Tallinna Tehnikaülikoolis peetud seminaril „Rohepöörde ja ringmajanduse terminoloogia“ tõdesid osalejad, et rohepöörde ja ringmajanduse teemadel tekib ühiskonnas palju arusaamatusi, sest mõistete tähendused ei ole üheselt kokku lepitud. Nii ettevõtetel, ajakirjanikel kui inimestel üldisemalt on keeruline orienteeruda terminites, mis on kiiresti juurde tekkinud ning mille kasutus pole ühtlustunud.

TalTechi tekstiilitehnoloogia labori juhataja ja kaasprofessor Tiia Plamus rõhutas, et termineid ei saa suvaliselt luua – need peavad põhinema allikatel ja olema süsteemselt koordineeritud. Selleks kasutatakse Ekilex-i keskkonda, kuhu talletatakse eelistatud terminid, nende definitsioonid ja kasutusnäited. Ringmajanduse ja rohepöörde terminid on avalikult leitavad Rohepöörde ja ringmajanduse terminibaasist.
„Kui võtame termini konkreetsest allikast, siis viitame sellele täpselt. Kui soovime definitsiooni aga muuta, siis teeb seda terminikomisjon,“ selgitas Plamus. Tema sõnul on vajadus ühtsete terminite järele eriti suur kestliku arengu ja ringmajanduse õppeainetes.

Standardiloomes kerkivad esile tõlkeprobleemid

Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse ringmajanduse tehnilise komitee esimees Anu Kull tõdes, et ringmajandusega seotud mõistete tõlkimine ei ole pelgalt sõnade, vaid sisu ülekandmine. „Euroopa standardites kasutatakse mõisteid väga süsteemselt. Eestikeelses tõlkes puudub kohati seos näiteks ressursside kvaliteediga või loetakse energiakasutust taaskasutuseks, kuigi standardid nii ei ütle,“ selgitas Kull.
Tema sõnul mõjutavad terminid otseselt ettevõtteid, näiteks toote digipassi nõuete täitmisel. „Ettevõtete jaoks saab see olema väga oluline tööriist, seetõttu peab terminoloogia olema korrektne,“ lisas ta. Kulli sõnul on standardi EVS-ISO 59004:2025 „Ringmajandus. Mõisted, põhimõtted ja rakendused“ tõlge põhimõtteliselt valmis, kuid ootab veel keeletoimetust. Tööga on tegelenud umbes kümmekond eksperti.

Roheteemad vajavad selgemat ja neutraalsemat kommunikatsiooni

TalTechi kestliku arengu ja rohepöörde nõunik Helen Sooväli-Sepping tõdes, et roheteemasid ümbritseb Eestis tugev kommunikatiivne vastasseis.
„Teadlaste usaldusväärsus on Eestis kõrge, aga kui jutt läheb kestlikkusele, muutub suhtumine kriitiliseks. Sõnad nagu rohepööre ja isegi kliima tekitavad vastuseisu,“ ütles Sooväli-Sepping. Tema sõnul püüab Euroopa Komisjon juba ise vältida sõna „green“, asendades selle neutraalsemate mõistetega. Ka TalTech töötab välja rohekommunikatsiooni strateegiat, et aidata teadlastel ühiskonnale keerulisi teemasid selgemini sõnastada.
Sooväli-Sepping märkis, et inimesteni jõuab roheteema igapäevaste valikute kaudu, näiteks märgistusega toodete puhul, kuid sageli puudub arusaam, millised märgised on usaldusväärsed ja millised eksitavad.

Ajakirjanikud väldivad sõna „rohe“

Äripäeva ajakirjanik Karmel Laur rääkis, et ajakirjanduses püütakse teadlikult vältida pealkirjades sõnu „rohe“ ja „kliima“, sest need tõrjuvad lugejaid.
„Pealkiri peab olema loetav. Sageli läheneme roheteemale läbi mõne muu aspekti – hinna, bürokraatia või ettevõtluse kaudu,“ selgitas ta. Tema sõnul on oluline, et eksperdid räägiksid lihtsalt ja arusaadavalt. „Peame mõtlema sellele, et ka tavalugeja saaks teemast aru,“ lisas Laur.

Kõige rohkem segadust tekitavad taaskasutus, korduskasutus, jalajälg, kerksus

Arutelus osalenud töörühmad tõid välja termineid, mis tekitavad inimestes enim segadust:

• taaskasutus vs korduskasutus – sageli aetakse need omavahel segi;
• toote ja ettevõtte jalajälg – mõisteid peetakse sünonüümideks;
• jäätmed vs ressurss – eri kontekstides kasutatakse neid vastandlikult;
• kerksus (resilience) – uus ja veel kinnistumata termin, mida paljud ei tunne;
• roheoskused – sõna, mis ei ütle tavakuulajale midagi.

Osalejad märkisid, et tehisintellekti kasutamine võib segadust süvendada, kuna AI võib genereerida loogilisena näivaid, kuid sisutühje või lausa valesid termineid.

Koostööseminari korraldasid Tallinna Tehnikaülikooli ringmajanduse tuumiklabor ja tekstiilitehnoloogia labor koostöös Eesti Keele Instituudiga.