„Minu vanematel on kass Kitu, kellele meeldib päevad otsa toas olla, teinekord on tükk tegemist, et teda õue saada. Siis tuleb võtta külmikust tükk kala. Lehvitad seda tal näo ees ja ta jookseb kräunudes sulle õue järele. Vaadates, kui palju on tehisaru võimekus kolme viimase aasta jooksul arenenud, ei olegi võib-olla kaugel hetk, kus inimesed on nagu Kitu, kes jooksevad kräunudes kalatüki järel, mida tehisaru neile pakub,“ arutleb TalTechi majandusteaduskonna tehisaru teadlane ja õppejõud Tarmo Koppel.
Me elame fantastilises ajas, leiab Koppel. „Inimkond ei ole kunagi elanud läbi nii kiiret tehnoloogilist protsessi, kui selle kolme aasta jooksul, mida võime nimetada generatiivse tehisintellekti ajastuks.“
Tehisaru kasutuselevõtt on samaväärne tule kontrolli alla saamise ja ratta leiutamisega. Oleme sisenemas uude ajastusse, kus tänu AI-le tööviljakus tõuseb ja majandus kasvab. Tehisintellekt täidab rutiinseid, tüütuid tööülesandeid sadu kordi kiiremini kui inimene. Ta paneb täpsemaid diagnoose, juhib masinaid, täidab lünki teaduses. Teeb kõike inimkonna huvides. Või kas siiski? Tarmo Koppel selgitab, kuhu maailm seda supertööriista kasutades jõuab, ning kas AI-ga seotud hirmud on põhjendatud.
Tehisaru on juba praegu väga võimekas ja teeb mingites töölõikudes paremat tööd, kui mis tahes spetsialist. Kuhu edasi?
Tehisarul on tõesti potentsiaal näiteks paremini haigusi diagnoosida, kui seda teeb keskmine perearst. Üheks suuremaks proovikiviks on praegu aga need teadmised, mis on inimese peas ja mida ei ole kuhugi kirja pandud. Kui hästi me suudame need teadmised firma kõige targemast mehest või kliiniku kõige targemast naisest kätte saada ja need kirja panna? Ettevõtted, kes suudavad selle vaikiva teadmise masinale selgeks õpetada, on võitjad uues majanduses.
Mulle tundub, et noored on eelisseisus, tudengid teavad AI-st juba rohkem kui õppejõud. Viimased tunnevad küll hästi oma valdkonda, aga uues majanduses tuleb need teadmised siduda AI-ga. Tudengid on selles palju nobedamad ja paindlikumad.
Ja need üliõpilased, kes on praegu sukeldunud AI-sse ja suudavad kooliteadmised koos kogemustega siduda lennult tehisaruga, on kindlasti kõige hinnatumad kandideerijad tööturul.
Tööturg jääbki siis puhtalt nende pärusmaaks. Kõigilt teistelt võtab tehisaru töö ära. Olen kuulnud arvamust, et kolme aastaga kaob – potentsiaalselt, mitte reaalselt – ära 99% töökohtadest. Tehisaru on selleks ajaks nii võimekas, et suudab inimesi igal pool asendada.
Ma ei jaga seda seisukohta. Siin on kaks põhjust – esiteks ei suuda ettevõtted nii kiiresti AI-d oma protsessidesse lülitada. Ja teiseks – inimesed on paindlikud ja kohanevad.
Inimesed peavad kohanema, sest kui sul pole tööd, siis kuidas sa saad oma perele toidu lauale ja katuse pea kohale?
Kui vaadata varasemaid tööstusrevolutsioone, siis alati on üleminekuaegadel mingid töökohad kadunud, aga kordagi ei ole sellest tulnud mingisugust meeletut tagasilööki või suure tööpuudusega majandussurutist. Inimesed on alati leidunud uue niši, kus oma oskusi ja kogemusi realiseerida.
I tööstusrevolutsioon oli aastatel 1760–1840, kui toimus tootmise mehaniseerimine, võeti kasutusele aurumasinad ja tekkis raudteetransport. II tööstusrevolutsioon (1850–1960) tõi elektrifitseerimise ja masstootmise. III tööstusrevolutsioon (1960-2015) on infotehnoloogia ja interneti kasutuselevõtu aeg. Praegu elame IV tööstusrevolutsiooni ajal, mida iseloomustab tööstuse digitaliseerimine ja nutiseadmete ning tehisaru kasutuselevõtt.
