Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Kadri Simson räägib roheenergia kasutuselevõtust ja kaevanduste sulgemistest, kuid Alar Konist ütleb, et energeetikute seisukohta tegelike võimaluste osas ei küsita selle teema puhul kuigi tihti. "Energeetikutelt nõutakse varustuskindlust, aga meie tööriistakast on kaunis väikene," sedastab Konist.

"Peab aga olema nii, et energiajulgeolek ja energia varustuskindlus peab olema energeetikutel iga kell võtta, mis tähendab, et meil peab lisaks alternatiivenergeetikale olema ka reguleeritavad võimsused, mis praegu baseeruvad kahjuks või õnneks fossiilkütustel. Me saavutaksime mõistlikumad lahendused, kui läheneksime keskkonna, mitte turupõhiselt ehk kõigepealt saavad energiavõrku need, mis keskkonda kõige vähem saastavad ning siis kasutame edasi neid jaamu, mis keskkonda võib-olla rohkem mõjutavad, aga tagavad stabiilsuse ja varustuskindluse."

Viis mõtet intervjuust:

• Põlevkivi kasutamist saab teha tõhusamaks seda koos puiduga põletades, kuid selleks võib kasutada vaid madalakvaliteedilist Eesti puitu, mitte imporditud graanuleid või jäätmepuitu, mis võib sisaldada tervisele kahjulikke lisaaineid.
• Riik on tellinud uuringu süsinikuheitmete kinnipüüdmiseks ja kasutamiseks, kuid nende tehnoloogiate kasutuselevõtuks Eestis ja maailmas pole kuigi suurt huvi seni, kuni energiatootmist motiveerib vaid turult saadav hind, mitte keskkonna- või süsinikujalajälg.
• Tuule- ja päikeseenergia pakuvad küll lisaenergiat, kuid mitte stabiilselt, mistõttu on ikkagi vaja kogu Eesti energiaga varustuskindluse tagamiseks reguleeritavat võimsust ning see tugineb praegu ikkagi fossiilkütusel ehk põlevkivil.
• Eesti plaanib aastaks 2025 lahti ühenduda Venemaalt tulevast energiast, kuid praegu plaanitavad alternatiivsed lahendused ega ka uued tehnoloogiad ei kata siis veel ära Eesti energiavajadust ning lähiriikidest energia ostmine pole jätkusuutlik lahendus.
• Kuni ootame, et tuleks kuskilt uus tehnoloogiline lahendus, mis rahuldab Eesti energiavajaduse, peavad meil endal olemas olema need tootmisvõimsused.

Teie hiljutisest uuringust selgus, et põlevkivi põletamine koos biomassi, täpsemalt puiduga on tõhusam. Kuidas see toimib ja miks see parem on?

Põlevkivi põletamine puiduga käib väga lihtsalt. Me saame seda teha seepärast, et kütteväärtustes olulist erinevust ei ole. Puidu niiskus on meil tavaliselt 45–50 protsenti, mis toobki ta kütteväärtuse sarnaseks põlevkiviga. Põlemiskineetika on neil sarnane, seetõttu ongi meil hea ja lihtne neid koos keevkihtkütte kateldes kasutada.

Positiivne on see, et esiteks on põlevkivikateldes võimalik koos põletada madalama kvaliteediga puitu, mis igale poole, näiteks ehitustööstusesse ei sobi. Positiivne on ka see, et biomassi ja põlevkivi koospõletamisega vähendame tuha emissioone. Tegelikult suudame sedasi vähendada ka biomassi põlemisel tekkivate raskemetallide kontsentratsiooni, sest põlevkivi lendtuhas neid raskemetalle nii palju ei ole ja kui see tuhavoog on niivõrd suur, siis raskemetallide sisaldus tuhamassi kohta väheneb.
Ekspert rohelisest kokkuleppest: see on tugev sõnum

Probleem ei ole ju põlevkivi põletamises või puidu põletamises – mõlemast tuleb süsihappegaasi ehk CO2-te. Mida puidu põletamine muudab CO2-e mõttes?

Puidus on ka süsinikku. Esiteks on kliimapoliitiliselt praegu kokku lepitud, et seda süsinikdioksiidi puidu põletamisel me ei käsitle tekkiva jäätmena. Teine nüanss põlevkiviga koospõletamisel on ikkagi tehniliselt olemas: põlevkivi sisaldab lubjakivi ehk kaltsiumkarbonaati, mis põlemisel laguneb kaltsiumoksiidiks ja süsinikdioksiidiks. Kui me põlevkivi ja puitu koos põletame, siis me oma uuringus oleme leidnud tegelikult, et saab minna ka temperatuuridega allapoole ja see tähendab, et karbonaadid lagunevad vähem ja see tähendab ka seda, et CO2-e tekib meil ka vähem.

Tegelikult see positiivne efekt on ka reaalsetes tulemustes saavutatav, mitte ainult poliitilises võtmes.

Milline see puit, mis põlevkiviga ahju läheb peab olema? Kui palju meil seda väheväärtuslikku puitu siin kohapeal on ja kui palju tuleb seda importida? Importimine tähendab ju ühtlasi kütusekulu ja CO2 jalajälge.

Praegu ma ei leia, et peaksime hakkama importima. Võime vaadata ja loota, et äkki toimub turul iseregulatsioon. Kui praegu toodetakse puidugraanuleid, mille lõppsihtpunkt on kuskil Euroopa Liidu söejaamades, kus neid põletatakse söega koos, siis sellisel juhul kindlasti ei ole see mõistlik. Võiks mõelda, kas saaksime seda siin Eestis ära kasutada.

Teine küsimus on, kas meil ka selliseid võimsusi on. Tegelikult jääb meil tootmisvõimsusi või põlevkivikatlaid järjest vähemaks, sest need on vananenud: tolmpõletustehnoloogia on nagunii väga ebaefektiivne ja seda ei tohikski kasutada.

Intervjuud saab tervikuna lugeda portaalist Novaator.err