Tähelepanek nr 1: tavapärane ajakava muutub

Kunagi aastal 1999, kui mina astusin bakalaureuseõppesse, oli kõige suurem üllatus, kui kaua tunnid kestsid – meil oli selline kolmapäev, mil loengud algasid 8:00 ja lõppesid 20:00. Kuigi see juhtus ainult sellel semestril, jäi pikaks ajaks sisse tunne, et loenguid on tohutult palju ja nende kõrvalt ei jõuagi midagi muud teha. Tegelikult oli see üldmulje petlik ja kindlasti polnud see nii minu praeguses magistriõppes, mil loengud toimusid ainult nädala teisel poolel ja enamasti väljaspool tööaega. Igal juhul tasub tunniplaaniga kohe alguses tutvuda, sest kindlasti erineb see gümnaasiumi rütmist, aga võib hoopis selguda, et vaba aega on isegi rohkem. Samuti muutub gümnasisti jaoks harjumuspärane kontrolltööde rütm, sest paljudes ainetes soovitakse teadmisi kontrollida alles eksamil semestri lõpus, kuigi on ka neid, milles tehakse kodutöid. Ja mis veel: klassiruumis võib hakata nii põnev, et kell hakkab kiiresti jooksma nagu peol, mil aeg saab otsa, aga tahaks ikka edasi rääkida.

Tähelepanek nr 2: tekivad uued sõbrad

Isegi mõned täiskasvanud kurdavad vahel, et neil ei ole häid sõpru. Et selline olukord valitseb gümnaasiumis, on küllaltki tavapärane, sest ühte klassi võivad sattuda kokku täiesti erinevate huvidega inimesed, isegi kui nad elavad samal tänaval. Küll aga juhtub ülikoolis hoopis see, et kohatakse uusi inimesi, kellega on lõpmatult teemasid arutada – seda sellepärast, et ülikooli õppima toovad sarnased huvid. Magistrandina on minu jaoks eriti lahe olnud see, et olen tutvunud minust nii märksa vanemate kui nooremate inimestega, ja silmaring on läbi selle suhtluse veelgi laienenud. Nii on näiteks samal ajal, kui mina oma last ülikooli saadan, üks minu kursusekaaslane-sõber sealmaal, et ta plaanib laste saamist millalgi tulevikus. Erinevused rikastavad; sõprade teine suur boonus on see, et grupiga tehtavad kodutööd saavad kindlasti tehtud, sest ükski sõber ei taha ju teist alt vedada. Samuti võivad sõbrad minna tulevikus sõprade juurde tööle või üksteist edasi soovitada – nii saab kasvatada ka sotsiaalset kapitali.

Tähelepanek nr 3: töötamist õppimise kõrvalt ei tasu karta

See on võib-olla selline argumentatsioon, mida kohtan rohkem eakaaslaste hulgas, kes pelgavad mõtet korraga töötamisest ja õppimisest. Tegelikkuses käib enamik tudengitest kasvõi osaajaga tööl. Eestis on ka tööandjaid, kes õppimist soodustavad ja annavad töötajatele tasustatud õppepuhkust. Vähem kui 7-aastast last kasvatavad tudengid saavad tasuta õppida ka vähendatud koormusega. Ühesõnaga, mina olen omandanud arusaama, et ka aju on muskel, ja kes rohkem mõtleb, mõtleb lõpuks ka kiiremini. Väga lahe on õpitut seostada oma tööga, isegi kui tegu on erinevate valdkondadega: niikuinii tekib loetu ja kuulatu pealt uusi värskeid ideid ja seoseid, mida võib oma ilma selleta oma töös olla raske üles leida. Kujutan näiteks ette, et juhtidele õpetatav DISC teooria võib olla väga kasulik kohvikuteenindaja töös, mis aitab ennetada konflikte külastajatega.

Tähelepanek nr 4: lõputöö teema peale peaks mõtlema varakult

Muidugi on lõputööle vastavalt kavale ette nähtud oma aeg, aga tegelikult võiks sellega alustada peaaegu et kohe õppima asudes. Esiteks, kuna see on nii teistmoodi protsess võrreldes loengutega, ja teiseks, juhendajaga tasub enne tööle asumist tuttavaks saada. See tähendab, et endast tasub võimalikult vara märku anda. Usun oma kogemuse põhjal, et lõputööd on lihtsam teha teemal, mis tõeliselt huvitab, sest kuigi enne võib tunduda, et teooriaosa kirjutamise ja andmete kogumise peale kulub enim aega, läheb lõpus tegelikult just järelduste ja analüüsiga kiireks, sest töö edenedes tuleb mõtteid aina rohkem juurde.

Tähelepanek nr 5: mõte ülikoolist võib olla raskem kui tegelik õppimine

Kõige lihtsam on kindlasti ülikooli astuda otse gümnaasiumist, sest kõik faktid on värskelt meeles ja pole vaja näha ekstra vaeva või kulutada aega sellele, et neid uuesti meelde tuletada. Magistriastmesse astumisel kehtib sama reegel, kuigi olen ise 40+ õppurina kogenud, et mälu puudumise korvab elukogemus. Samuti on õppeained läinud veelgi huvitavamaks, sest suudan igale terminile või nähtusele leida vasteks mõne enda poolt kogetud reaalelu olukorra. Mäletan, kuidas minuvanune sõbranna, kes sügisel magistrantuuri astus, enne mulle hirme väljendas: „Kuidas mina, töötav ja väikelapsega vanainimene, seal küll hakkama saan!“ Vastasin: ära muretse, niipea kui sa klassiruumi astud, leiad sealt täpselt samasuguseid teisi tudengeid eest. Helistasime hiljuti üksteisele ja kuulsin uhkust tema hääles, kui ta ütles, et tal on suur rõõm selle üle, et ta poeg näeb maast-madalast pealt, kuidas ema käib ülikoolis ja areneb mühinal.

Lapsevanemana tahaks veel nooremale põlvkonnale näitlikustada, et elu on täpselt samasugune nagu arvutimäng: kes põhikooli levelilt välja kukub, see tipubossiks pürgida ei saagi. Ilma hariduseta ei pruugi inimene isegi mõista, et osa tema potentsiaalist jääb välja arendamata ja nii jääb ta elus olulistest valikuvõimalustest ilma. Isegi kui pingutus tundub tegemise hetkel raske, on need 3-5 aastat ülikooli elu perspektiivis tohutu väärtusega, mille mõju aastatega ainult kasvab.