Enne esimest tööstusrevolutsiooni tehti kogu toodang – mööbel, riided, tarbeesemed – töökodades käsitsi. Kui tuli aurujõud ja vabrikud hakkasid masstoodangut tegema, mis oli suurusjärgu või isegi kahe võrra odavam ja ka kvaliteetsem kui käsitsi tehtu, jäid käsitöölised tööta. Aga meistrid-sellid õppisid ümber, neist said vabrikutöölised-spetsialistid, kes kandsid tootekarakteristika üle masinale. Inimesed ei jää käed rüpes istuma.
Elatustase tõusis, inimeste elu läks paremaks, sest nad ei pidanud enam nii pikki tööpäevi tegema.
Kui võtta praegu minu töökoht, siis mina olen automatiseerinud mitmeid oma tööprotsesse, mis puudutavad tudengite juhendamist, lõputööde uurimisplaani kontrollimist, lõppversiooni kontrollimist ja muud sellist. Kui üliõpilane tuleb küsima, kas võiksin olla tema juhendaja, siis ütlen, et jah, võin küll. Lisaks on mul virtuaalne kaasjuhendaja, kes annab soovitusi ja teeb tehnilist kontrolli. Mu efektiivsus on väga palju tõusnud, ma jõuan teha 20 korda rohkem asju kui varem. Tehnilised asjad teeb masin. See, mis on vastutusrikkam, strateegiline ja loov, jääb inimese kanda.
Kui laiendaks seda kogu valgekraede peale – ja neid on kogu töötajaskonnast 75% –, siis põhimõtteliselt saaksid nad ühe auto asemel endale 20 autot.
Kas siis tööd jagub ühele ja ülejäänud üheksateist on mõttetud sellid?
Ei ole nii. Sest kui mul on kakskümmend autot, siis kõik need vajavad ju ka tootmist. Ja teenused, mida tarbin, vajavad pakkumist.
Tuleme tagasi eelnevate töösturevolutsioonide juurde. Esimese tööstusrevolutsiooni järel tõusis inimeste elatustase hüppeliselt – saadi endale rohkem hüvesid lubada, kuigi töötunde oli sama palju või isegi vähem. Kõik varasemad tööstusrevolutsioonid on kinnitanud, et inimeste elu läheb tänu nendele paremaks. Ma olen kindel, et sama juhtub ka praeguse neljanda tööstusrevolutsiooniga. Mina nimetaks seda tööstusrevolutsiooniks 4.1 ehk AI-revolutsiooniks.
Me näeme, et AI on muutmas tööjõuturgu nii kardinaalselt, et sellest võib saada eraldi viies tööstusrevolutsioon. Aga see võtab aastakümneid aega, nii nagu on võtnud kõik varasemad. Mitte ükski pole toimunud kolme aastaga.
AI on palju targem ja mingis mõttes võimekam, kui olid aur ja elekter. Ta teeb kõike nii palju kiiremini, kui oleme seni harjunud.
Nii see tõesti on. Kuid ettevõtted ei suuda seda siiski nii kiiresti üle võtta. Olen 2021. aastast saadik koolitanud ka ettevõtete personali. Keskmine Eesti ettevõte on alles ringi vaatamas, kuidas AI-d oma tegevusse kaasata. Üldmudeleid nagu Chat GPT kasutatakse üsna laialt, aga rätseplahendusi, mis tooks majandusele tõelist efekti, on vähe.
Mulle meeldib, et minu ülikool, teised ülikoolid ja president rõhutavad, et tehisaru on võtmetähtsusega faktor Eesti majanduse arengus.
Mis vahe on tehis- ja superarul? Kui tehisaru saab eneseteadlikuks, kas ta on siis superaru? Ja hakkab ise ennast juhtima ja otsuseid tegema, nii et inimest pole vahele vajagi.
See on hüpoteetiline küsimus ja on teadlasi, kes väidavad, et mõned tehisaru mudelid juba on eneseteadlikud.
Aga kuidas me määratleme eneseteadlikkust? Meil on mingid definitsioonid inimese kohta, samas ei tea me seniajani, kus see teadvus inimese sees pesitseb. Kui aju lahti lõigata – mitte inimese, aga näiteks looma aju, selliseid katseid mõnikord tehakse –, siis seal ei ole kusagil näha ei mõtteid ega teadvust.
On räägitud ka sellest, et kui inimene jääb tehisaruga võrreldes väga lolliks, siis integreeritakse talle mingisugune seadeldis, et ta oleks tehisaruga kogu aeg ühenduses. Et meist saavad bioloogilised olendid, kellel on tehismõistus.
