelarvest, mis päädinud ülikoolide poolse keeldumisega sõlmida uued halduslepingud haridus- ja teadusministeeriumiga. Kui lisada erasektori panus, on TA kulutuste osatähtsus SKT-s küündinud viimase dekaadi parimatel aastatel kõigest 1,75 protsendini, millega jääme OECD ja EL-i keskmisest kaugele maha.

Vähe paremini on läinud riigi kaitsekulude mahuga, mis 2015. aastast on püsinud kahe protsendi juures SKT-st. Viimaks saame taguda vastu rindu, kuna oleme ühe aastaga suutnud anda Ukrainale sõjalist abi ühe protsendi mahus Eesti SKT-st, millega oleme rahvusvahelises võrdluses esikohal. Kõik need näitajad aga kahvatuvad pankade akumuleerunud kasumite suhtarvu suhtes, mis viib paratamatult küsimuseni: millist väärtust loob pangandussektor Eesti majanduses, võrreldes töötleva tööstuse, haridus- ja teadustegevusega või kaitsevaldkonnaga, et tema säärane kasumlikkus oleks õigustatud?

Eksperimendid rahanduses kui kasumi kasvupinnas

Mis seal salata – rahvusvahelises võrdluses on pankade kasumlikkusele andnud oma panuse krediidiasutuste endi äriliselt efektiivne tegevus. Kui võttagi aluseks peamised finantstugevusnäitajad nagu varade tootlus (ROA) või omakapitali tootlus (ROE), siis perioodil 2000-2021 olid keskmised näitajad Eesti pangandussektoris, võrreldes Soome, Läti, Leedu või Saksamaaga, selgelt kõrgemad[1]. Ent sama tähtsat rolli on etendanud Eesti riigi kui ka Euroopa keskpanga poolt läbi viidud "eksperimendid".

Vundamenti pankade kasumlikule tegevusele on loodud Eestis aastakümnete jooksul, kui esmalt kehtestati 1992. aastal maailmas üsna vähe rakendust leidnud valuutakomitee süsteem, mis pankade jaoks kõrvaldas sisuliselt valuutariski Eesti krooni ajal, ning 2000. aastal viidi läbi maailma areenil pretsedenditu maksureform ettevõtete kasumi maksustamise osas. Maksutemaatika kulmineerus 2018. aasta maksuseaduse muudatustega, mille järgi kehtib pangandussektorile madalam tulumaksumäär ja Eestis maksavad pangad ainsa sektorina 14-protsendilist tulumaksu.

See kõik oli aga eelmäng - lõplikule päästikule vajutas Euroopa Keskpank eelmise aasta keskpaigas, kui euribori tõstmisega asuti euroala riikide inflatsiooni ohjama. Näitajad 2022. a kohta olid tõepoolest pretsedenditud - 20 liikmesriigiga euroalas oli 8,38-protsendine aastane inflatsioon, võrreldes 1,66-protsendise keskmise inflatsiooniga perioodil 1999-2021, kui 2000-ndate alguses oli euro käibel 12 liikmesriigis. Viimase aasta arengute valguses võiks öelda, et ka Euroopa Keskpanga poolt tehtud lüke, mis suure tõenäosusega jätkub edaspidigi, oli enneolematu. Eesti vaatest ja laiemaltki toob see esile kaks probleemkohta.

Euribori tõus kui tühilask?

Ühelt poolt peaks (majandusteoreetiliselt) andma ajendi intressimäärade tõstmiseks majanduse n-ö ülekuumenemine, kus ressursid on kasutatud täishõive tasemel ja pakkumine ei suuda katta kasvavat nõudlust täiendava rahaloome tingimustes. Analüütikute poolt on aga välja toodud Covid-19-st ning geopoliitilistest sündmustest tingitud tarneahelate tõrked ning probleemid tootmissisenditega, mistõttu tegemist on väljakutsetega pakkumise poolel, mitte liigse nõudlusega.

Lihtne talupojatarkus ütleks, et sellises olukorras laenuraha kallimaks tegemine euribori tõstmisega ei soodusta mitte kuidagi esinevate pudelikaelte kõrvaldamist, näiteks väärtusahelate ümberkorraldamise eesmärgil investeeringute tegemist. Euriboriga seonduv komplekssus avaldub selgesti ka Ameerika Ühendriikides lahti hargnevate sündmuste taustal, kus sealsete pankade raskused on osaliselt omistatud Föderaalreservi poolt intressimäärade tõusule. Siinkohal jääb paratamatult mulje, et rahutused finantssektoris ja reaalmajanduse lämmatamine on igati aktsepteeritav ohverdus inflatsiooni ohjamiseks.

