Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi vanemteadur ja uurimisrühma juht Anna Volkova tunnistab, et tema on üks nendest naistest, kes õppis algul kaua ja alles siis sünnitas lapsed, samas kui tema ema otsustas lapsed sünnitada kiiremini. „Mu ema astus ülikooli siis, kui ootas mind, ja lõpetas siis, kui olin 4-aastane. Muinasjuttude asemel luges ta mulle loengukonspekte ja õpikuid. Kes teab, võib-olla sellepärast meeldis mulle õppimine nii väga, et ma ei suutnud lõpetada ja jätkasin õppimist kuni doktorikraadi omandamiseni.“

Ainult kolm naist

Anna igapäevane teadustöö on seotud energeetika ja kaugküttega. „Üks põhiülesannetest, millega ma töötan, on vähendada energeetika mõju kliimamuutustele. Kahtlemata olen emana väga mures, mis saab meie planeedist tulevikus, sest meie laste lapsed elavad sellel edasi.“ Väga oluliseks peab Anna oma teadlasetöös aga seda, et tegeleb just tehnikateadustega. „Selles kontekstis mõtlen oma tütrele. Kui ma ülikoolis tehnikaerialal õppisin, oli meil rühmas 30 üliõpilase kohta ainult kolm tüdrukut. Stereotüübid "naine pole insener" jm olid ikka päris tugevad. Usun, et kui järjest rohkem naisi pühendub inseneriteadusele, inseneritööle, siis minu tütar ja teised tüdrukud elavad tulevikus hoopis teises maailmas,“ unistab ta.

Emme töö on seotud suurte korstnatega

Kõigest, mida Anna oma tööst kodus olles räägib, on lapsed õppinud, et ema teeb midagi, mis on seotud suurte korstnatega. „Ja kui nad märkavad suurt korstnat, kust suitsu tuleb, karjuvad nad mulle kohe – „Emme, sinu töö, sinu töö!“ Kuigi minu uurimustöö on seotud kütuse põletamise vähendamisega soojusvarustuseks ja üleminekuga kütusevabadele energiaallikatele,“ toob Anna humoorika näite. „Üldiselt on mu lapsed väga uhked, et ma ülikoolis töötan ja ootavad pikisilmi siia saamist. TalTechi töötajate laste jõulupüha on meil pikaaegne traditsioon, mis pandeemia tõttu katkes. Loodetavasti tuleb see lähiajal tagasi.“

Emadus tuleb Anna kogemuste põhjal teadlasele aga vaid kasuks! See julgustab, inspireerib ja õpetab maailma vaatama teise pilguga. Tänu sellele sünnivad uued avastused, julged sammud. „Mind hämmastab pidevalt laste teaduslik julgus ja piiride puudumine mõttelennul, mis ilmnevad täiskasvanutel koos kogemuste ja uute teadmiste omandamisega. Meie, kogenud teadlased, nagu ka Sokrates ütles, „teame, et me ei tea midagi". Ja lastele tundub, et nad teavad kõike ja seetõttu on nad entusiastlikult valmis katsetama, segama kokkusobimatuid, saavutama ootamatuid tulemusi ja tegema hämmastavaid järeldusi. Ja see annab mulle tõesti inspiratsiooni vaadata oma tööd teise nurga alt, laiendada piire ja integreerida uusi teadusvaldkondi.“