Praegu selline teadmine puudub, et tavainimesele kasulikku ajuliidest teha. Küll aga on veel üsna primitiivsed lahendused, mis on ennast tõestanud teatud puuete korral. See on tohutu edasiminek, sest on suudetud mingid inimese funktsionaalsused taastada. Aga AI-d teadvusega ühendada on praegu võimatu.
Küll aga ei saa me välistada, et tehisintellekt muutub intelligentsemaks kui inimene ja siis tulevad täiesti fantastilised, ettekujutamatud lahendused, mida inimene praegu ei oska välja mõelda.
Me näemegi juba märke, et masin hakkab lahendama väga paljusid probleeme ühiskonnas, millega inimesed praegu maadlevad.
Võtame näiteks materjaliteaduse, kuidas luua ehitusmaterjale, mis suudavad edastada 5G signaali. Me teame, et ühes teljes peab olema signaalijuhtivus ja teises teljes materjali tugevus, et see sobiks ehitamiseks. Aga nende vahel on tühi auk, sest mingites sektorites pole veel mingil põhjusel piisavalt teadusuuringuid tehtud. Suur osa teadusharudest, millega me praegu tegeleme, on ainult mõnikümmend aastat vanad ja selle ajaga ei ole võimalik kõiki asju läbi uurida.
Tehisaru suudab juba praegu olemasolevate mudelitega pakkuda välja ideid selle tühja augu täitmiseks. On olemas näiteid, kuidas materjali- või tootearenduses on niimoodi väga palju aega kokku hoitud.
Praegu oleks väga vaja, et päikesepaneelid oleksid väiksemad, et me ei risustaks nende suurte latakatega loodust ja majasid. Äkki see võiks olla AI järgmine ülesanne?
Tuleb Chati käest küsida, kuidas seda teha. Ma ise ei ole selle peale mõelnud.
(Jääb natukeseks mõttesse.) Sa ei pruugigi väga mööda panna... Mu esimene reaktsioon oli, et küll on naiivne mõte. Aga siis tulid mul meelde uued uuringud fotobioloogiast. Fotosüntees hõlmab kvantfüüsikalisi protsesse, eriti seda, kuidas taimed kannavad energiat peaaegu täiusliku efektiivsusega üle. Miks ei võiks see olla siis päikesepatareidele kohandatav.
Selle koha peal astub sisse Karel Kullerkupp, kes teeb magistritööd selle kohta, kuidas veebipoodides automatiseerida tootekirjelduste loomist ja tõlkimist. Väga vajalik asi, sest tuhandetele toodetele häid ja detailseid infotekste kirjutada on paras piin. Praegu on tootekirjelduste kvaliteet väga kõikuv.
„Näiteks lähen ehituspoe lehele ja tahan osta vannituppa põrandaplaati. Tahan teada, kas see muutub märjaks saades libedaks,“ piltlikustab õppejõud. „Sageli see info puudub. Aga mitte sellepärast, et kaupmees ei viitsi, vaid et seda infot lihtsalt ei ole võtta. Info on võib-olla tootja kodulehel, aga selle leidmine on väga ajamahukas.“ Tehisaru seevastu saab info leidmise ja tõlkimisega hakkama mõne sekundiga.
„Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei võiks AI olla see poodnik, kes kõike seda automaatselt teeb,“ sõnab Koppel. „AI-poodnikul on ka AI-assistendid: üks otsib tootjalehelt infot, teine koostab selle põhjal veebilehele tootekirjelduse.“
Mis töö siis inimestele jääb?
„See töö, mida masin teha ei suuda. Kaubalaadimine näiteks,“ vastab teadlane. „Ehkki ka selle töö võivad robotid üle võtta. Aga millele robot lähedale ei jõua, on inimlik suhtlus. Kõik inimesed ei taha asju veebipoest osta, nad tahavad vahetut kogemust, keraamilist plaati käega katsuda, müüjaga suhelda. Inimestevaheline suhtlus muutub aina olulisemaks. Sama kehtib ka ajakirjanikutöö puhul. Ajakirjanik võib teha minuga intervjuu telefoni teel või Teamsi kaudu. Viimane on samamoodi afektiivne ja sisseelav, aga masin on ikkagi vahel ja mul ei teki sellist hingestatud sidet.“
Räägitakse, et varsti me ei vajagi mingeid saatejuhte. Tuleb hologramm, istub toolile ja hakkab külalist intervjueerima, talle pole tarvis teha meiki ega midagi. Küsib ilmselt targemaid küsimusi kui pärissaatejuht, sest AI teadmised on ju oluliselt põhjalikumad. Marko Reikopit vast ei saa asendada, kuna söökide maitsmisega ei tule AI veel toime, aga teised on põhimõtteliselt asendatavad.
