Geoloogia instituudi juhtivinsener Enn Kaup on oma Antarktika reisidest kirja pannud uue raamatu. Seekord pajatab autor oma kolmest Antarktika ekspeditsioonist: esimesest meteoroloogina Nõukogude Liidu ekspeditsiooni koosseisus aastal 1972, kuuendast järveuurijana Austraalia ekspeditsioonis aastatel 1993/94 ja kümnendast Albioni turismigrupi saatjana aastail 2018/19.
Muu hulgas tuleb juttu ka ühest huvitavast, lausa erakordsest inimtekkelist olukorrast Antarktika atmosfääris. Sellest, kuidas kaht tüüpi inimkonna emiteeritavad ained, kasvuhoonegaasid & halogeene sisaldavad freoonid ja kloorfluorsüsivesinikud, Antarktika atmosfääris teineteise soojuslikku mõju kompenseerivad. See kompenseerimine on siiani (kuid tõenäoliselt veel vaid pool sajandit) hoidnud tagasi temperatuuri tõusu suuremal osal Lõunamandrist (Ida-Antarktises). Ka räägitakse raamatus sellest, kuidas regulaarsed osoonimõõtmised Antarktise atmosfääris (milles autor 1972 isegi osales) alates aastast 1956 viisid osooniaugu avastamisele aastal 1985. Juba 1987 keelustati Montreali protokolliga osooni hävitavate ainete emiteerimine, sellega ühinesid kõik ÜRO liikmesriigid. Sel moel hoiti ära globaalne keskkonnakatastroof.
Raamat lõpeb arutlustega polaarturismist, keskkonnakaitse seisukohast tuuakse argumente selle poolt ja vastu.
Kirjastuse koduleheküljelt leiab toimetuse valikul ka mõned katkendid.
Head lugemist!