Teiselt poolt lööb euribori tõus vitsaga ühtemoodi kõiki kahtekümmend liikmesriiki, arvestamata rahvusriikide majanduste iseärasusi ja erinevat arengutaset. Piltlikult öeldes diagnoositakse 20 patsiendil haigusnähud ja ravitakse kõiki aspiriiniga vaatamata sellele, et ühel patsiendil on külmetushaigus, teisel kasvaja, kolmandal depressioon jne.

Ühiskondlikuks rahulolematuseks annab aga ainest palju käegakatsutavam asjaolu. Nimelt oli 2018. a seisuga 84 (!) protsenti Eesti leibkondadest võtnud pangast laenu ja ei ole põhjust arvata, et tänasel päeval oleks olukord kardinaalselt erinev. Seetõttu ei ole ka imestada, et euribor tundub paratamatult erasektori maksuna, mille kandmine on lükatud lõpptarbijate õlgadele.

Selle kõige valguses tõstatub küsimus - mis õigustab 14-protsendilist tulumaksukohustust suuresti välisomanikega pankadele võrdluses Eesti tavakodanikuga, kes peab tasuma teenitud (olematu) hoiuseintressi pealt 20-protsendilist tulumaksu (ja seda ka ülejäänud sissetulekute pealt), rääkimata kõikvõimalikest muudest maksudest pluss pankade kehtestatud maksust nimega 'euribor + pangamarginaal'? Ja seda kõike olukorras, kus tõusva euribori taustal näib tehtud otsus kaotada kodulaenu intressimaksete maksuvabastus eriti küünilisena.

Vajadus arutelude ja julguse järele

Süüdlaste otsimise asemel ootaks riigilt vähemalt arutelu, paremal juhul ka lahendusi, kuidas edasi minna, sest ühiskonda ja majandust niivõrd mastaapselt mõjutavate raputustega ei saa tegeleda tavapärase status quo lähenemisega. Paraku on joonistunud ka käesolevate riigikogu valimiste debattides välja kaks poolust: ühed, kes pärast mõningast peenhäälestust jätkaksid maksupoliitiliselt toimiva süsteemiga, ning teised, kel on eos teada valmis lahendused, mis tihtilugu tähendab juba varem läbiproovitu juurde naasmist.

Mitte ühelgi erakonnal ei ole olnud julgust tõsta oma valimisprogrammis esile teadlikku ja sihipärast eksperimenteerimistegevust kui sellist ehk teisisõnu katsetamist uute ideedega, sealhulgas fiskaalpoliitilises plaanis potentsiaalsete maksureformidega. Selmet lajatada 2000. aasta tulumaksureformi ja euribori tõusu stiilis kõigile korraga ja ühtemoodi, oleks alternatiiviks samm-sammult lähenemine uue maksupoliitika sisseviimisel. Taoline algselt aja ja ruumi mõttes piiratud ulatuses reformi või uue idee rakendamine võimaldab poliitikakujundajatel õppida saadud tulemustest ja teha kohendusi, vältimaks võimalikku ulatuslikumat kahju tervele ühiskonnale.

Rahvusvahelisest praktikast on võimalik ka siinkohal õppust võtta, näiteks õigusloomes kasutada nn päikesetõusu või -loojangu sätteid, mis rakenduvad teatud tingimuste täitumisel automaatselt. Ilmselt nõustuvad kõik, et eksperimenteerimine ükskõik millises poliitikavaldkonnas võib lõpuks tähendada ka tunnistamist, et eksperiment ei andnud tulemust ja kukkus läbi. Sellepärast aga ei tuleks häbi tunda, kuna on omaette väärt teadmine ja välistab tulevikus sama reha otsa astumist, ent päeva lõpuks taandub see poliitilise kultuuri küsimuseks.

Ometigi on Eesti riik suutnud tulla lagedale e-residentsuse programmi eksperimendiga ja teadlikult viinud läbi eksperimente autonoomsete sõidukitega meie teedel, et saada varakult õppetunnid kätte. Miks siis pangandussektori või laiemalt TA tegevuse ja riigikaitse osas peaks maksupoliitiline eksperimenteerimine olema välistatud? Küsimusi igatahes jätkub ja loodaks, et tulevasel koalitsioonil leidub julgust neile ka vastuseid otsida.

[1] ROA keskmine Eestis 1,88 protsenti, Lätis 0,9 protsenti, Leedus 0,86 protsenti, Soomes 0,68 protsenti ja Saksamaal 0,07 protsenti.

Loe originaalartiklit err.ee lehelt.