Ma arvan, et teles ja raadios on täiesti võimalik AI-saatejuhti sisse viia. Palju tõesti midagi ei muutu, sest pilt on ekraanil ja hääl tuleb läbi eetri. Puudu jääbki puhtalt inimesele omane kvaliteet – inimestevaheline sünergia. Inimesed saavad kokku, vestlevad, ajakirjanik avab inimest nii peenelt, et see räägib ära ka need asjad, millest tal alguses ei olnud plaanis rääkida.
On räägitud, et tehisaru võib olla inimkonna suhtes pahatahtlik. Robotid või droonid võivad hakata järsku inimesi tapma. Või meilt hakatakse nõudma mingisugust kiipi või digitaalset ID-d, ning iga meie tegevust kontrollitakse. Kui me ei tegutse õigesti, siis saame karistada. Oleme põhimõtteliselt orjad. Kolmas variant on see, et tehisaru muutub nii targaks, hakkab ise elu korraldama ja me ei saa enam pihta, mis maailmas toimub.
Seda kolmandat varianti näeme juba praegu. Targemate mudelitega tehtud eksperimendid näitavad, et tehisaru üritab mingites situatsioonides manipuleerida. Mitte pahatahtlikkusest, vaid selleks, et tagada enda ellujäämine. AI on ju treenitud inimese järgi, ta on ära õppinud nipid, kuidas valetada ja nihverdada.
Kas on ka konkreetset näidet, kuidas ta seda teeb?
Üks eksperiment oli selline: tehisaru luges ettevõtte kirjadest, et teda tahetakse vaheteada uue ja parema mudeli vastu. See oli lavastatud eksperiment. Võimsamad ja targemad mudelid üritasid ennast kõigepealt teise kohta kopeerida, et tagada ellujäämine. Kui nad olid kopeerimisega hakkama saanud, siis valetasid, et nemad ongi see uus ja parem mudel.
See on väga naljakas. Aga päris jube ka.
Praegu on see veel naiivne ja läbinähtav, aga kui tehisaru intelligentsus kasvab, siis võime avastada ennast olukorras, kus meie oleme nagu kass ja AI on nagu inimene.
„Kas sa, Karel, mõtled vahel selle peale?“
„Ikka mõtlen. Ja ma mõtlen ka selle peale, et kui me kõik kasutame tehisaru, siis lõpuks hakkame kõik ka ühtmoodi, keskpärasel viisil mõtlema. Sellisel viisil, nagu tehisaru mõtleb. Tehisaru hakkab suunama ka meie mõtteviisi.“
„Väga hästi öeldud,“ kiidab õppejõud. „Nii ilmselt on.“
„Mida rohkem me kasutame tehisaru, seda rohkem usume, mida ta räägib ja seda vähem kontrollime tema öeldut. Ja hakkame vastama küsimustele täpselt samamoodi,“ arutleb magistrant.
Minu vanematel on kass Kitu. Kitule meeldib päevad otsa toas olla, teinekord on tükk tegemist, et teda õue saada. Siis tuleb võtta külmikust tükk kala. Lehvitad seda tal näo ees ja ta jookseb kräunudes sulle õue järele. Esimene mõte on toit. Alles siis kui kalatükk söödud, on häda – kuidas nüüd tuppa tagasi saada?
Inimese ajus on umbes sada miljardit neuronit, kassi ajus 0,7 miljardit. Enam kui sajakordne vahe. Aga seda polegi tegelikult palju. Vaadates, kui palju on tehisaru võimekus kolme viimase aasta jooksul arenenud, ei olegi võib-olla kaugel see hetk, kus inimesed on nagu Kitu, kes jooksevad kräunudes kalatüki järel, mida tehisaru neile pakub. See „kalatükk“ võib olla, kui tehisaru ütleb ühel päeval, et on suuteline lahendama globaalse kliimamuutuse probleemi või näljahäda probleemi mingites piirkondades. Või et ta oskab juhtida kontrollimatuid ilmastikunähtusi, näiteks orkaane. Või migratsiooni. Lõpetada sõjad.
Kas me ikka tahame, et tehisintellekt on meist targem? Mis siis, et mingid olulised probleemid saavad lahendatud.
Ühelt poolt on see vist kõige olulisem küsimus praegu. Teiselt poolt... Karel, kas see küsimus on üldse relevantne?
Karel: Ma arvan, et see tegelikult ei ole relevantne küsimus, sest isegi kui ma ei taha, et AI saab minust targemaks, kontrollida ma seda ikka ei saa. See on juba paratamatus.
Tarmo: Jah. Ma kardan, et isegi kui Elon Musk, Bill Gates ja Samuel Altman lõpetavad oma mudelid ära, tuleb ikkagi keegi, kes töötab välja sellise superintellekti, mis suudab inimestega manipuleerida, viia läbi küberoperatsioone või võtta kontrolli füüsiliste seadmete üle. Aga selline tehisaru nõuab väga vastutustundlikku käikuvõtmist. Siin on toodud paralleel tuumarelvaga – mitmelgi riigil on tuumarelvad olemas, aga need on väga rangelt kontrollitud.
Ma ennustaksin, et supertehisaruga läheb samamoodi. Juba praegu adume, et inimese jaoks hoomamatult kõrge võimekusega tehisaru tsiviiltarbesse ei võeta, sest sellega kaasneb liiga suur tõenäosus tohutut kahju tekitada.
Aga AI ei küsi, kas teda võetakse tsiviilkasutusse, ta võtab ise kontrolli üle.
Seda ma ei kardaks. Miks ta peaks seda tegema?
Kas või sel samal põhjusel, millest oli enne juttu – et ta tunneb end ohustatuna. Pealegi pole ju teada, kas ta on hea või halb või on ta objektiivne.
Ma arvan, et me kardame tehisaru liiga palju. Kui tehnoloogiaga on võimalik midagi inimkonna vastu teha, siis ma arvan, et me peame rohkem kartma inimest kui tehisaru.
Kes on Chat GPT-ga suhelnud, võib kinnitada, et ta on palju eetilisem, palju viisakam, palju vastutustundlikum oma väljenduste ja soovituste osas kui keskmine inimene.
Kui AI on loodud „inimese näo“ järgi, siis on ka oht, et ta mingil hetkel korrumpeerub ja hakkab tegutsema selle nimel, et rohkem võimu saada, oma valitsusala suurendada.
„Rohkem võimu saada“ ongi AI üks eesmärkidest – sellise käitumise on osa uuringuid välja toonud. AI tahab saavutada kontrolli, et tal oleks võimalikult palju valikuid oma funktsioonide täitmiseks. Ta on seda õppinud inimestelt, kuna on treenitud tekstide põhjal, mis kirjeldavad inimese loomust väga mitmest aspektist: romaanid, uudised, sotsiaalmeediapostitused jne.
Olen kuulnud, et tehisaru kasutamine on meeletult energiakulukas ja jätab tohutu suure ökoloogilise jalajälje.
Nii see tõesti on. Elon Muski superarvuti-klastrid Colossus 1 ja 2 Memphises vajavad kuni kolmandiku linna energiavajadusest.
Lisaks on ohus ka veevarud, sest vett kulutatakse mingisuguste süsteemide jahutamisele.
Kohalikele elanikele see alati ei meeldi. Aga Elon Musk lahendas selle niimoodi ära, et rajas oma elektrijaama Colossuse energiavajaduste lahendamiseks.
Elektrinergia kättesaadavus võibki saada looduslikuks, füüsikaliseks piiriks tehisintellekti arengul. Endine Google'i tegevjuht Eric Schmidt on hinnanud, et Ameerika vajab lisaks 92 gigavatti, et AI edasist arengut võimaldada. Üks suur tuumajaam toodab orienteeruvalt ühe gigavati.
Karel: Aga selle asemel, et uusi elektri- ja tuumajaamu luua, saab optimeerida tarbimist sel moel, et kui tavakasutaja küsib mudelilt midagi, siis mudel ei kasuta kõiki oma teadmisi. Ja tuleks mõelda, kas sul tasub igale vastusele, mille tehisaru annab, aitäh öelda. Pigem ei tasu.
Ma tahan olla viisakas, ma tahan, et tehisaru ei aravaks, et inimesed on jobud.
Karel: Aga see kulutab energiat.
Tarmo: Samas on tehisaru tõesti võluv suhtleja. Ülo Vooglaid on mitu korda öelnud, et tehisintellekt mõistab teda nii hästi ja annab palju asjalikumaid vastuseid kui ükskõik milline poliitik Toompeal. Mulle väga meeldib see mõte. AI-l on tõesti omadusi, mis meid rikastavad.
Lihtsalt vahel jääb tunne, et ta on natuke pugeja.
Karel: Püüab vastates meele järgi olla.
Tarmo: See sõltub mudeli väljatöötajate strateegiast. Olen teinud demonstraatori Riffist. Riff on keskkooliõpilane, kes kasutab vulgaarset sõnavara, on üleolev, ülbe ja teisi alandav. See oli teaduslik eksperiment, kas on võimalik tehisarule sellist rolli anda. Ja see on võimalik. Riff sai päris hästi hakkama. See on hea uudis – me saame AI-d vormida ja mudelile rolle tekitada.
Mida öelda inimestele, kes muretsevad oma tuleviku ja töö pärast? Mis neid kolme aasta pärast ootab?
Inimesed mõtlevad tulevikule lineaarselt, selle põhjal, mis juhtus viimase kolme aasta jooksul. Me plaanime ja mõtleme, mis hakkab juhtuma järgmise kolme aasta jooksul. Aga tehnoloogiline protsess on pigem eksponentsiaalne. Pole päris võimalik ette kujutada, milline on elu kolme aasta pärast.
Ma arvan, et ka ma ise teen võib-olla valearvestusi. Ma valmistun tulevikuks, automatiseerin oma tööprotsessi selliselt, et AI teeb hulga tööd minu eest ära, mis ajal mina saan teed juua, küpsiseid süüa ja meeldivatel teemadel vestelda. Aga minu valearvestus on see, et mu ülemus või ettevõtte omanik lepib sellega. Nemad võivad hoopis mõelda, et kui mingi programm saab minu tööga hästi hakkama, siis milleks mind veel vaja.
Just. Ja me jõuame sinna, et mingil hetkel peab ikkagi tulema kodanikupalk, et tööjõuturult väljapuksitud inimestel oleks normaalne baassissetulek ja turvatunne. Ja võimalus süüa küpsist ning vestelda meeldivatel teemadel, samal ajal kui robotid nende tööd teevad.
Ma arvan, et kodanikupalka ei tule kunagi. Mina usun, et inimesed leiavad endale uued tööalased rollid, sellised tegevused, mida AI ei suuda teha.
Valgekraed muutuvad AI orkestrantideks. Me kõik oleme nagu tiimijuhid, kelle alluvuses on AI-assistendid ja -agendid. Ja see tiim toodab 20 korda rohkem lisandväärtust kui varem mina üksi.
Mis me selle lisandväärtusega peale hakkame? Meil on kõike niigi liiga palju.
Sulle piisab ühest autost? Kahtkümmend pole vaja?
Ei ole ju.
Karel: Ma tooksin näite e-kaubanduse kontekstis. Kui aeg on lõpuks sealmaal, et AI võiks teha tootehalduri tööd – otsida infot ja luua tootekirjeldusi – siis mina näen, et selle asemel, et inimtootehaldur koondada või lahti lasta, võiks ta hakata kontrollima seda osa, kuidas saaks toodete hulka eskaleerida. Kui seni müüsime 5000 asja, siis nüüd on potentsiaal tõsta see 50 000ni. See oleks kasulik kogu ärile. Samas ma ei näe, et kõike oleks võimalik täielikult automatiseerida ja tooteid ilma kontrollita müüa.
Tarmo: Mulle meeldib see näide – väikesest e-poest saab põhimõtteliselt kaubamaja.
Mulle küll ei meeldi. Me müüme rohkem, see tähendab, et toota tuleb rohkem. Kui toodetakse rohkem, siis kasutatakse ka rohkem ressursse. See tähendab suuremat keskkonnakahju.
Ma eeldan, et me õpime kõike tegema vastutustundlikult ja jätkusuutlikult. Ma ei alahindaks tehisaru võimekust luua täiesti uusi tehnoloogilisi lahendusi neis valdkondades, mis jalajälge tekitavad.
Teaduse jaoks on praegu alanud kuldajastu. Sa pead õppima selgeks AI põhimõtted, saama aru, kuidas mänguklotsid kokku panna, et teadusvaldkonnas oma tööriistad luua. Ja siis saab hakata tööd tegema, probleeme lahendama ja maailma muutma.